Vetla küla on kirjalikult esmamainitud 1379. aastal. Toona saksakeelse nimega Vettevilge, tõenäoliselt Veteviljast tuletatuna, viitega vesiveskile – veski järgi sai küla hiljem nime.[4][5] 1694. aastal oli küla nimi juba Wetla, 1844 Wätla. 1977. aastal liideti Vetla külaga Taganurga küla.[6] Küla läbivad Perila–Jäneda tee ja Paunküla–Vetla tee.
Veski ja hüdroelektrijaam
Vesiveski omanikuks sai 1920. aastatel Hugo Pärnamäe, kes renoveerimistööde käigus asendas vesiratta Rootsist tellitud veeturbiinidega, mis töötasid Nõukogude aja lõpuni: suurem turbiin andis elektrit ning aitas jahvatada jahu ja hoida töös saekaatrit, väiksema turbiini vooluga varustati talud kahe kilomeetri raadiuses. Veskimehe hooned asuvad veski vastas, kõrgel vasemkaldal. 2003. aastal ehitati veski juurde hüdroelektrijaam.[7][8]Paisu tõttu on Vetlas paisjärv.[9]
Sõjad
Külas asuvad Vabadussõja mälestussammas ja Vabadussõjas hukkunute ühishaud, mis on arvatud ajaloomälestisteks. Sammas püstitati esimest korda 1932. aastal, 1940. aastal see lõhuti ja uputati jõkke, 1942. aastal toodi sammas välja ja pandi uuesti püsti, kuid nõukogude võimu ajal hävitati taas. Vetla lahingu 71. aastapäevaks jaanuaris 1990 paigaldati sammas uuesti vanale kohale.[7]
Sild
Vetla raudbetoonist sild valmis 1932. aastal. Varem kasutati jõeületuseks koos veskipaisuga ehitatud puusilda, kuid too lagunes. Uus sild ehitati paisust eemale, tänapäevasele asukohale, Jüri–Peningi maanteele, mistõttu muutus ses kohas ka tee sirgemaks.[10] Sild õhiti taganevapunaväe poolt 1941. aastal ja liiklus toimus veepaisule rajatud ajutisel sillal. Praegune sild valmis 1960. aastatel.[7]