Villu Toots

Villu Toots
Isikuandmed
Sünniaeg 24. august 1916
Tallinn
Surmaaeg 10. aprill 1993 (76-aastaselt)
Tallinn
Autogramm

Villu Toots (24. august 1916 – 10. aprill 1993) oli rahvusvaheliselt tuntud eesti kalligraaf, raamatukunstnik, pedagoog, šrifti ajaloo uurija ja kirjaraamatute autor.

Elulugu

Noorpõlv

Villu Toots sündis 1916. aastal Karl Johannes ja Amalie Tootsi (sünd. Jaas) esimese lapsena Tallinnas Lasnamäe Valge majaka lähedal väikeses puumajas. Poolteist aastat pärast poja sündi kolis muidu Tartumaalt pärit pere tagasi Tartusse. Isa töötas kingsepana. Ema oli kodune, kuid tegeles õmblemisega.

Kooliteed alustas Villu Tartu Kaubanduskoolis, kus lisaks tavalisele ainevalikule võis õppekavast leida ka kirjakunstiõppe. Sealsetes kunstnik Eduard Ahase plakatkirjatundides saigi Villu esimesed šriftiteadmised. Kunsti- ja reklaamiringi juhendas Pallase graafik Hando Mugasto, kes samuti mõnikord noormehele nõu andis. Toots oli abiturient, kui talt 1934. aastal hakati mitmesuguste kuulutuste ja teadaannete kujundusi tellima – nii oma koolist kui ka mujalt.[1]

Karjääri algus

Kohe pärast keskkooli lõppu algas Villu Tootsi elukutselise loomeinimese tee Tartu kinode reklaamikunstniku ja tarbegraafikuna.[2] Kokku jõudis ta tööd teha viiele kinole: Capitol, Heli, Apollo, Central ja Metropol. Koos palgatud abilisega valmisid tal plakatid, filmiseansside vaheaegadel demonstreeritavad reklaamdiapositiivid ja ajalehekuulutused. Selle kõrvalt leidus aega firmadele tarbegraafiliste tööde tegemiseks ning vaateakende ja näituste dekoreerimiseks. Teenitud raha kulutas ta õppereisidele kunstikeskustesse Prantsusmaale, Austriasse, Ungarisse, Saksamaale ja Poola.[1]

Villu Tootsi ateljee asus kinomajas Apollo Lodja (tänapäeva Riia tänav) ja Aleksandri tänava nurgal. Selle lähedal asus ka Kõrgem Kunstikool Pallas.[1] Prestiižne kool oli alati tundunud unistusena, kuni ta 1937. aasta sügisel seal õppima asus.[3]

Õpingud Pallases

Tootsil oli Pallases haruldane võimalus õppida eesti kunsti suurkujude Aleksander Vardi ja Kaarel Liimandi käe all. Graafikat harjutas ta Arkadio Laigo ja Roman Vaheri juhendamisel.[3] Vaher oli Leipzigis lõpetanud Riikliku Graafiliste Kunstide ja Raamatukujunduse Akadeemia ning tegeles kirjakunstiga, seega tekkis neil Tootsiga hea klapp. Temalt sai noormees juhatust plakatikompositsiooni ja šrifti alal. Vaheri ja Laigo soovitusel esines Toots õpilastööde näitusel esimesena Pallase ajaloos tarbegraafika plakatitega. Toots lahkus Pallasest 1939. aastal.[1]

Tagasi sünnilinna

II maailmasõja lõpuaastal 1945 kolis Villu Toots Tallinna A. Kapi tänavale, silme ees soov süvenda raamatukunsti. Tartus oli sõjategevuse käigus hävinud Eesti parim trükikoda ning kirjastustegevus viidud pealinna.[1] Toots leidis seitsmeks aastaks tööd kunstilise toimetajana kirjastustes Pedagoogiline Kirjandus ja Eesti Riiklik Kirjastus.[4] Seal tutvus ta trükitehnikate ja raamatuarhitektuuriga, kuid ka nõukogude režiimi kitsenduste ja nõuetega, mis vajutasid eesti raamatule armutult halli pitseri. 1945. aastal hakkas ilmuma ajakiri Eesti Naine, mille kunstnik ja kujundaja oli Toots kaks aastat. 1952. aastast alates töötas Villu Toots vabakutselise kunstnikuna. Ainsaks erandiks olid kuus kuud aastatel 1965–1966, mil ta töötas Riikliku Kinokomitee peakunstnikuna.[1]

Kirjakunsti Kool

Kirjakunsti õpetamisega loengutel ja seminaridel tegeles Villu Toots alates 1946. aastast[5]. Huvi suurenemisest kirjakunsti vastu tekkis vajadus põhjalikuma ja pikemaajalise õppevormi järele. Samuti ei suutnud Riiklik Kunstiinstituut väheste šriftitundide tõttu tagada küllaldast järelkasvu. 1965. aastal rajas Toots Tallinna Kultuuriülikooli egiidi all kolmeaastase kursusega Kirjakunsti Kooli.[4] Õppima tuldi mitmest Eesti linnast ja sooviavaldusi saabus üle kogu Nõukogude Liidu. Toots oli Kirjakunsti Kooli asutaja, juhataja ja õppejõud – kõik ühes isikus. Töö käis ühemehekoolis õhtuti.[5] 1986. aastal andis Toots kooli taktikepi edasi Heino Kivihallile, kes oli üks tunnustatumaid Kirjakunsti Kooli kasvandikke[3]. Kivihall jätkab Tootsi elutööd ka veel tänapäeval Tallinna Kalligraafia Koolis ja Tallinna Rahvaülikooli Kalligraafiastuudios[6]. Villu Tootsi Kirjakunsti Kooli tuntumate lõpetajate hulka kuuluvad veel Villu Järmut, Ilmar Vallikivi, Henno Käo, Emil Lausmäe, Rein Maantoa, Arvo Pärenson, Ain Kaasik ja paljud teised.[4]

