Hallutsinogeen on narkootikum, mis muudab taju ja kutsub esile hallutsinatsioone.
Liigitus
Hallutsinogeenid jaotatakse päritolu järgi looduslikeks ja sünteetilisteks.
Looduslike hallutsinogeenide hulka kuuluvad näiteks meskaliin (pärit peyote-kaktusest), psilotsibiin (seened), LSA (taevassinine lehtertapp ehk Morning Glory) jpt. Ka kanepisaadused võivad põhjustada hallutsinatsioone [1].
Sünteetiliste hallutsinogeenide tuntuim esindaja on LSD. Teistest tuntumatest sünteetilistest hallutsinogeenidest võiks mainida fentsüklidiini (PCP) ja ketamiini. Sünteetilistest ainetest arvatakse hallutsinatsioone tekitava toime tõttu selesse rühma aeg-ajalt ka [MDMA]] ja temasarnased amfetamiini derivaadid.
Toime
Hallutsinogeenide toime mõjul ilmnevaid elamusi nimetatakse slängis trip'iks (inglise sõnast trip 'reis, ränd'). Kui elamused on negatiivse sisuga, kasutatakse väljendit bad trip ('halb reis'). Bad trip'i korral on tavaline paranoia, tõesena tunduvad mõtted jälitamisest või tagaajamisest ning ähvardavad hallutsinatsioonid (koletised, ründavad loomad jms).
Hallutsinogeenide poolt tekitatud füüsiline sõltuvus on tagasihoidliku intensiivsusega (higistamine, käte värisemine). Sagedamini esineb psüühiline sõltuvus (unehäired, ärevus). Hallutsinogeenid võivad rohkem kui teised narkootikumid vallandada püsivaid psüühikahäireid. Näiteks võivad algselt LSD toime all tekkinud elamused jääda püsima ka pärast aine otsese mõju lakkamist – inimesel tekib psühhootiline seisund.
Viited
