Air France'i Airbus A330-200 startis kell 7.03 (kohaliku aja järgi) Rio de Janeiro-Galeão rahvusvahelisest lennujaamast. Lennuk väljus Brasiilia radarite vaateväljast kell 1.50 Fernando de Noronha saarestikust põhja pool. Viimane teade saadi kell 2.14 ja see oli automaatteavitus elektrisüsteemi rikke kohta. Lennuk jäi kadunuks Atlandi ookeani kohal 1. juunil 2.14 ja 2.29 (maailmaaeg) vahel.
Otsing
Brasiilia õhujõud teatasid 6. juunil, et tõid ookeanist välja kahe mehe surnukehad. 7. juunil tõid Brasiilia ja Prantsusmaa sõjalaevad välja veel viieteistkümne reisija omad. 17. juuni seisuga olid juba 50 inimese surnukehad leitud, neist 49 kaldale viidud. 26. juunil teatas Brasiilia sõjavägi otsingute lõpetamisest. Kokku viidi maale 50 surnukeha.
Mais 2011 toodi pinnale veel 77 surnukeha. Ookeanist välja toodud ohvrite arv on kokku 127.[1]
Hukkunud
Pardal viibis 216 reisijat ja 12 meeskonnaliiget, kes kõik hukkusid. Reisijate seas oli ka üks Eesti kodanik.[2] 216 reisija seas oli üks imik, seitse last, 82 naist ja 126 meest.
Lennukil oli kolm pilooti: 58-aastane Marc Dubois, kes läks Air France'i tööle aastal 1988 ja kel oli selja taga ligi 11 000 lennutundi (1700 tundi Airbus A330-ga); 37-aastane David Robert ja 32-aastane Pierre-Cedric Bonin. 12 meeskonnaliikmest 11 olid prantslased ja üks oli brasiillane.
20. juunil teatas Air France, et iga hukkunu perekonnale makstakse 17 500 eurot kompensatsiooni.[3]
Pedro Luís de Orléans e Bragança, kes oli järjekorras kolmas pärija endisele Brasiilia troonile ning kellel oli nii Brasiilia kui Belgia kodakondsus. Ta käis Rio de Janeiros sugulasi külastamas ja naasis koju Luksemburgi.
Juliana de Aquino, Brasiilia näitleja ja laulja, kes oli teel Stuttgarti Saksamaal, et töötada edasi muusikaliga "Wicked".
Luis Roberto Anastacio, Ladina-Ameerika Michelini president.
Silvio Barbato, helilooja ja endine dirigent Brasiilias.
Fatma Ceren Necipoğlu, Türgi klassikaline harfimängija ja akadeemik Anadolu Ülikoolis Eskişehiris. Ta naasis koju (ümberistumisega Pariisis) Rio Harfi Festivalilt.
Õnnetuse uurimine
Esialgse uurimise tulemusel tuvastati, et lennuki andurid andsid pilootidele kiiruse kohta valeandmeid.
Pardasalvesteid, nn musti kaste otsiti allveelaeva ja kahe sondeerimislaevaga edutult kuni juuli lõpuni, kuni oli lootus tabada musta kasti signaali. 20. augustini 2009 jätkusid otsingud sonaritega, aga lennuki kere jäi leidmata.
Järgmine otsingute faas mais 2010 jäi samuti edutuks.
Otsinguid jätkati 2011. aasta veebruaris. 3. aprillil 2011 leiti sonariga 3,8–4 km sügavuselt lennuki kere tükid. 26. aprillil leiti musta kasti tühi konteiner, musta kasti mäluplokk leiti 1. mail 2011 ja toodi pinnale. Pilootide kabiini helisalvesti leiti 2. mail ning toodi pinnale järgmisel päeval. 16. mail teatati, et ligi kaks aastat mere põhjas olnud lennuki pardasalvestite infot õnnestus lugeda.
Pardasalvestite üleskirjutused kinnitasid varasemaid kahtlusi, et lennuki kiiruseandurid andsid vigast infot. Arvatav katastroofi põhjus oli kiiruseandurina kasutatava Pitot toru jäätumine ning pilootide ebaõige reaktsioon vigaste või puuduvate kiirusenäitude korral tugeva turbulentsi tingimustes.
