Apsiide kasutati megaliitehitiste puhul juba neoliitikumis. Üks näide on Ggantija templid Maltal, mis on ehitatud ristikheinakujuliselt nii, et äärtes on poolringikujulised apsiidid, mida ühendab ühine läbipääs.[2]
Keskajal võeti antiikaja sakraalehitiste ja basiilikate arhitektuurist tugevalt inspiratsiooni, mistõttu näeb apsiidide kasutamist sealses kirikuarhitektuuris. Need on kirikutes võlvitud ning poolkuppelkatusega kaetud vaheseinata kirikuosad.[3]Romaani kirikutele on iseloomulikud poolringikujulised apsiidid, samas kui gootikas olid need tavaliselt polügolnaalsed. Hulknurkset, kooriga ruumiterviku moodustavat gooti apsiidi nimetatakse ka koorilõpmikuks (näiteks Tallinna toomkirikus).
Keskajast saati paikneb apsiidis, mis on kiriku idaosas, tihtipeale kõrgvaimuliku istekoht koos altariga[4] ning selle läheduses asub presbüteerium, mis on koguduse ruumist vaheseinaga eraldatud.[5]
