Olemus (vanakreeka keeles ousia, ladina keeles essentia, saksa keeles Wesen) on filosoofias enamasti see, mis jääb asja muutudes samaks, olles asjale olemuslikuks.
Enamasti leitakse filosoofias, et olemus ei ole tabatav puhtalt meeltetaju abil.
Olemus saab esimest korda keskseks mõisteks Platoni filosoofias. Skolastikas kasutatav ladinakeelne termin essentia ('olev-us') on moodustatud Platonil ja Aristotelesel kasutusel olnud termini ousia ('olev-us') eeskujul. (See sõna on skolastikas siiski enamasti tõlgitud ladina sõnaga substantia 'substants'.) Enamik sõna "olemus" tähendusi filosoofia ajaloos lähtub nendest mõistetest.
Olemus on ontoloogiliselt see, mis põhistab asja olemist iseeneses (das Selbst-Sein), sellele kõige omasemat, muutumatut loomust, eristades seda aegruumiliselt määratud muutlikust eksisteerimisest (Dasein, existentia). Asja olemus peab olema loogiliselt see, mille tõttu tema peale mõeldakse (worauf es für die Zwecke des Denkens ankommt), mis pannakse paika, säilitatakse ja rõhutatakse asja mõiste puhul (was man im Begriffe der Sache festlegen, festhalten, betonen will, muß). Olemus määratakse kindlaks ja määratletakse metoodilse otsustamise abil mõistena. Olemus on teadusliku mõiste objektiivne korrelaat. Tunnetuse suhtelisuse ja mittetäielikkuse tõttu on asja olemus ainult suhteliselt ja osaliselt (relativ-partiell), mitte aga absoluutselt ja tervikuna (absolut-total) kättesaadav. Olemuslik (wesentlich, ousiôdês, essentialis) on see, mis on vajalik mõiste moodustamiseks, mis kuulub asja koosseisu, mis on asja mõistest loogiliselt lahutamatu (näiteks olemuslik omadus).
Olemus võib olla ka üksik substants (Einzelsubstanz), üksik asi (Einzelding).
Asja olemuseni võib jõuda kogemuse üle metoodiliselt mõeldes.
Vaata ka
Välislingid
