Näidendi "Cromwell" (1827) eessõna peetakse prantsuse romantismi manifestiks, aga tegelikult on sel nii Hugo näidendite kui ka kogu tema loominguga üsna vähe pistmist. Tuleb küll tunnistada, et klassikalise teatri reeglite vastu võitles Hugo üsna aplombikalt.
Näidend "Hernani" (1830) tekitas skandaali. Nimelt tekitas see vastuolusid romantikute ja klassitsistide vahel.
Kui Napoleon III haaras 1851 täieliku võimu ja kehtestas antiparlamentaarse põhiseaduse, nimetas Hugo teda avalikult riigireeturiks. Kartes oma elu pärast, rändas ta algul Brüsselisse ja siis Kanalisaartele. Seal elas ta 1870. aastani ning kirjutas Napoleon III vastaseid pamflette "Napoleon väike" ja "Kuriteo ajalugu". Prantsusmaal need keelustati, kuid olid sellegipoolest mõjukad. 1859 andis Napoleon III armu kõigile poliitilistele kurjategijatele, ent Hugo ei soovinud endistviisi Prantsusmaale tulla.
Alles pärast Napoleoni kukutamist 1870 naasis ta kodumaale, kus teda võeti vastu rahvuskangelasena ning valiti kohe Rahvusassambleesse ja Senatisse.
"Mees, kes naerab" (1869; eesti keeles 1893, 1964 pealkirjaga "Inimene kes naerab", 1983 pealkirjaga "Mees, kes naerab")
"93. aasta" (1873; eesti keeles 1927 pealkirjaga "Tapakirve aastal", 1928 pealkirjaga "Terrori aastal")
Lasteraamatutena on korduvalt avaldatud peatükke "Hüljatutest": "Cosette" (eesti keeles 1941, 1978, 1990 koos "Gavroche'iga", 1999) ja "Gavroche" (1941, 1955, 1972, 1990)
Martin Feller, Der Dichter in der Politik. Victor Hugo und der deutsch-französische Krieg von 1870/71. Untersuchungen zum französischen Deutschlandbild und zu Hugos Rezeption in Deutschland. Marburg 1988.