Realismi ajaloos on vennad pälvinud tähelepanu lihtrahva tõetruu, väärika ja ilustamata kujutamise eest. Teostes tajutav lihtrahva lembus paistis Louis XIII aegses realistlikus liikumises silma prantsuspärase tõearmastuse ja lihtsuse poolest.
Elulugu
Kolm venda sündisid Laoni linnas või selle lähedal Põhja-Prantsusmaal[1]. Täpsed sünniajad ei ole teada, sest kirikuraamatud on sõdades hävinud. Ajaloo vältel on vendade sünniaastad lahkhelisid tekitanud, kuid tänapäeval arvatakse enamasti, et Antoine Le Nain sündis 1588. aastal, Louis Le Nain 1593. aastal ja Mathieu Le Nain 1607. aastal.[2]
Le Nainide isa Isaac Le Nain oli Vermandois' kuninglik seersant ja ema Jehanne Prévo kuningliku seersandi tütar. Vennad olid pärit rikkast perekonnast, kuid siiski olid maaelu ja talurahvas neile lähedased. Isa administratiivsed ülesanded andsid Le Nainidele võimaluse kasvada üles maalähedases keskkonnas, kus nad tutvusid talupoegade ja viinamarjakasvatajate eluviisiga. See andis vendade maalidele usutavuse ja oli ka enamiku teoste inspiratsiooniks. Le Nainide menu saab alguse nende sünnipaigast.[3]
Le Nainide väljaõppe kohta ei ole palju teada. On oletatud, et vennad õppisid välismaise maalija käe all. Sellele viitab vendade stiili sarnasus flandria maalikunstiga.[4]
1630. aastateks olid Le Nainid kolinud Pariisi Saint-Germain-des-Prés' kloostri lähedale, kus nad elasid vanima venna Antoine'i asutatud töökojas. Ka siis ei kaotanud vennad maalähedust ega sidet oma sünnipaigaga.[4]
Pariisis saatis vendi suur edu. Lisaks asutatud ateljeele päris Antoine Saint-Germain-des-Prés' maalikunstniku tiitli. Olles kunstnike gildi liige, sai Antoine oma nooremad vennad töökotta tasuta tööle võtta. 1648. aastal nimetati Le Nainid Kuningliku Maalikunsti ja Skulptuuri Akadeemia liikmeteks. Samal aastal haigestusid Louis ja Antoine. Tõenäoliselt oli tegu mõne 17. sajandi nakkushaigusega. Vennad surid kahepäevase vahega.[4][3]
Pärast vendade surma vähenes Mathieu maalitud teoste kogus märkimisväärselt. Lisaks 1633. aastal saadud Pariisi linna maalikunstniku ametile sai Mathieu 1662. aastal Püha Miikaeli ordu rüütliristi krae. Rüütliks löömise ja aadlimeheks saamise tulemusel nimetas noorim vend ennast Sieur de Jumelle'iks. Ta suri 20. aprillil 1677. aastal.[3][4] Teadaolevalt ei abiellunud vendadest ükski ega saanud ka järglasi.
Looming
Le Nainide teoseid on peetud sarnaseks hollandi 17. sajandi kunstiga ja vastandatud Prantsusmaa õukonna tellitud kunstiga. Kui kuningakoda hindas kõrgelt ideaalmaastikke ja antiikmütoloogiat, siis Le Nainide looming oli suunatud keskkihile ehk kolmandale seisusele: kodanlastele, talurahvale ja jõukamatele käsitöölistele. Vastupidi Hollandile, kus kolmas seisus oli 17. sajandil tõusuteel, oli Prantsusmaa keskkiht allasurutud. Seega on maalid võrreldes kergemeelsema hollandi kunstiga tõsisemad, kargemad ja mehisemad.[5]
Oma maalidel kujutasid Le Nainid lihtrahvast, enamasti tõsiseid ja väärikaid talupoegi. Maalide kaudu soovisid nad näidata, kui vilets on lihtrahva olme ja kui raske nende töö[6]. Vennad maalisid prantsuspärase rahulikkusega talupoegade elu, kujutades tagasihoidlikke inimesi väärikalt, kohati lausa suursugustena. "Sepp" ("La Forge") (1642–1643) sai maaelu kujutavate maalidega võrdselt tähelepanu. Tegu on ühe enim imetletud ja jäljendatud 19. sajandi maaliga Louvre'is.[7] Teose kompositsioon, valgus ja ruumikäsitlus on tugevalt Caravaggiost mõjutatud[4].
Le Nainid töötasid sageli ühe maali kallal koos. Seda, kui palju ja mida keegi vendadest tegelikult maalis, on keeruline kindlaks teha. Maalidel puudub eesnimi, kirjas on vaid "Lenain" [1]. Lisaks ei ole ükski pärast 1648. aastat valminud teos dateeritud. 20. sajandi alguses lähtuti maalide hindamisel sellest, mida iga venna kohta traditsiooniliselt teati.[7] Võimsaid ja väärikaid talupoegade stseene on peetud Louis' teosteks. Neis esineb rohkelt halle ja pruune toone ning vabaõhuvalgust. Ka interjöör on maalidel kujutatud ühtlases valguses. Talupojad on žestides vaoshoitud ja ettevaatlikud, kurbade, kuid väärikate pilkudega.[3]
Antoine on maalinud rühma väikesemõõtmelisi ja rikkaliku paletiga perekonnastseene, peamiselt lastest. Ühtlases valguses toimuv tegevus, erksad värvid ja vaba olek on temale omased jooned. Maalides puudub chiaroscuro ehk tugev kontrast heleda ja tumeda vahel. Antoine'i maalitud portreedes, mille raamid olid tihti vasest, tuleb hästi esile julge tehnika ja vaistlik realism.[3]
Mathieud peetakse peamiselt portreede ja rühmaportreede autoriks. Eklektilisem stiil viitab taas Hollandi mõjule. Tema lemmikmodellideks olid intensiivsete pilkudega noored sõdurid, sulgedega mütsides ja pitsklappides mehed, kes istusid laua ümber või mängisid kaarte. Mathieu oli vendadest ainuke, kes loobus maaelu stseenidest.[3]
Religioosseid maale peetakse vendade koostööks.
Mitmed teadlased ei nõustu ülaltoodud jaotusega ning käsitlevad kõiki vendade teoseid ühistööna.[4]
Aastatel 1978–1979 korraldati Pariisis näitus Le Nainide elutööst. Väljapanek toonitas just Louis' tähtsust ja tema maalid tõid vendadele enim tähelepanu. Vaatajaid köitis eelkõige talupoegade töötlematus ja siirus. Viimasel ajal on hakatud kahtlustama, et vennad ei maalinud talurahvast, vaid hoopis paremini riietatud kodanlasi.[8]
↑Kren, E., Marx, D. "Biograafia". Web Gallery of Art. Originaali arhiivikoopia seisuga 1.10.2007. Vaadatud 09.11.2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!