Kuni 19. sajandi lõpuni kasutusel olevad latinisatsioonisüsteemid põhinesid Nankingi murdel, aga Wade–Giles põhines Pekingi murdel. 20. sajandil oli ingliskeelsele maailmale tuttavam just Wade–Gilesi süsteem, tänapäevaks on selle tähtsus vähenenud.
Mandri-Hiinas on Wade–Giles suuresti asendatud Hanyu Pinyin latinisatsioonisüsteemiga, mis võeti seal ametlikult kasutusele 1958. aastal. Eranditena jäid muutmata osad harjumuspärased nimetused ning koha- ja isikunimed. Taiwanil on suurema osa koha- ja isikunimede latiniseerimisel endiselt kasutusel Wade–Gilesi süsteem, näiteks Taiwani suuruselt kuuenda linna nime kirjutatakse ladina tähtedega Kaohsiung (高雄, pinyin: Gāoxióng) ja Hiina Vabariigi president latiniseeritud nimi on Tsai Ing-wen (蔡英文, pinyin: Cài Yīngwén).
Ajalugu
Wade–Gilesile pani aluse Briti suursaadik Hiinas ja sinoloog Thomas Francis Wade, kes oli esimene hiina keele professor Cambridge’i Ülikoolis. Wade avaldas 1867. aastal esimese mandariini hiina keele Pekingi murde õpiku pealkirjaga "Yü-yen Tzŭ-erh Chi" (lihtsustatud: 语言自迩集; traditsiooniline: 語言自邇集)[1]. Teos sai hiljem Wade–Gilesi latinisatsiooni reeglistiku aluseks. Süsteem oli mõeldud hiina spetsialistidele hiina terminite transkribeerimiseks. Seda täiendas Briti-Hiina diplomaat Herbert Allen Giles ning tema poeg Lionel Giles, kes töötas kuraatorina Briti muuseumis.[2]
Taiwan kasutas Wade–Gilesi aastakümneid de facto standardina. See eksisteeris koos teiste ametlike latinisatsioonidega, näiteks Gwoyeu Romatzyh (1928), Mandarin Phonetic Symbols II (1986) ja Tongyong Pinyin (2000). Guomindang ehk Rahvapartei propageeris Hanyu Pinyini süsteemi kasutamist president Ma Ying-jeou eduka valimiskampaania ajal 2008. aastal linnades, kus Rahvapartei liikmed linnapeadeks said. Praeguse presidendi Tsai Ing-weni valitsus, Demokraatlik Progressiivne Partei ja suurem osa Taiwani rahvast kasutab Wade–Gilesi süsteemi. Juriidilisi nimesid latiniseeritakse nii Wade–Gilesis kui ka teistes eespool mainitud süsteemides.
Alghäälikud ja lõpphäälikud
Tabelites on toodud välja:
hiina keele häälikute kirjeldus Wade–Gilesi süsteemis (paksus/rasvases kirjas)[3];
vastav IPA – eesti keeles RFT (rahvusvaheline foneetiline tähestik) – foneetiline sümbol (toodud nurksulgudes);
häälikute kirjeldused Bopomofo ja Hanyu Pinyin latinisatsioonisüsteemides, vastavalt lahtri all vasakul ja all paremal.
Pärast häälikuid kʽ ja k kirjutatakse Wade–Gilesis -uei; muidu -ui. Seega: kʽ, kuei; aga hui, shui, chʽ.
Pärast häälikuid kʽ, k ja h kirjutatakse Wade–Gilesis [-ɤ] asemel -o; muidu -ê. Seega: kʽ, ko, ho; aga shê, chʽê. Kui [ɤ] esineb eraldiseisva häälikuna, kirjutatakse olenevalt sinogrammist kas häälikut ê või o.
Pärast häälikuid kʽ, k, h ja sh kirjutatakse Wade–Gilesis [-wo] asemel -uo; muidu -o. Seega: kʽ, kuo, huo, shuo; aga chʽo.
Häälikut -ŭ kasutatakse ainult pärast sibilante (sisihäälikuid) tz, tzʽ ja ss. Häälikut -ih kasutatakse pärast (retrofleksseid) häälikuid ch, chʽ, sh, ja j.
Gilesi "Hiina-inglise sõnaraamatus" olid kasutusel ka silbid chio, chʽ, hsio, yo; praegu on nende asemel kasutuses chüeh, chʽüeh, hsüeh, yüeh.
