Tänu referendumitele ei avalda rahvas poliitikale mõju mitte ainult perioodiliste parlamendivalimiste, vaid ka regulaarsete hääletuste kaudu oluliste küsimuste üle, tugevdades nii riigi tegevuse demokraatilistlegitimeerimist.[1]
Kõik Šveitsi referendumid on siduvad ning sõnastatakse JAH- või EI-küsimusena.
Liigid
Suurendatud hääletussedel. Poliitik Min Li Marti, 2004. aasta, hääletuskampaania Zürichis
Referendumid toimuvad Šveitsis kõigil poliitilistel tasanditel: valdade tasandil (nimetatakse ka kommunaalseteks referendumiteks), kantonite tasandil ja föderaaltasandil (öeldakse samuti: liidutasandil, saksa auf Bundesebene).
Föderaaltasandil
Föderaaltasandil võidakse referendumit algatada kolmel viisil:
Rahvaalgatuse korras (saksa Volksinitiative, prantsuse initiative populaire, itaalia iniziativa popolare, romanši iniziativa dal pievel), mille kasuks on 18 kuu jooksul kogutud 100 000 hääleõigusliku kodaniku allkirja. Rahvaalgatusega võib nõuda põhiseaduse muutmist või täielikku revideerimist.[2] Algatust üle vaatav parlament kas laseb selle niisama läbi või valmistab vastuseks vastuettepaneku (saksa Gegenentwurf, prantsuse contre-projet, itaalia controprogetto, romanši cuntraproposta). Viimasel juhul, kui algatusrühm algatusest ei tagane, pannakse referendumile mõlemad, nii rahva kui ka parlamendi ettepanekud korraga. Lisaks küsitakse hääletajatelt, kummale ettepanekule eelistust anda, juhul kui mõlemad peaks vastu võetama.[3] Enne 1987. aasta reformi kolmandat küsimust referendumitel ei olnud; hääletaja tohtis kas ainult ühe ettepanekuga nõustuda või mõlemad tagasi lükata, mõlemaga nõustuda ei olnud võimalik. Kui ülevaatamise käigus jõutakse järeldusele, et rahvaalgatus ei vasta formaalsetele nõuetele, on parlamendil õigus see kehtetuks kuulutada.[4] Siiani on konföderatsiooni ajaloos seda õigust kasutatud vaid neli korda.
Obligatoorne referendum leiab aset parlamendi otsustatud põhiseaduse muudatuste, kollektiivse enesekaitse organisatsioonide või supranatsionaalsete struktuuridega liitumise üle, samuti kiirkorras vastuvõetud seaduste üle, mille kehtivusaeg on üle ühe aasta.[5]
Fakultatiivse referendumi parlamendi vastuvõetud määruse üle saab algatada, kui hiljemalt 100. päevaks alates määruse avaldamisest on kogutud 50 000 hääleõigusliku kodaniku allkirja või kui referendumit taotlevad sama perioodi jooksul kaheksa kantonit.[6] Kui referendumil määrus tagasi lükatakse, siis määrus ei jõustu. Erandiks on kiirkorras vastuvõetud seadused, mis võivad kehtima jääda, aga mitte kauem kui ühe aasta vältel alates vastuvõtmisest ning ilma uuendamise võimaluseta.[6][7]
Fakultatiivsel referendumil võidab variant „Jah“ juba siis, kui häälte lihtenamus on saavutatud üle kogu konföderatsiooni (rikutud ja tühje sedeleid arvesse võtmata). Rahvaalgatusel ja obligatoorsel referendumil on vaja, et variant „Jah“ saavutaks lihtenamuse lisaks enamikus kantonites (sealjuures kuuele kantonile kahekümne kuuest antakse ajaloolistel põhjustel ainult pool häält). Šveitsi poliitilises terminoloogias kasutatakse mõisteid rahva enamus (saksa Volksmehr, prantsuse majorité du peuple, itaalia maggioranza del popolo, romanši maioritad dal pievel) ja kantonite enamus (saksa Ständemehr, prantsuse majorité des cantons, itaalia maggioranza dei Cantoni, romanši maioritad dals chantuns).[5]
Kantonite ja valdade tasandil
Kantonite ja valdade tasandil leiab aset veelgi rohkem referendumeid. Detailid sageli varieeruvad, kuid üldjoontes kehtivad neil sarnased põhimõtted.
