Virulentsusfaktorid on mikroorganismi komponendid, mis määravad tema võimet põhjustada haigusi (virulentsust), kuid ei ole iseenesest tema elutegevuseks vajalikud.[1]
Bakteriaalsed virulentsusfaktorid on tavaliselt valgud või teised molekulid, mida sünteesivad ensüümid. Neid valke võivad kodeerida kromosomaalneDNA, bakteriofaagne DNA või plasmiidsed geenid. Bakterid kasutavad hulgatunnetust (ingl quorum sensing ehk QS), et sünkroonida molekulide eritamist. Virulentsusfaktorid vastutavad peremeesrakkude haigestumise eest, kuna inhibeerivad sihtrakkude kaitsefunktsioone.
Tavalisemad virulentsusfaktorid
Helicobacter pylori
Adhesioon. Paljud bakterid peavad raku nakatamiseks kõigepealt kinnituma selle pinnale. Virulentsusfaktoreid, mis aitavad bakteril kinnituda, nimetatakse adhesiinideks. Harilikult seonduvad mikroobid sellistele rakuretseptoritele, mis on rakus vajalikud oluliste funktsioonide täitmiseks.
Kolonisatsioon. Mõned virulentsed bakterid produtseerivad erilisi valke, mis võimaldavad neil koloniseerida teatud osa organismist. Helicobacter pylori on võimeline ellu jääma mao happelises keskkonnas tänu ureaasile. Ureaasi tootmine neutraliseerib mao happelisust ja soodustab bakteri paljunemist. Kui bakter nakatab mao limaskesta, võib see viia maohaavade ja ka vähi tekkeni. Helicobacter pylori erinevate tüvede virulentsusaste korreleerub toodetud ureaasi hulgaga.
Invasioon. Osa patogeenseid baktereid produtseerib proteiine, mis lõhuvad peremeesraku membraani või kutsuvad esile endotsütoosi. Need faktorid võimaldavad bakteril siseneda peremeesorganismi rakkudesse ja hõlbustavad tema liikumist peremeesorganismi kudedes.
Toksiinid. Mõned bakterid toodavad toksiine, mis põhjustavad peremeesorganismis rakkude ja kudede kahjustusi. Näiteks võivad toidus sisalduvad bakterid toota toksiine, mis põhjustavad toidumürgistust. Mõned sellistest bakteritest suudavad ellu jääda ja põhjustada haigestumist ka pärast toidu läbi küpsetamist. Samas inaktiveerub osa bakteriaalsetest toksiinidest kõrge kuumuse juures.[2]
Toksiinid
Võimet toota toksiine tuntakse toksigeensusena.[2][3] Keemilise koostise põhjal jagunevad bakteriaalsed toksiinid kaheks: lipopolüsahhariidid (peamiselt gramnegatiivsete bakterite välismembraani koosseisus) ja valgud. Valke sekreteerivad mitmesugused bakterid. Raku koosseisus olevaid toksiine, nagu lipopolüsahhariide, nimetatakse endotoksiinideks. Sekreteeritavaid valgulisi toksiine, mis difundeeruvad ekstratsellulaarselt, tuntakse eksotoksiinide nime all.
Endotoksiinid
Endotoksiline lipopolüsahhariid (LPS) koosneb polüsahhariidsest ahelast ja lipiidsest sabast. LPSi toksiliseks komponendiks on lipiid A, mis paikneb lipiidse saba tipmises osas. Kui bakter saab kahjustada või hävib, siis vabaneb selle membraanist endotoksiin ja põhjustab põletikulist immuunvastust. Kaasasündinud (mittespetsiifiline) immuunsus reageerib suurele hulgale patogeenidele, kaasa arvatud LPS-endotoksiinidele. Seda vahendavad Tolli-sarnased retseptorid (TLR) – retseptorid, mis tuvastavad patogeenide epitoope. Tolli-sarnane retseptor, mis reageerib lipopolüsahhariididele, on TLR-4.
Eksotoksiine eritavad ainult elusad bakterid, kusjuures erinevad bakteriliigid sekreteerivad erinevaid toksiine. Toksiin on tähtsaim tegur virulentsuse juures. Näiteks eksotoksiine mitte tootvad Escherichia coli tüved on peaaegu mittevirulentsed või madala virulentsustasemega. Toksiinid võivad kahjulikult mõjuda ka väga madalal kontsentratsioonil. Eksotoksiinidele pannakse tavaliselt selline nimetus, mis annab teavet, mis elundkonnale aine mõjub, näiteks neurotoksiin, leukotoksiin, enterotoksiin ja hemolüsiin.
Valgusünteesi inhibeerimine. Toksiinide valgusünteesiga seotud märklaudadeks on ribosomaalne RNA ja elongatsioonifaktorid. Mõjutades neid molekule, takistab bakter peremeesrakku valke sünteesimast ning sellele järgneb raku surm. Näiteks võib tuua difteeriatoksiini.
Raku signaalraja häirimine. Sellised toksiinid mõjutavad valke, mis on seotud signaalradadega, neid blokeerides või muutes. Signaalradade modifitseerimine takistab rakulisi funktsioone. Näiteks Escherichia coli tsütotoksilised nekrootilised faktorid modifitseerivad RHO GTP-seonduvaid valke. Nende muutmine lõhub raku tsütoskeletti ja seega ka rakumembraani.
Immuunvastuse mõjutamine. Üks immuunvastuse modifitseerimise näidetest on superantigeen, mis aktiveerib massiliselt mittespetsiifilisi T-rakke.[2][4] Näiteks TSS-1, mida sekreteerib Staphylococcus aureus, põhjustab toksilise šoki sündroomi. TSS-1 antigeen interakteerub spetsiifilisel moel peremeesorganismi immuunsüsteemi T-rakkudega. See põhjustab suure hulga põletikuliste tsütokiinide eritumise, mis mõjuvad laostavalt peremeesorganismile.
Grampositiivse ja gramnegatiivse bakteri võrdlus. Grampositiivseid baktereid katab pealt ainult peptidoglükaani kiht. Gramnegatiivseid baktereid katab pealt lisaks ka välismembraan.
Toksiinide sekretsioon
Virulentsusfaktorite sekretsiooniks grampositiivsetest bakteritest on vaja valke transportida läbi rakumembraani. See protsess toimub järgmiselt:
Valk SecB (suunab valke ekspordile[5]) seondub eksporditava toksiini külge. Seondumine toimub bakteri tsütoplasmas.
SecB hõlbustab seondumist sekretsiooniraja ATPaasi (SecA) külge.
Transmembraansele valkkompleksile, mis koosneb kolmest sekretsiooniraja abivalgust SecY, SecG ja SecE, seondub membraanis paiknev valk SecA.
Sekretsiooniks suunatud toksiin seondub SecYGE kompleksi külge ning protsessile aitab kaasa ATPaas SecA.
Transmembraanses valkkompleksis SecYGEs toimuvad mitmed väiksed konformatsioonimuutused, mille tõttu sekreteeritakse ekspordiks suunatud toksiin rakust välja. Konformatsiooniliste muutuste tekkimine kulutab energiat, mida saadakse ATP fosforüleerimisest (seda viib läbi SecA ATPaas).
Kuna gramnegatiivsetel bakteritel on kaks plasmamembraani, siis vajavad nad toksiinide väljutamiseks keerulisemat sekretsioonisüsteemi. Tavaliselt kasutavad sellised bakterid toksiinide sekretsiooniks mahukat, mitmest alaühikust koosnevat transmembraanset valku, mis läbib nii sisemist kui ka välimist plasmamembraani ja ka periplasmat kahe membraani vahel.[2]
