Tal oli mitu korda Sophia ehk Igavese naiselikkuse nägemus. Üks neist oli tal 1875. aastal Egiptuses. Sellest räägib ta poeemis "Три свидания".
Pärast Venemaale tagasi jõudmist hakkas ta Moskva ülikoolis loenguid pidama, kuid 1877. aastal lahkus ta tüli tõttu Moskva ülikoolist ning hakkas tööle Peterburis Rahvaharidusministeeriumi Õpetatud Komitees. Teenistuse kõrvalt pidas ta loenguid Peterburi ülikoolis ja Kõrgematel Naiskursustel.
Pärast Aleksander II tapmist Narodnaja Volja aktivistide poolt pidas Solovjov 28. märtsil 1881 avaliku loengu surmanuhtluse ühitamatusest kristliku õigusega. Ta taunis keisri tapjaid, kuid kutsus Aleksander III üles neid mitte hukkama. See rikkus Solovjovi suhted võimudega ja ta läks erru ning hakkas tegelema publitsistikaga.
1880. aastatel koondas ta tähelepanu ühiskondlikele ja kiriklikele küsimustele. 1890. aastatel tuli ta tagasi filosoofia juurde.
Solovjov suri oma sõprade, vürstide Trubetskoide suvilas Moskva lähedal.
Teosed
"Кризис западной философии. Против позитивистов" ("Lääne filosoofia kriis. Positivistide vastu"; 1874, magistritöö)
"Философские начала цельного знания" ("Tervikliku teadmise filosoofilised alused"; 1877)
"Чтения о Богочеловечестве" ("Loengud Jumalinimsusest"; loengusari 1878)
"Три речи в память Достоевского" ("Kolm kõnet Dostojevski mälestuseks"; 1881–1883)
"Духовные основы жизни" ("Elu vaimulikud alused"; (1882–1884)
"Великий спор и христианская политика" ("Suur vaidlus ja kristlik poliitika"; 1883)
"Национальный вопрос в России" ("Rahvusküsimus Venemaal", artiklisari; 1883–1888 ja 1888–1991)
"История и будущность теократии" ("Teokraatia ajalugu ja tulevik"; Zagreb 1886)
"La Russie et l'Eglise Universelle" ("Venemaa ja Kogumaapealne Kirik": Pariis 1889; vene keeles "Россия и Вселенская Церковь", М. 1911)