William James Sidis ([ˈsaɪ dɪs]; 1. aprill 1898 – 17. juuli 1944) oli erakordsete matemaatiliste võimetega ameerika imelaps ja polühistor, kes väidetavalt oli polüglott.
Sidis oskas kaheaastaselt lugeda, nelja-aastaselt oli hea masinakirjutaja, viieaastaselt kirjutas anatoomiaalase raamatu, kuueaastaselt alustas saksa, prantsuse, ladina ja vene keele õppimist. 11 aasta vanuselt astus ta Harvardi ülikooli, kus oli noorim üliõpilane. Täiskasvanuna oli väidetavalt võimeline vestlema rohkem kui 40 keeles ja murdes. Tema IQ oli psühholoogide hinnangul vahemikus 250–300.
Hiljem on aga kinnitatud, et osad sellised väited olid ilmselt liialdused. Üks Sidise uurijatest on kirjutanud: "Ma olen uurinud esmaste allikate tõepärasust erinevate subjektide kohta umbes 28 aastat ja mitte kunagi varem ei ole ma leidnud müütidest, pooltõdedest, liialdustest ja igasugusest muust valeinformatsioonist nõnda küllastunud teemat kui William Sidis". ("I have been researching the veracity of primary sources of various subjects for about twenty-eight years, and never before have I found a topic so satiated with lies, myths, half-truths, exaggerations, and other forms of misinformation as is in the history behind William Sidis.")
Sidis sai tuntuks algul oma varaküpsuse, hiljem ekstsentrilisuse ja avalikust elust eemale tõmbumise tõttu. Täiskasvanuna loobus ta matemaatikaga tegelemisest sootuks, et mitmeid pseudonüüme kasutades käsitleda teisi teemasid.
Elulugu
Vanemad ja kasvatus (1898–1909)
William James Sidis sündis Ukraina juudi immigrantide peres[1] 1898. aastal New Yorgis. Tema isa Boris Sidis, Ph. D., M. D., oli emigreerunud 1887. aastal, et põgeneda poliitilise tagakiusamise eest.[viide?] Tema ema Sarah (Mandelbaum) Sidis, M. D., ja ta pere olid põgenenud juudipogrommide eest 1889. aastal.[viide?] Sarah astus Bostoni Ülikooli meditsiini õppima ja lõpetas selle 1897. aastal.[2]
William sai nime ristiisa järgi, kes oli Borisi sõber ja kolleeg, ameerika filosoof William James. Boris oli psühhiaater, kes avaldas teedrajavaid psühhopatoloogiaraamatuid ja artikleid. Boris oli polüglott, ka tema poeg William oskas juba noorelt palju keeli.
Sidise vanemad uskusid poja varaküpsesse ja kartmatusse armastusse teadmiste vastu. Seetõttu kritiseeriti neid.[viide?] Sidis suutis 18 kuu vanuselt lugeda New York Timesi.[3] Kaheksa-aastaselt olevat ta õppinud ise kaheksat keelt: ladina, kreeka, prantsuse, vene, saksa, heebrea, türgi ja armeenia keelt. Ta leiutas ka uue keele, mida ta nimetas vendergood'iks.
Harvardi ülikool ja ülikoolielu (1909–1915)
Ülikool keeldus üheksa-aastast Williamit ülikooli vastu võtmast, tuues isale põhjenduseks, et Williamon alles laps. Siiski lõi Sidis 1909. aastal pretsendendi, saades 11-aastaselt noorimaks isikuks, kes on Harvardi ülikooli astunud. 1910. aasta alguses olid Sidise teadmised kõrgemas matemaatikas sellisel tasemel, et ta pidas Harvardi matemaatikaklubis loenguid neljamõõtmelistest kehadest.[4]
Sidis alustas täiskoormusega õpinguid 1910. aastal ja sai 16-aastaselt 18. juunil 1914 cum laude bakalaureausekraadi.[5] Teine imelaps, küberneetika rajaja Norbert Wiener, õppis samuti samal ajal Harvardi ülikoolis ja tundis Sidist.[viide?]
Varsti pärast ülikooli lõpetamist ütles ta ajakirjanikele, et tahab elada täiuslikku elu, mis tema jaoks tähendas elu üksinduses. Intervjuus Boston Herald reporteriga andis ta lubaduse elada tsölibaadis ja mitte kunagi abielluda, kuna naised ei veetlevat teda. Hiljem tekkis tal tugev kiindumus noore naise Martha Foley vastu.
Pärastpoole immatrikuleerus ta kooli Harvard Graduate School of Arts and Sciences.
Raamatu "The Prodigy: a Biography of William James Sidis" väitel teenis ta lühikest aega Rahvasteliidus, kuid lahkus sealt kiiresti, kuna president Woodrow Wilson ei soovinud esimesest maailmasõjast vägesid tagasi tõmmata. Avalikes sõnavõttudes oli ta veendunud patsifist.
