Juba 1895 astus ta Poola Kuningriigi ja Leedu sotsiaaldemokraatlikku organisatsiooni, 1897. aastal hakkas välja andma illegaalset poliitilist ajakirja Kowieński Robotnik. 1898. aastal saadeti Dzeržinski poliitilise tegevuse eest 3 aastaks Vjatka kubermangu asumisele, kust ta 1899. aastal põgenes ning viibis illegaalselt Poolas ja Leedus, kuni järjekordse vahistamiseni 1901. aastal[1]. Pärast järjekordset süüdimõistmist saadeti ta asumisele Verholenskisse, kust taga jällegi põgenes, seekord aga välismaale.
Dzeržinski toetas Poola Kuningriigi ja Leedu Sotsiaaldemokraatliku Partei liitumist VSDTP-ga.
1917. aasta sügisel arvati ta bolševike poolt organiseeritud riigipööret ettevalmistava sõja-revolutsioonikeskusse ja oktoobrirevolutsioonis osales Dzeržinski Petrogradis, posti- ja telegraafiasutuste hõivamisel ning seejärel riigipöördekeskuses Smolnõis punakaardisalkade tegevuse koordineerimises võimuhaaramisprotsessis.
1919. aasta kevadel alanud sõjas Poolaga, määrati Feliks Dzeržinski 1920. aasta mais edelarinde tagalaülemaks ja Edelarinde Sõjarevolutsiooninõukogu liikmeks. Edelarinde tagalaülemana tagas ta Nõukogude võimu vastaste represseerimise ning relvastatud vastupanu mahasurumise Nõukogude sõjaväe tagalapiirkondades Ukrainas Harkovi, Poltava, Donetski, Tšernigovi, Volõõnia ja Kiievi, Jekaterinoslavi ja Tauria kubermangus, kus ta moodustas kubermangude, maakondade ja rajoonide Tšekaad ning jaotas piirkonnad sõjaväestatud komandantide alluvusse, kes vastutasid piirkondade eest.
Pärast Venemaa kodusõja lõppu ning bolševike võimu kindlustamist alanud riigisiseseid repressioone liitus Dzeržinski Aleksandr Šljapnikovi juhitud kommunistliku partei sisemise opositsiooniga (Töölisopositsioon), kes ei olnud nõus Lenini-Zinovjevi-Kalinini-Kamenevi-Lozovski-Petrovski-Rudzutaksi-Stalini-Tomski põhiliiniga, mis tunnistas Nõukogudes põhiliseks juhtivaks jõuks kommunistliku partei ning välistas ametiühingute rolli riigi juhtimises. 1921. aastal fraktsiooni valimiseelsel konverentsil VK(b)P KK kandidaatide esitamiseks teavitas Dzeržinski oma soovist loobuda Tšekaa juhtimisel, motiveerides (Kroonlinna ülestõusu mõjul) oma soovi sellega, et Tšekaa repressioonid on suunatud mitte klassivaenlaste hävitamiseks (mille vastu Dzeržinskil ei olnud vastuväiteid), vaid oktoobrirevolutsiooni põhitegijate Kroonlinna madruste vastu[3].
Dzeržinski oli NEPi pooldaja. Ta soovitas arendada talusid ning soodustada nende toodangu müümist turul ja väikeerakaubandust. Kuna enamuse riigi alamatest moodustasid talupojad, pidas ta vajalikuks orienteerida riigi majandus pigem talupoegade, kui tööliste vajadustele ning arendada tööstust ka maapiirkondades.
Lähtudes partei ühtsusest, astus ta vastu kõigile, kes partei peajoonest kõrvale kaldusid, kuid endisi menševikke, kes nüüd partei peajoont jälgisid, kaitses, nähes neis eeskätt spetsialiste.
Dzeržinski pidas hädavajalikuks radikaalselt muuta Nõukogude Liidu juhtimisstiili, et vähendada bürokraatia mõju. Vastasel juhul, tema oma sõnul, «leiab riik oma diktaatori, revolutsiooni hauakaevaja, ükskõik kui punased suled tema ülikonnal ka ei oleks».
Feliks Dzeržinski suri infarkti pärast kõnet 1926. aasta NLKP Keskkomiteepleenumil, milles nimetas Georgi Pjatakovi Venemaa tööstuse kõige suuremaks desorganisaatoriks ja süüdistas Lev Kamenevi selles, et ta ei tööta, vaid tegeleb politikaanlusega.
Feliks Dzeržinski oli esimene NSV Liidu bolševistlik juht, kes maeti Moskva Kremli müüri juurde.
Isiklikku
Feliks Dzeržinski abiellus 1910. aastal poola päritolu Zofia Muszkatiga, kuid Zofia vahistati rasedana poliitilise tegevuse pärast ning viibis vanglas, kus kinnipidamise ajal sündis ka nende ainuke laps Jan Dzeržinski (1911–1960). Pärast kohtuotsust ja Siberisse igaveseks ajaks asumisele saatmist (laps anti Zofia onu perre kasvatada) organiseeris Feliks Dzeržinski Zofia Julia DzierżynskaIrkutski kubermangust põgenemise Euroopasse (ViiniAustrias ja pärast BerniŠveitsis), kus ta ka elas ja töötas kuni naasmiseni NSV Liitu[4].
Tema järgi nimetati 1958. aastal Valgevene kõrgeim tipp – Dziaržynskaja. Ta nime kannavad ka Nõukogude Liidus toodetud auruvedurFD, fotoaparaatFED (Feliks Edmundovitš Dzeržinski) ja arvutusmasin Feliks.
Poolas oli Varssavis temanimelisel väljakul tema suur skulptuur, mis sümboliseeris poolakatele Nõukogude võimu. 1989. aastal kisti see maha ja taastati väljaku sõjaeelne nimi Plac Bankowy (Panga väljak). Mõne kriitiku sõnul väärinuks ta siiski skulptuuri kui kõige rohkem kommuniste tapnud poolakas.
