Amfetamiin (hüüdnimed näff, spiid, kiirus, ants, A, varem ka fenamiin) on sünteetiline keemiline ühend, mida kasutatakse ravimina ja narkootikumina (sümpatikomimeetikum).[1][2]
Amfetamiin on oma struktuurklassi aine, kuhu kuuluvad mitmed psühhoaktiivsed variandid nagu MDMA (ecstasy) ja metamfetamiin. Amfetamiin on fenetüülamiini homoloog.
Siin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ja see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.
Esimene nn raviotstarbeline amfetamiin oli bensedriin: (C18H28N2O4S [4] )
. Algselt kirjutati bensedriinitablette välja depressiooni (mille all peeti silmas anhedooniat) raviks. Harvardi Meditsiinikooli kliinilise psühhiaatria professori Abraham Myersoni (1881–1948) teooria kohaselt stabiliseeris amfetamiin kesknärvisüsteemi hormonaalset tasakaalu. Bensedriinitablettide (peamiselt 10 mg) müügikäive kasvas 1941. aastal 500 000 USA dollarini. Teise maailmasõja ajal saatis amfetamiinitablette kommertsedu ja nende usaldusväärsus psühhiaatrilise retseptiravimina, vaatamata aeg-ajalt saadud teadetele kuritarvitamise kohta, suurenes – tegu oli esimese "antidepressandiga". 1945. aastaks tõusis Smith, Kline & Frenchi (SKF; nüüd GlaxoSmithKline) amfetamiinitablettide müük eraisikutele, sealhulgas 650 000 dollari eest firma uue ravimi Dexedrine (dekstroamfetamiin) müük, 2 miljoni dollarini. USA ja Briti sõjaväes varustati sõja ajal bensedriinitablettide (peamiselt 5 mg) kui üldise meditsiini- ja esmaabivahendiga sõjaväelasi (USA sõjaväes lennuväelasi). Saksa ja Jaapani sõjaväes varustati sõdureid metamfetamiiniga. Sõja lõpuks oli teenistuse käigus kuni 16 miljoni noore ameeriklase organism bensedriiniga kokku puutunud.[5]
1937. aastal manustas psühhiaater Charles BradleyRhode Islandil asuvas hooldeasutuses Emma Pendleton Bradley Home in Providence, mille direktor ta oli, probleemseks peetavatele lastele peavalu leevendamiseks bensedriini. Juba nädala pärast märkas Bradley bensedriini saanud laste käitumises muutusi: paranesid nende õppeedukus, sotsiaalsed interaktsioonid ja emotsionaalne vastus.
Bradley avaldas kaks uuringut. Esimese uuringu tarbeks valis ta 30 haiglas olevat last ja teise uuringu tarbeks, mis kestis 3 aastat, 100 haiglas olevat last. Uuringutes osalenud lapsed olid vanuses 5–14 aastat, enamalt jaolt poisid ja normaalse intelligentsiga. Uuringute sisuks oli tabletivormis bensedriini saanute reaktsioonide uurimine.[6][7]
Adderall on mitmeotstarbelise preparaadi, mis koosneb mitut liiki amfetamiinisoolade segust, tootenimi. Adderalli kasutatakse eeskätt psühhotroopse ravimi ja narkootikumina.
Tänapäeval kasutatakse lapseea aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) ravis amfetamiinisoolade preparaate Adderalli kapslite näol.
Psüühika- ja käitumishäired
Amfetamiin ja selle ühendid võivad vastuvõtlikel kasutajatel esile kutsuda psüühika- ja käitumishäireid. Ameerika Psühhiaatriaseltsi poolt koostatud ja välja antud psüühikahäirete diagnostika ja statistika käsiraamatu 5. väljaandes (DSM-V) klassifitseeritakse amfetamiini tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired järgmiselt:
amfetamiini-indutseeritud obsessiiv-kompulsiivne häire ja sellega seotud häired;
täpsustamata stimulantidega seotud häire.
Amfetamiini tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäireid põhjustavad nii retseptiravimid kui ka illegaalselt omandatud ja manustatud amfetamiin. Lapseea aktiivsus- ja tähelepanuhäire ravis lastele määratud ja manustatud Adderall (XR) võivad toksilisust ja psüühilisi sümptomeid põhjustada juba 2 mg juures, normkogus on aga 2,5–40 mg/päevas.[8]
Uuringud
Ühe USA California osariigis aastatel 1964 ja 1973 läbi viidud uuringu "Multiphasic Health Checkup Cohort Exam" käigus küsiti 66 348 osaleja käest nende amfetamiini tarbimisega seotut. Uuriti, kas nad on kasutanud amfetamiini kehakaalu alandamiseks, ning kui jah, kas siis tarvitati bensedriini või deksedriini (Dexedrine). Teistkordne hindamine viidi läbi 1995. aastal. Osalejatest 1154 inimesel diagnoositi uuringu lõppedes Parkinsoni tõbi. Selle uuringu kohaselt on osalejatel, kes kasutasid bensedriini või deksedriini, 60% suurem tõenäosus tõve tekkeks kui neil, kes nimetatud aineid ei tarvitanud. Kehakaalu langetamise eesmärgil tarbitud bensedriini või deksedriini korral suurenenud riski haiguse tekkeks ei tuvastatud.[9]
Legislatsioon
Alates 1971. aastast on amfetamiin ning selle isomeerid ja sooladÜRO vastava konventsiooni alusel liigitatud ainete hulka, mille kasutamine meditsiinilisel ja teaduslikul otstarbel on väga range kontrolli all.[10]
Neid aineid kasutatakse ka mõnuaine ja dopinguna (need kasutusviisid on illegaalsed).
Hiirtel, kellele tehti regulaarselt amfetamiinisüste (0,4 mg/kg/päevas), vähenes tüümuse, põrna ja perifeersete T-rakkude populatsioon. Hinnanud põrna lümfoidrakkude blastogeenset vastust, tuvastati, et amfetamiin inhibeerib T-rakkude paljunemist.[11]
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.