Õpetamine ja täiendõpe (1915–1919)
Pärast seda, kui rühm Harvardi üliõpilasi oli Sidist füüsiliselt ähvardanud, leidsid vanemad talle tööd matemaatika abiõpetajana ülikoolis William Marsh Rice Institute for the Advancement of Letters, Science, and Art (nüüd Rice'i ülikool) Houstonis Texases. 1915. aasta detsembris alustas ta Rice'is doktoriõpinguid.
Sidis andis kolme kursust: eukleidiline geomeetria, mitteeukleidiline geomeetria ja trigonomeetria (ta kirjutas kreekakeelse õpiku eukleidilise geomeetria kursuse jaoks).[viide?] Ta pettus teaduskonnas, õpetamise nõuetes ja selles, kuidas temast vanemad õppurid teda kohtlesid. Seetõttu lahkus ta vähem kui aasta pärast töölt ja pöördus tagasi Uus-Inglismaale. Kui sõber küsis hiljem temalt, miks ta lahkus, vastas ta: "Ma ei saanud aru, miks nad mu üleüldse tööle võtsid. Ma ei ole suurem asi õpetaja. Ma ei lahkunud, mul paluti lahkuda." ("I never knew why they gave me the job in the first place – I'm not much of a teacher. I didn't leave – I was asked to go"). Sidis loobus kraadi taotlemisest matemaatikas ja läks õppima Harvard Law Schooli septembris 1916, kuid loobus viimasel õppeaastal 1919. aasta märtsis, olles heade hinnetega õppur.[6]
Poliitika ja vahistamine (1919–1921)
1919. aastal, varsti pärast juurakoolist lahkumist, vahistati Sidis, kuna osales Bostonis sotsialistlikul 1. mai rongkäigul, mis muutus vägivaldseks. Ta mõisteti 1918. aasta mässumeelsuse akti alusel 18 kuuks vangi. Sidise vahistamist kajastati ajalehtedes, nagu ka tema ennetähtaegset Harvandi ülikooli lõpetamist, tänu millele ta oli saavutanud kohaliku kuulsuse staatuse. Kohtuistungil väitis Sidis, et ta on maailmasõja tõttu sõjaväeteenistusest keelduja ja et ta on sotsialist. Samuti ütles ta, et ta ei usu Jumalat nagu kristlased seda teevad, vaid usub millessegi, mis erineb inimestest. Hiljem töötas ta välja oma libertaristliku filosoofia, mis toetus üksikisiku õigustele ja sotsiaalsele järjepidevusele.[7][8] Ta isa organiseeris istungile poega kaitsma ringkonna juristi, et Sidis ei peaks vangi sattuma. Süüdimõistev kohtuotsus kaevati edasi ja Sidis lasti kautsjoni vastu vabaks. Vanemad viisid ta salaja aastaks sanatooriumi New Hampshire'is, seejärel aastaks Californiasse.[9] Sanatooriumis olles alustasid vanemad Sidise "reformimist" ja survestasid teda, ähvardades vaimuhaiglasse panemisega.
Hilisem elu (1921–1944)
Pärast naasmist idarannikule 1921. aastal oli Sidis otsustanud elada sõltumatut ja privaatset elu. Ta võttis vastu ainult töid, kus sai töötada mehaanilise kalkulaatoriga ning tegi muid lihttöid. Ta töötas New Yorgis ja võõrandus oma vanematest. Kulus aastaid, enne kui ta sai naasta juriidiliselt puhtana Massachusettsi. Ta oli siiski aastaid mures vahistamise riski pärast. Ta kogus fanaatiliselt trammipileteid (streetcar transfer; USA-s on transfer pilet, mis võimaldab sõidul vahetada marsruute või bussi, rongi ja trammi). Samuti kirjutas ta enda avaldatud perioodikat ja õpetas väikesele huvitatud sõprade ringile oma versiooni Ameerika ajaloost. 1933. aastal tegi Sidis New Yorgis läbi avaliku teenistuse eksami, kuid sai madala hinnangu (254). Erakirjas ütles Sidis, et see oli "ei ole väga lootustandev".
1937. aastal ilmus The New Yorkeris artikkel, mis sisaldas tema sõnul "mitmeid valeväiteid". Varjunime all ilmunud artikkel "Where Are They Now?" kirjeldas Sidise "üksildast" elu "viletsas magamistoas Bostoni South Endis". Sidis kaebas ajalehe kohtusse, kuid alamkohus otsustas, et Sidis on avaliku elu tegelane, kellel pole õigust vaidlustada eraelu avalikustamist. Ta kaotas 1940. aastal teise astme apellatsioonikohtus, kaevates oma privaatsusele kallalekippumise üle samale artiklile viidates. Kohtunik Charles Edward Clark avaldas Sidisele poolehoidu, märkides, et artikli avaldamine oli Sidise teinud altiks "avalikule põlastusele, naeruvääristamistamisele ja solvamisele" ("public scorn, ridicule, and contempt") ning põhjustanud talle "ränka vaimset ängistust ja alandust" ("grievous mental anguish [and] humiliation"), kuid leidis, et kohus "ei ole meelestatud võimaldama kõikidele absoluutset immuniteeti eraelu intiimsete detailide järele nuuskiva ajakirjanduse ees" ("afford to all the intimate details of private life an absolute immunity from the prying of the press"). Lõpuks 1944. aastal võitis ta kohtus The New Yorkerit.