Eriti suure tähendusega on eelarvega seotud referendumid; need toimuvad tänapäeval igas kantonis ja ka paljudes valdades. Föderaaltasandil analoogne praktika puudub, kuigi ettepanekuid selle sisseviimiseks on tehtud.[8]
Hääleõigus
Föderaaltasandil on hääleõigus kõigil Šveitsi kodanikel alates 18. eluaastast (välja arvatud vaimupuudega isikud), elukohast sõltumata.[9]
Kantonite ja valdade tasandil võivad kehtida erinevad seadused. Näiteks Glaruse kantonis tohivad hääletada ka 16- ja 17-aastased; Neuchâtelis ja Juras lubatakse teatud tingimustel referendumitest osa võtta kantonis elavatel välismaalastel.[10]
Läbiviimine
Harilikud referendumid (hääletuskastiga)
Föderaaltasandil määratakse aegsasti referendumite ja valimiste läbiviimiseks neli tähtaega aastas.[11] Kantonid ja vallad korraldavad osa referendumitest samaaegselt, kuid tohivad määrata ka lisatähtaegu.
Hääleõiguslikud kodanikud (või elanikud, vt Hääleõigus) saavad kõige varem neli, kõige hiljem kolm nädalat enne tähtaega hääletamisega seotud dokumente, kuhu kuuluvad: hääletussedel, hääleõiguse tõend, ümbrik hääletussedeli jaoks ja hääletuse teabeleht.[12] Viimases on välja toodud referendumile pandud ettepaneku täpne sõnastus, poolt- ja vastuargumendid, vastava täidesaatva organi (vallanõukogu, kantonivalitsuse või Liidunõukogu) arvamus ja vastavas seadusandvas organis (suures vallanõukogus, kantoniparlamendis, Rahvusnõukogus või Kantonite Nõukogus) toimunud nõupidamiste või hääletuste tulemused. Aeg-ajalt põhjustab teabelehe sisu hääletuskampaania ajal poleemikat, näiteks seatakse kahtluse alla teksti erapooletus[13][14][15] või leitakse faktivigu.[16][17][18][19][20][21][22]
Hääletamisruumid on avatud hääletuse päeval ja 2–4 päeva enne seda; hääletajad toovad täidetud sedeliga ümbriku kodust ning panevad selle hääletuskasti[23]. Alternatiiviks on hääletada posti teel, kusjuures mõnes kantonis margistatakse selle jaoks sedeli ümbris algusest peale tasuta tagasisaatmiseks.[24] Osades kantonites praktiseeritakse samuti elektroonilist hääletamist või SMS-hääletamist.[25]
Omaette nähtuseks on Landsgemeinde (võimalik tõlge: maakommuun, maakogu, üldkogu) – otsedemokraatia arhailine vorm; vabas õhus toimuvad kokkutulekud, kus hääleõiguslikud kodanikud hääletavad oluliste küsimuste üle avalikult, tõstes kätt. Sellised üldkogud on tänapäevani säilinud kahes saksakeelses kantonis, Appenzell Innerrhoden ja Glarus; samuti (üldiselt teiste nimede all: Bezirksgemeinde ehk rajoonikogu; Gemeindeversammlung ehk vallakogu) mõnes väiksemas kohalikus omavalitsuses.
Ajalugu
Rahva kaasamisel poliitilistesse protsessidesse on Šveitsis pikk traditsioon. Esimene Landsgemeinde 't mainiv kirjalik allikas pärineb umbes 1725. aastast.[26] Rahvahääletusi korraldati ka hiliskeskajal ja uusajal, näiteks 1521. aastal Zürichis, kui elanike käest küsiti, kas rekruteerimislepingut Prantsusmaaga (lepingut, mille kohaselt võis Prantsusmaa kaitsesõja puhul värvata 6000 –16 000 Šveitsi sõdurit) peaks uuendama. Hääletuse tulemus osutus negatiivseks ning sellest lähtuvalt valitsus lepingut enam ei uuendanud.[27]
Tänini tuntud Šveitsi regulaarsete rahvahääletuste süsteemi juured on 1830. aastate poliitilises arengus ja 1848. aasta liidupõhiseaduses. Esialgu toimusid Šveitsis vaid seda tüüpi referendumid, mida nimetatakse praegu obligatoorseteks. Fakultatiivsed referendumid viidi sisse 1874. aastal põhiseaduse täieliku revideerimisega ning rahvaalgatusi lubati alles 1891. aastal.[29]
1973. aastast on föderaalseaduste järgi referendumite (seega ka valimiste) hääleõigus olemas samuti naistel. 1990. aastast on naistel lubatud hääletada ka kõigis 26 kantonis, viimasena tunnistas naiste hääleõigust pärast kohtuprotsessi Appenzell Innerrhodeni kanton.[30]
Otsese demokraatia instrumente arendatakse Šveitsis edasi ka nüüdisajal. Üks hilisemaid tähelepanuväärseid muudatusi tehti 1987. aastal, kui sama referendumi raames lubati hääletada nii rahvaalgatuse kui ka vastuettepaneku poolt (vt Liigid). Harilikult katsetatakse uuendusi esialgu üksikutes kantonites ning alles seejärel jõustuvad need föderaaltasandil. Ette tulnud on ka selliseid reforme, mis nii hästi ei juurdunud ning said lõpuks tühistatud. Näiteks niinimetatud üldine rahvaalgatus (2003–2009), millega sooviti rahvale pakkuda põhiseadusse mittekuuluvate seaduste muudatusi.[31]
Referendumid ja šveitsi identiteet
Võimalusel osaleda otsedemokraatia protsessides rajaneb paljude šveitslaste enesemääratlemine riigikodanikuna.
