Üks esimesi võru kirjakeeles õpiraamatuid on võrukeelne aabits (1998).Võru-eesti sõnaraamat (2002) on esimene väljaanne, kus võru kirjakeele vorm (nii standardkirjaviis kui sõnamuutmine), põhimõtted ja sõnavara täpsemalt paika on pandud.Näide tänapäeva võru kirjakeele kasutamisest teadustekstides. Teadusartikli kokkuvõte võru kirjakeeles. Ilmunud Võru Instituudi toimetiste sarja 36. numbris (2021).
Võru kirjakeel[1] on peamiselt Kagu-Eestis pruugitava regionaalkeele, võru keele kirjalik, standardiseeritud vorm.
Ajalugu
Vastukaaluks väikese kõnelejaskonnaga keelte hävimisele ja suurte võidukäigule on paljudes maailma maades tunnetatud väikekeelte säilitamise ja arendamise vajalikkust. Viimastel aastakümnetel on hoogustunud ka väikeste läänemeresoome keelte edendamine. Võru kirjakeele loomise mõte öeldi esimest korda avalikult välja 1988. aastal vastasutatud Võru Keele ja Kultuuri Fondi tegevusprogrammis. See idee kindlustus pärast esimest võrukeelset suveülikooli Kaikal 1989. aastal. Tõsisemalt hakati võru keelestandardi loomise ja korraldamisega tegelema pärast Võru Instituudi asutamist 1995. aastal. On avaldatud kirjaviisi ja keelestandardi põhimõtteid ja illustreeritud neid konkreetsete sõnaloenditega. Võru keele erinevaid tasandeid on kirjeldatud püramiidina, mille põhjaks on väga vanad lõunaeesti keele murded ja tipuks uus võru standardkeel. Nende vahele jäävad kohalikud kõnekeeled ning linnade ja sotsiaalsete rühmade kõnepruugid.
Kirjaviis ja õigekirjutus
Võru keele standardiseerimise algetapil sai tõsiseks proovikiviks kirjaviisi küsimus. Esitati mitmeid kirjaviisiettepanekuid, millest esimesed ilmusid juba 1988. aastal. 1995. aastal loodud Võru Instituudi üheks esimeseks ülesandeks oli kirjaviisi küsimuses ühise keele leidmine. 1995. aasta 31. oktoobril kogunes Eesti Keele Instituuti Võru Instituudi poolt kokku kutsutud rahvusvaheline kirjaviisikomisjon (Paul Hagu, Toomas Help, Sulev Iva, Enn Kasak, Valdek Pall, Peeter Päll, Seppo Suhonen, Tõnu Tender, Jüri Viikberg, Tiit-Rein Viitso). Lepiti kokku võru ja setu keele ühine kirjaviis, mis on allpool esitatud koos võru tähestiku ja hiljem koostatud ning Võru Instituudi keele töörühma poolt heaks kiidetud õigekirjutusreeglitega.
Ladina alustähestikku ja eesti tähestikku võru keele vajadustele kohandades on saadud võru tähestik, mis on Võru-eesti sõnaraamatus esitatud järgmisel kujul
Aa Bb (Cc) Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo Pp Qq
Rr Ss (Šš) Tt Uu Vv (Ww) Õõ Ää Öö Üü (Xx) Yy (Zz) (Žž) ´
Sulgudes on antud tuntumad võõrtähed. Võõrtähti kasutatakse ainult võõrkeelsete sõnade ja võõrkeelsete või vanapärases kirjaviisis nimede kirjutamiseks. Tähte c pruugitakse kuigivõrd ka luules ja ilukirjanduses. Tähte f kasutatakse ainult võõrsõnades.
Tähed q ja y ei ole võru keeles võõrtähed. Täht q märgib kõrisulghäälikut (maq, kaeq, kalaq) ja y kõrget, i-poolset õ-häälikut (sys, nyna, myyk).
Võru kirjaviisis märgitakse ka kaashäälikute peenendust. Seda tehakse võru tähestikus leiduva peenendusmärgiga ´, mis käib tähe kohale või järele. Nii saadakse peenendusmärgiga tähed: B´b´ D´d´ F´f´ G´g´ H´h´ K´k´ L´l´ M´m´ N´n´ P´p´ R´r´ S´s´ T´t´ V´v´. Kui kõrvuti on mitu peenendatud kaashäälikut märkivat tähte, siis pannakse peenendusmärk ainult neist viimasele, nt pall´o, arst´ma, pand´. Peenendust ei märgita i ja j ees, nt palli, karja.
