Emil Aleksander Kursk VR I/3 (31. august 1893 Tallinn – 19. detsember 1944 Berliin, Saksamaa) oli Eesti sõjaväelane (kolonel, 1929).
Ta lõpetas 1911. aastal Tallinna Reaalkooli.
Emil Kursk alustas sõjaväelase karjääri Venemaa keisririigi armees, kus teenis välja alamkapteni auastme.
Eesti Vabadussõja alguses tegutses E. Kursk Kaitseliidu organiseerimisel, 1919. aasta märtsis määrati ta Soomusrongide Divisjoni Tagavarapataljoni ülemaks ja jätkas ka divisjoni ümbernimetamisel Soomusrongide Diviisi Tagavarapataljoni ülemana.
Pärast Vabadussõja lõppu jätkas E. Kursk teenistust Eesti Rahvaväes ja kaitseväes, 1. Diviisi Staabiülemana 1. veebruarini 1925, siis Eeski sõjaväe esindajana Venemaal.
1927. aastal nimetati E. Kursk 2. Soomusrongirügemendi ülemaks. E. Kursk juhtis 2. Soomusrongirügementi kuni 1934. aastani.
1934. aastast nimetati E. Kursk Lääne-Saare Sõjaväeringkonna ülemaks, 1936. aasta 1. juunist kuni 1939. aastani oli ta Narva Sõjaväeringkonna ülem ja 1939. aastal Pärnu-Viljandi Sõjaväeringkonna ülem.
Lahkus 1939. aasta oktoobris sõjaväeteenistusest, vabastati Eesti kodakondsusest ning siirdus koos perega Saksamaale. Sõja puhkemise järel võeti Saksa armeesse ning võitles idarindel.
Suri 19. detsembril 1944 Berliin-Weissensee haiglas tiisikusse. Matmispaik teadmata.
E. Kursk oli tasemel maletaja. Tuli aastal 1933 Eesti meistrivõistlustel hõbemedalile.
Kirjandus
Välislingid
