Tunnistuse (tunnistuseks nimetab Fricker kogu iseloomulikku protsessi, mille käigus kuulaja selle tulemusel, et ta vaatleb kõnelejaväitvat lausungit, omandab uskumuse väidetusse) teadmise ja keele loomuse probleem. See aitab mõista teadmist ja keelt, kuid ka tugineb teadmise ja keele teooriale. Pädev keelekasutaja ei piirdu maailma kohta teadmist hankides oma taju- ja intellektivõimetega, vaid suudab saada teadmist ka teiste keelekasutajate ütlustest ja kirjutistest. Kui kõneleja ja kuulaja valdavad ühist keelt, siis võib juhtuda, et kõneleja uskumus tekitab lausungi, mis tekitab kuulajas sama sisuga uskumuse, kusjuures kui kõneleja uskumus on teadmine, siis ka kuulaja uskumust võib pidada teadmiseks. Fakt, et teadmist niimoodi levitatakse, seab teadmise teooriale selle adekvaatsustingimuse, et see fakt peab teooriast järelduma. See jätab lahtiseks, missugune on parim teadmise teooria ning missuguste kirjeldatud uskumuse levitamise põhjusliku protsessi omaduste tõttu ei ole see lihtsalt uskumust tekitav põhjuslik protsess, nagu näiteks ajupesu ja uskumuste esilekutsumine hallutsinogeenidega, vaid ka teadmise omandamise viis, mida võib nimetada episteemiliseks seoseks kuulaja ja selle asjaseisu vahel, mille asetleidmist ta hakkab uskuma.
Justifikatsionism ja reliabilism on kaks põhilist teadmisekäsitust. Justifikatsionistlik on teadmiseteooria, mis nõuab selleks, et uskumus oleks teadmine, uskumuselt õigustust. Reliabistlik on teadmisteooria, mis iseloomustab teooriat uskumuse usaldatavuse mõiste mõne eksplikatsiooni kaudu, näiteks uskumusena, milleni on jõudnud usaldatava meetodi või mehhanismi abil. Reliabilistlikuna käsitleb Fricker sellist teooriat, mis õigustuse nõuet ei sisalda. Nii ei saa ükski teooria olla korraga justifikatsionistlik ja reliabilistlik.
Gettieri probleemi tõttu peab justifikatsionistlik teooria esitama uskumusele peale õigustatuse veel teisi nõudeid, et see oleks teadmine. Justifikatsionistlikud teooriad erinevad selle poolest, milliseid lisanõudeid nad esitavad, ja ka õigustatusnõude loomuse poolest. Igal õigustatusnõudel on kaks aspekti: mis tüüpi õigustusi peetakse adekvaatseks ja missuguses suhtes peab uskuja õigustusega olema. Oletame, et nõutav suhe on niisugune: uskuja uskumus peab olema põhjuslikult sõltuv tema uskumisest propositsioonidesse (või nende uskumisest nõrgemast registreerimisest), mis faktiliselt moodustavad tema uskumuse õigustuse, mis väljaöelduna oleks hea argument uskumuse kasuks. (Need uskumused või potentsiaalsed uskumused peavad ise olema teadmine või potentsiaalne teadmine.) Sel juhul võib õigustatud uskumus osutuda enam-vähem samamahuliseks nagu usaldatav uskumus.
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.
Njaaja koolkond ütleb, et tunnistus on teadmise erilaadne allikas, mida ei saa taandada tajule, mälule, järeldamisele ega nende kombinatsioonile. Ühes versioonis on see eeldatava õiguse tees: kuulajal on eeldatav episteemiline õigus ilma tõenditeta eeldada, et kõneleja on usaldusväärne, st et see, mida kõneleja ütleb, on tõene, kui pole erilisi asjaolusid, mis selle eelduse tühistavad. Selle vaate järgi pärineb kuulaja õigus uskuda seda, mis talle öeldakse, spetsiaalsest normatiivsestepisteemilisest printsiibist, mitte tavalisest induktsioonil põhinevast empiirilisest järeldamisest. Tunnistuse staatust erilise teadmise allikana rõhutab see, kui eeldatava õiguse teesile lisatakse eitav väide, et kuulajal ei ole üldiselt võimalik saada sõltumatut kinnitust kõneleja usaldusväärsuse kohta – selle kohta, et see, mida kõneleja ütleb, on tõene. Kui see eitav väide on tõene, siis on tunnistuse kaudu regulaarselt võimalik teadmist saada ainult juhul, kui ei ole tarvis saada sõltumatut kinnitust kõnelejate usaldusväärsuse kohta.
Frickeri eesmärk on lükata ümber eitav tees. See on ka esialgne argument eeldatava õiguse teesi vastu. Täielikum käsitlus lükkaks ümber ka argumendid selle teesi kasuks, mille järgi keele ning tema episteemilise legitiimsuse jaoks on hädavajalik üldine usaldusedispositsioon. Eitav väide, et üldiselt ei saa olla mittetsirkulaarset kinnitust, et antud kõneleja on usaldusväärne, on väär. Iga täiesti pädev loomuliku keeles osaleja teab liiga palju kõneleja iseloomuliku rolli kohta ning võimalike lünkade kohta väitmise ja selle vahel, mida väidetakse, et kujundada uskumusi eeldatava õiguse printsiibi järgi. See artikkel vastustab kergeusklikkust.
