Sündinud Saksamaal Heidelbergis, veetis oma noorusaastad Haagis Madalmaades, kuhu ta perekond põgenes pärast Friedrich V otsustavat kaotust Böömi sõjas. Ta sai hea keele- (vanakreeka, ladina, prantsuse, inglise ja saksa) ning üldhariduse (loogika, matemaatika, poliitika, filosoofia ja loodusteadused) ning teenis tänu oma mitmekülgsetele teadmistele vendadelt-õdedelt hüüdnime "La Grecque" (prantsuse keeles kreeklanna).[1]
Ta on tuntud kirjavahetuse tõttu kuulsa prantsuse filosoofi René Descartesiga, milles ta tõi esile Descartesi substantsidualismi olemusliku keha-vaimu probleemi. See kirjavahetus oli oluliseks inspiratsiooniks Descartesi "Hinge passioonidele" (1649). Descartesi kirjad Elisabethile avaldati juba Claude Clerselier' toimetatud Descartesi kirjavahetuse postuumses väljaandes. Elisabeth keeldus aga oma eluajal endapoolsete kirjade avaldamisest ning A. Foucher de Careili toimetatud väljaandes ilmunud ning hiljem Charles Adami ja Paul Tannery koondväljaandessegi koondatud kirjad on tõenäoliselt Elisabethi kirjade 18. sajandi algusest pärinevad koopiad[1].
1660. aastal siirdus ta taas Saksamaale ning andis Herfordi nunnakloostris nunnavande. 1667. aastal nimetati ta Herfordi abtkonna abtissiks. Temast sai abtkonna maade tõhus valitseja, aga ka varjupakkuja usu tõttu tagakiusatuile (näiteks Jean de Labadie õpetuse järgijatele)[2]. 1679. aastal jäi Elisabeth vesitõppe[2] ja suri 1680. aastal ravi leidmata.