„
Wir sind, durch Recht und Gesetz untereinander verbunden, unser Staat selber. Me oleme, õiguse ja seaduse kaudu üksteisega seotud, meie riik ise.
Wir sind uns sehr wohl bewusst, dass die direkte Demokratie eine staatsbildende und integrierende Institution für die Eidgenossenschaft ist, vielleicht heute sogar, nach dem Ende des Kalten Krieges, der Identifikationsfaktor par excellence. Die direkte Demokratie ist Bestandteil der Staatsidee Schweiz und daher ohne Substanzverlust nicht wegzudenken. Me saame selgelt aru, et otsedemokraatia on Konföderatsiooni jaoks riigikeskne ja integreeriv institutsioon, võib-olla isegi tänapäeval, pärast külma sõja lõppu, identifitseerimisfaktor par excellence. Otsedemokraatia on Šveitsi riigiidee osis, mille äravõtmisel ei oleks võimalik ette kujutada ka tervet ainest.
↑Davide Scruzzi: Vor Berner AKW-Abstimmung: Kritik am Abstimmungsbüchlein – Die AKW-Betreiber wollen sich an den Standorten für neue Anlagen die Option offenhalten, radioaktive Abfälle in einer speziell ausgerüsteten Halle zu lagern, bis ein Tiefenlager in Betrieb gehen wird, NZZ 18.1.11
↑Claudia Schoch: «Abzocker»-Initianten planen Stimmrechtsbeschwerde: Minder will Justiz für seine Kampagne einspannen – Die Initanten des Volksbegehrens «gegen die Abzockerei» wollen gegen den Bundesrat wegen seiner Informationspolitik gerichtlich vorgehen. Die Grundlagen für eine Stimmrechtsbeschwerde sind aber bis anhin kaum gegeben, NZZ 7.1.13
↑Schweizerische Depeschenagentur: Energiesteuer-Initiative: Bund korrigiert Abstimmungsbüchlein – Dem Abstimmungsbüchlein des Bundes zum Urnengang vom 8. März liegt eine Korrektur bei: Der Bund hat die Angaben zu den Auswirkungen der Initiative «Energie- statt Mehrwertsteuer» auf die Preise präzisiert, NZZ 22. Januar 2015
↑David Gadze: Fehler im Abstimmungsbüchlein – Die Stadtkanzlei [St. Gallen] hat es verpasst, vor dem Druck der Abstimmungsunterlagen das Komitee der Initiative «Reithalle für die Kultur» zu einer Stellungnahme einzuladen. Den Fehler bemerkte sie erst, als das Stimmmaterial versandbereit war, 4. september 2014
↑Schweizerische Depeschenagentur: Ecopop: Hinweis auf Übersetzungsfehler im Abstimmungsbüchlein – Auf den Übersetzungsfehler in der französischen Fassung der Ecopop-Initiative soll im Abstimmungsbüchlein aufmerksam gemacht werden, NZZ 27. August 2014
↑Bund unterläuft Fehler im Abstimmungsbüchlein – Die Bundeskanzlei listet die Drogisten als Befürworter des Epidemien-Gesetzes auf. Ein Irrtum. 5,4 Millionen Abstimmungsbüchlein sind bereits gedruckt. Der Fehler wird nicht korrigiert ... Korrigiert wird aber die elektronische Version, Tages-Anzeiger 8. August 2013