See, et tunnetus on spetsiaalne teadmise allikas või annab erilaadset teadmist, on mitmeti mõistetav. Fricker ei võta seda nii, et tunnistusel põhinev teadmine on erandlik, vaid et teadmise teooria adekvaatsus nõuab, et teadmise olemus ei sõltuks sellest, kuidas teadmine saadakse. Üldine teadmisekäsitus võib olla orienteeritud põhjusele või usaldatavusele, kuid Fricker eelistab õigustusele orienteeritud käsitlust, mille järgi selle tarvilik tingimus, et uskumus on teadmine, on see, et uskuja suudab oma uskumust kohaselt kaitsta. Sellisel juhul ei ole väide, et tunnistus on taandumatu teadmise allikas, mitte vastunäide teesile, et teadmine nõuab kohast õigustust, vaid väide selle kohta, mis laadi õigustust tunnistusel põhinev väide vajab. Eeldatava õiguse tees ongi niisugune väide. See on normatiivne episteemiline printsiip, mille järgi kuulajal on episteemiline õigus uskuda seda, mida ta kuuleb suvalist kõnelejat väitvat, lihtsalt selle põhjal, et seda on väidetud: ta ei pea püüdma hinnata tõenäosust, et selle kõneleja väited oma aine kohta on tõesed, ega muutma ma dispositsiooni uskuda vastavalt niisugusele hinnangule. Nii et asjaolu, et keegi on seda öelnud, on uskumuse adekvaatne õigustus. Pole tarvis lisatõendeid ütleja usaldusväärsuse kohta ega viitamist eeldatava õiguse teesile.
Eeldatava õiguse teesi ei tohi segi ajada kirjeldava eeldusega, et kõnelejad räägivad peamiselt tõtt. Vaade, et uskumist sellesse, mida väidetakse, õigustab niisugusele eeldusele viitamine, on hoopis teistsugune vaade, mis taandab tunnistusel põhineva teadmise induktsioonil põhinevale järelduslikule teadmisele. Sellele kirjeldavale eeldusele, olgu siis kogemuslikult kinnitatud faktina või aprioorsemõistelisetõenakeele kohta, võidakse viidata eeldatava õiguse argumenti filosoofiliselt kaitstes, kuid see on täiesti erinev sellest, et see kuulub eelduste hulka, mida tavakuulaja peab oma uskumuse õigustamiseks teadma ja oskama öelda.
Argumendid eeldatava õiguse teesi kasuks on kahesugused: positiivsed argumendid, mis toetuvad keele olemusele, ja negatiivne argument. See viimane on transtsendentaalne argument:
teadmist on võimalik saada ja sageli saadakse tunnistuse kaudu;
kuulajal pole üldiselt võimalik saada sõltumatut kinnitust, et antud kõneleja on usaldusväärne;
sellepärast on tunnistusest saadud teadmine olemas ainult juhul, kui igal kuulajal on eeldatav õigus usaldada suvalist kõnelejat;
sellepärast on niisugune eeldatav õigus olemas.
Fricker nõustub esimese eeldusega: tunnistuse epistemoloogia peab säilitama tervemõistusliku vaate, et teadmist on võimalik saada tunnistusest. Väär on teine eeldus, eitav väide.
Epistemoloogiline tunnistusest saadud teadmise õigustamise probleem on probleem, kuidas saab olla, et kuulajal on konkreetsel juhul episteemiline õigus uskuda konkreetse kõneleja väidet. Tuleb näidata, et see on võimalik ja kuidas see on võimalik. Selleks on kaks viisi. Tuleb kas näidata, et uskumuseni jõutakse deduktsiooni ja induktsiooni teel kogemuslikult kindlakstehtud eelduste põhjal, või väita, et uskumus põhineb spetsiaalsel episteemilisel õigusel usaldada sõltumatult tõenditest. Eitav väide on samaväärne teesiga, et reduktsionistlik viis tunnistusele toetumist õigustada on võimatu. See samaväärsus eeldab, et kõneleja usaldusväärsus samastatakse selle omadusega, mille kogemuslik kindlakstegemine võimaldab deduktsiooni ja induktsiooni teel järeldada, et see, mida kõneleja väidab, on tõene. Tunnistuse-antireduktsionist järeldab esimese viisi võimatusest, et teine viis on võimalik.
See on ainuke tõeline epistemoloogiline probleem: näidata, et konkreetsed tunnistuse juhtumid on niisugused, et neid saab õigustatult uskuda. Antireduktsionisti argumendi usutavus põhineb peamiselt segadusel, mis probleem tuleb lahendada.
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.
Publikatsioone
The Epistemology of Testimony. I. – Proc. Aris. Soc. Suppl. vol. for 1987, lk 57–83.
The Threat of Eliminativism. – Mind and Language, 1993, 8 (2).
Against Gullibility. – B. K. Matilal, A. Chakrabarti (toim). Knowing from Words, Dordrecht: Kluwer 1994, lk 125–161.
Critical Notice: Telling and Trusting: Reductionism and Anti-Reductionism in the Epistemology of Testimony. – Mind, 1995, 104 (414).
Self-Knowledge: Special Access Vs. Artefact of Grammar—A Dichotomy Rejected. – C. Wright, B. Smith, C. Macdonald (toim). Knowing Our Own Minds, Oxford University Press 1998.
Second-Hand Knowledge. – Philosophy and Phenomenological Research, 2006, 73 (3).
Stating and Insinuating. Proceedings of the Aristotelian Society, Supplementary Volume LXXXVI, 2012, lk 61–94.
Intellectual Trust in Self and Others. – Laura Frances Goins, Timothy O'Connor (toim). Religious Faith and Intellectual Virtue, Oxford; Oxford University Press, 2014.