Väljaanded

Villu Tootsi üks suuremaid panuseid Eesti kultuuriloos on tema kirjakunstiõpikud, milles käsitletakse kirjakunsti ajalugu, šrifte ja trükikirju ning jagatakse õpetusi paljude kirjastiilide õppimiseks. Lisaks on Tootsi sulest ilmunud kogumikke, mis annavad ülevaate tema loodud eksliibristest ja kalligraafilistest kunstiteostest. Ameerika Ühendriikide kalligraafiaajakiri Scribe pühendas 1978. aasta talve- ja 1979. aasta kevadnumbri Tootsi töödele.[7]

Kirjakunsti ajaloo raamatud ja õpikud

  • „Õpime plakatkirja. Algteadmisi kirjakunstist“ (1949)
  • „Tänapäeva kiri“ (1956)
  • „300 burtu veidi. 300 шрифтов“ (Riia 1960)
  • „Cовременный шрифт“ (Moskva 1966)
  • „Kirjakunsti abc: laisulekirjad“ (1968)
  • „Kirjakunsti abc: grotesk ehk plokk-kiri“ (1972)
  • „Eesti kirjakunst 1940–1970“ (1973)
  • „Kiri kui kunst“ (1981)
  • „Kiri Eesti kultuuriloos“ (koostanud R. Loodus, 2002)

Kalligraafiliste tööde kogumikud

  • „Kalligraafilisi etüüde“ (1976)
  • „50 eksliibrist“ (1979)
  • „Sule ja pintsli duett“ (1985)
  • „Paraaf“ (1987)
  • „Calligraphical spirals“ (Göteborg, Tampere 1989)
  • „Calligraphic Bookplates and Monograms“ (San Juan Capistrano, CA 1992)

Kauged kontaktid

Vaatamata elule raudse eesriide taga pidas Villu Toots kirjavahetust mitmete tähtsate kunstitegelastega üle kogu maailma. Tootsi kirjavahetuse geograafia hõlmas ligi 30 riiki, sealhulgas Austraalia, Brasiilia, Hongkong, Island ja Jaapan. Peamisteks kontaktideks olid ühingud, kirjastused, raamatute koostajad, kauplused, antikvariaadid, näituste korraldajad ja raamatute soovijad.

Esimesed väliskontaktid leidis Toots Moskva kolleegide näol: Solomon Telingater, Vadim Lazurski, Pavel Kuzanjan ja Maksim Žukov. Väljaspool NSV Liitu suhtlemine algas Tootsil 1954. aastal Brugge kalligraafi Jef Boudensiga, kes otsis eestlaselt abi raamatute kaastööl. Järgmisel aastal pöördus Toots omakorda samasuguse palvega sakslase Albert Kapri poole, kellel oli just ilmunud esikteos „Deutsche Schriftkunst. Ein Fachbuch für Schriftschaffende“. Kapri kaudu alustas Toots aastakümneid kestnud kirjavahetust Hermann Zapfiga, kes oli maailma üks juhtivaid kirjagraafikuid ja tüpograafe. Tema loomingu hulka kuuluvad populaarsed trükikirjad Optima ja Palatino. Kirja teel pidas Toots kontakti ka Inglise ülemkoja (n-ö kuninganna) kalligraafi Donald Jacksoni, Puerto Rico kunstniku Guillermo Rodriguez-Beniteze, jugoslaavia kunstniku Jovica Veljoviči ja mitme ameerika kalligraafiga.[1]

Isiklikku

Villu Toots abiellus Ann Leesaluga 18. jaanuaril 1941. Neil on ühine tütar Tiiu Sarv. 1991. aastal tähistas paar kuldpulmi. Villu Toots suri 10. aprillil 1993 ning on maetud Tallinna Metsakalmistule.[8]

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 RR Ia, f 5, n 1, s 305, l 1–10
  2. ↑ Loodus 1977: 9
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 https://arhiiv.err.ee/vaata/keskooprogramm-keskooprogramm-kirjakunstnik-villu-toots-70
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 RR Ia, f 5, n 1, s 3, l 1–5
  5. ↑ 5,0 5,1 Toots 1981: 5–6
  6. ↑ kultuur.ee/kursus/kalligraafiastuudio/
  7. ↑ "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 6. novembril 2015.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  8. ↑ http://www.kalmistud.ee/

Kirjandus

  • Rein Loodus. Ars Libri. Tallinn: Kunst. 1977.
  • RR Ia 3. Villu Toots 1979. Biograafilised ja teenistuslikud dokumendid, 1–5.
  • RR Ia 305. Villu Toots. Biograafilised ja teenistuslikud dokumendid, 1–10.
  • Villu Toots. Kiri kui kunst. Tallinn: Ühiselu. 1981.
  • Vello Mikk (intervjueerija) 1986. Keskööprogramm. Kirjakunstnik Villu Toots – 70. [raadiosalvestis] Tallinn: Eesti Raadio.

Välislingid

Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!