Sidis suri 1944. aastal Bostonis 46-aastaselt ajuverejooksu tagajärjel.[10] Tema isa suri 1923. aastal samal põhjusel 56 aasta vanuselt.
Kirjatööd ja uurimisobjektid
Sidise uurimused käsitlevad väga erinevaid valdkondi, hõlmates kirjutisi alates kosmoloogiast kuni indiaani ajalooni, märkmeid nagu "Notes on the Collection of Transfers", mitmeid arvatavasti kadumaläinud tekste antropoloogia, filoloogia ja transpordisüsteemide vallas. Mõned tema ideed puudutasid kosmoloogilist pöördumatut muutust[11] ja "sotsiaalset järjepidevust".[12]
Kirjatöös "The Animate and the Inanimate" (1925) ennustas Sidis piirkondi kosmoses, kus termodünaamika teine seadus toimib vastupidises ajalises suunas, vastupidi meie kogemusele meie kohalikus piirkonnas. Kõik, mis väljaspool seda, mida me täna nimetame galaktikaks, oleks selline piirkond. Sidis väitis, et mateeria sellises piirkonnas ei genereeri valgust.
Oma raamatus "The Tribes and the States" (u 1935) kasutab ta pseudonüümi "John W. Shattuck". Selles raamatus kirjeldab ta Ameerika asustamise 100 000 aastat kestnud ajalugu, alates eelajaloolisest ajast kuni aastani 1828.[13] Ta pakub välja idee, et "kord olid punased inimesed nii Euroopas kui ka Ameerikas" ("there were red men at one time in Europe as well as in America").[14]
Sidis oli ka "ferridromofiil" (peridromophile). See on termin, mille ta mõtles välja tähistamaks inimesi, kes koguvad trammi- ja rongipileteid ning on lummatud veonduse alastest uuringutest ja trammisüsteemidest. Frank Folupa varjunime kasutades kirjutas ta trammipiletite (streetcar transfer) teemal 300-leheküljelise uurimuse, et parandada ühistranspordi kasutatavust.[15] Ameerika Ühendriikides nimetatakse transfer'iks piletit, mis võimaldab reisides vahetada marsruute või bussi, rongi ja trammi.
1930. aastal sai Sidis patendi ringlevale igavesele kalendrile, mis võttis arvesse liigaastad.[16]
Vendergood'i keel
Sidis kirjutas kaheksa-aastaselt raamatu "Book of Vendergood", kus ta lõi tehiskeele, mille nimetas vendergood'iks. Keel tugines peamiselt ladina ja kreeka keelele, aga kasutas konstrueerimisel ka saksa ja prantsuse ning teisi romaani keeli.[17] Selles keeles tehakse vahet kaheksal kõneviisil.
Pärand
Pärast Sidise surma väitis tema õde, et Sidisel oli IQ, nagu Aabraham Sperlingi 1946. aastal ilmunud raamatus "Psychology for the Millions" väideti, "kõrgeim, mis oli kunagi saavutatud" ("the very highest that had ever been obtained"). Hiljem on aga leitud, et mõned tema biograafid, nagu Amy Wallace, liialdasid sellega, kui kõrge tema IQ tegelikult oli ja mida täpselt Sperling oli väitnud.[18] Sperling kirjutas tegelikult:[19]
"On üldtunnustatud, et Helena ja Williami ema Sarah olid kujundanud Sidise pere kohta väidetega liialdajate maine. Helena oli samuti ekslikult väitnud, et avaliku teenistuse eksam, mille William 1933. aastal tegi, oli IQ test ja et tema IQ tulemus oli 254. On oletatud, et number "254" oli tegelikult Williami paigutus nimekirjas pärast avaliku teenuse eksamit, nagu ta märkis oma perele saadetud kirjas. Helena väitis ka, et "Billy teadis kõiki keeli maailmas, samas kui mu isa teadis ainult kahtekümmet seitset. Murran pead, kas oli mõni, mida Billy ei tundnud." ("Billy knew all the languages in the world, while my father only knew twenty-seven. I wonder if there were any Billy didn’t know.") Sede väidet ei ole kinnitanud ükski muu allikas väljaspool Sidise peret ning lisaks esitas Sarah Sidis oma 1950. aastal ilmunud raamatus "The Sidis Story" ebatõenäolise väite, et William võis keele ära õppida vaid ühe päevaga".
Boris Sidis oli kunagi loobunud IQ-testidest, pidades neid "rumalateks, pedantseteks, absurdseteks ja äärmiselt eksitavateks" ("silly, pedantic, absurd, and grossly misleading").
Sidise elu ja tööd, eriti tema mõtteid indiaanlaste teemal, on põhjalikult käsitletud Robert M. Pirsig raamatus "Lila: An Inquiry into Morals" (1991). Sidist on käsitletud ka raamatus "Ex-Prodigy", matemaatik Norbert Wieneri (1894–1964) autobiograafias. Ta oli ise olnud imelaps ja ka Sidise kaasaegne Harvardis.
Viited
Kirjandus
Välislingid