Kõrgenenud keskkõrged ülipikki täishäälikuid kirjutatakse võru kiräviisis ii, uu, üü ja yy, see tähendab samade tähtedega kui kõrgeid täishäälikuid, nt kiil´, keele, kiilt, kuul´, kooli, kuuli, küük´, köögi, küüki, myyk, mõõga, myyka.
s kirjutatakse sõna lõpus ühe tähega, kui ta on lühike, nt viis´, kuus´, kaas´, raas või poolpikk, nt katus, parandas, suurõs, tetäs, makas, miis´ kaes, ja kahe tähega, kui ta on pikk, nt mass, päss, huss´, häüss, poiss´, kauss´.
h kirjutatakse ühe tähega, kui ta on lühike, nt raha, ilosahe, või poolpikk, nt tah mõtsah, ja kahe tähega, kui ta on pikk, nt rahha, kihhä. Pikk h kirjutatakse siiski ühe tähega pika täishääliku või diftongi järel, nt maaha, tüühü, vaihõl, laiha, ja neljasilbiliste sõnade kolmandas silbis, nt rabahama, unõhuma, saisahutma, kabõhõnõ, sagõhõlõ.
j saab sõna lõpus olla ainult i järel, nt tekij, näkij, muul juhul on sõna lõpus i, nt vitäi, petäi, jallai. Sõna sees i järel jääb j märkimata (vaia, saia, kaiaq, saiõ, kaiõ), välja arvatud tegijanimeliites -ja/-jä (nägijät, tegijil). Lühike j kirjutatakse ühe tähega, pikk ja ülipikk kahega (pikk j võib olla kirjutatud ka i-ga), nt maja, osastav majja (või maia), sisseütlev majja.
Tagaeitust märgitakse sidekriipsu ja eituslõpuga või (harvem) terve eitussõnaga, nt olõ-(õ)iq ja olõ-(õ)s, nätä-(ä)iq ja nätä-(ä)s või olõ eiq ja olõ es, nätä eiq ja nätä es.
Võru standardkirjaviisis on ilmunud Võru Instituudi väljaanded ja suurem osa muudest võrukeelsetest väljaannetest. Võru keele õpetus koolides tugineb standardkirjaviisis materjalidele.
Võru keelestandard
Keele ühtlustamist on peetud oluliseks eelkõige õppematerjalide, tõlgete ja saatetekstide, samuti ametlike tekstide puhul. Hoolikalt ühtlustatud on näiteks võrukeelse lugemiku, aabitsa ja enamasti ka teadustekstide või nende võrukeelsete tõlgete või kokkuvõtete keel.
Võru keelestandardi küsimuses on vastakaid arvamusi. Ühelt poolt tahetakse, et see põhineks võimalikult vanal, puhtal ja eesti kirjakeelest erineval võru keele variandil. On aga ka väljendatud vastupidist seisukohta ja soovitatud standardkeele loomisel lähtuda nivelleerunumast Lõuna-Eesti keskmisest keelekujust, mis oleks lähem kunagisele Tartu kirjakeelele või vähemalt arvestaks rohkem vanas lõunaeesti kirjakeeles välja kujunenud traditsioonidega.
Võru-eesti sõnaraamatus on järgitud seesütleva käändelõpuvariantide n/h ja järgsilbi u/o kompromissi põhimõtet, mis on sõnastatud järgmiste punktidena:
Ei ole esitatud variante, kus on järgsilbi o asemel u, nt talo asemel talu.
Kolmest võimalikust võru seesütleva käände lõpust -n, -h ja -hn on kombineeritud lõpp -(h)n, nt mõtsa(h)n.
Lõppu -(h)n võib lugeda kolme moodi: -n, h või -hn, ja järgsilbi o asemel võib lugeda u.
Näitelausetes ja sõnaraamatu saatetekstis on siiski peaaegu alati tarvitatud järgsilbi o- ja seesütleva n-ga vorme kui Võrumaal kõige rohkem levinud ja võru kirjakeele loomulikuks standardiks kujunenuid.
Üksikute teravaid probleeme tekitavate keelejoonte vahel kompromissi leidmise kõrval on võru keele standardiseerimise peamiseks ülesandeks ja põhimõtteks olnud tasakaalu saavutamine maksimaalselt ennistatud kontsentreeritult võruliku ja n-ö Lõuna-Eesti keskmise vahel. Seda põhimõtet on enim järgitud Võru Instituudis välja antud õppematerjalide keele puhul, sest taotletakse küll, et lapsed õpiksid korralikku ja nivelleerumata võru keelt, kuid kuna õpetus toimub võru keeleala väga erinevatel murdealadel, siis on õppematerjalides proovitud väga teravaid murdeerinevusi siluda, et keel oleks kõigile piirkondadele võimalikult võrdselt vastuvõetav.
Võru kirjakeele moderniseerimine
Võru kirjakeele moderniseerimiseks on proovitud luua uusi sõnu liitmise ja tuletamisega, nt alossäädüs ‘põhimõte’, pääjuht´ ‘direktor’; teedüstü ‘fail’, hüvvütämä ‘rikastama’. Olemasolevatele sõnadele on antud uusi kõrvaltähendusi, nt helü ‘hääl’; uus tähendus – häälik; kelmeq ‘(looduslik) kile, kest; kelme’; uus tähendus: (polüetüleen- vm tehis)kile. On laenatud ka eesti ja soome keelest, kuid võru sõnavara omapära säilitamiseks on üle võetud võimalikult vähe selliseid sõnu, mille kohta on võru keeles oma sõna olemas. Võõrsõnade tarvitamise juures on peetud kõige tähtsamaks nende korralikku mugandamist ja võru keelesüsteemi sobitamist, mis peaks toimuma selgete, lihtsate reeglite järgi.
