Erich Tarkpea sündis 1904. aasta 6. novembril Pärnumaal Audruköstri Karl Tarkpea peres.[1][2]
1916. aastal astus Tarkpea Pärnu Ühisgümnaasiumi, kus puutus kokku revolutsioonilisse noorsooliikumisega ja asus 1917. aastast ka ise marksistliku ideoloogia eest võitlema.
Enamliku tegevuse pärast heideti Tarkpea gümnaasiumist välja ja ta asus tööle Sindi saeveskis. Sinna ei jäänud ta küll kauaks ning juba sama aasta sügisest õppis Tarkpea Läänemaa õpetajate seminaris ja töötas selle kõrvalt raamatuköitjana. Revolutsioonilise tegevuse tõttu sattus Tarkpea pahandustesse ka seminaris, kuid ta suutis siiski 1924. aastal kooli lõpetada. Sama aasta juulis asus Tarkpea tööle Voltveti algkooli, kuid liikus sealt edasi õpetama MaidlasseVirumaale.[3][5][4]
Uus töö ei muutnud Tarkpea sihte. 1924. aasta suvest valmistas Tarkpea ette detsembrimässuPärnus. Pärast riigipöörde ebaõnnestumist vahistati Tarkpea 1925. aasta jaanuaris ja mõisteti kaheksaks aastaks vangi (kuigi vangistust lühendati Tarkpea nooruse tõttu viiele aastale).[6] Siiski otsustas kohus Tarkpea vangistust pikendada 1928. aastal ning Tarkpea istus vanglas 1931. aasta sügiseni.[4]
Pärast vabanemist tegi Tarkpea Pärnus juhutöid, kuni 1933. aastal sai tööd lossijana Pärnu sadamas. Samal ajal korraldas ta uusi töölisstreike ja meeleavaldusi, kuni 1934. aastal arreteeriti Tarkpea uuesti ning saadeti pooleteiseks aastaks vanglasse.[7] Ta vabanes vanglast 1936. aasta sügisel ning töötas Tallinnas ehitustöölisena, kuni riigivõimud keelasid tal Tallinnas elamise. Seepeale asus Tarkpea Türile, kus jätkas ehitajana töötamist. 1939. aastal läbis Tarkpea telegrafistide kursuse, misjärel siirdus mullatööle Pärnusse. 1940. aasta aprillis abiellus Tarkpea Riiast pärit juudi rahvusest lätlanna Dveira Rōssinsiga[8] (s.21.juulil 1918), kellega sai 11. mail 1946 poja Endeli.[viide?] Sama aasta juunis suunati Tarkpea ametiühingutööle ja juulis 1940 valiti ta Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaadina Türi valimisringkonnasNõukogude Liidule kuuleka Riigivolikoguteise koosseisu.[3][4]
