Vello Vare (enne eestistamist Arseni Ušatski; 4. aprill 1923 Järvamaa, Käru vald – 19. oktoober 2007) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane.
Elulugu
Ta on pärit Pärniku külast (praegu Kädva).[1] 1941. sai Vello Varest sõjakooli kursant Tallinnas. See oli aeg, kui Eesti Vabariigi Tondi Sõjakool oli 1940. aastal muudetud Nõukogude armee õppeasutuseks, mis kandis Tallinna Jalaväe Kooli (Таллинское военно-пехотное училищe) ja ka Tallinna Sõjakooli nime. See tegutses kuni 1941. aasta juulini Tallinnas, kui kool evakueeriti esialgu Slavgorodi (Altai krais) ja sealt sama aasta novembris juba Lääne-Siberisse Tjumenis. Tjumenis lõpetas sõjakooli Vello Vare. Tjumeni sõjakoolis oli 1941 kaks pataljoni, milles üks oli Eesti pataljon, kus õppisid siis Tallinnast Tjumeni toodud sõjakooli kursandid. 1941. aasta kohta olemas viited[viide?], et ta osales 1941. aasta suvel osales ta Kautla metsades 15. Järvamaa[küsitav] hävituspataljoni koosseisus sõjakuritegudes tsiviilelanikkonna vastu. Vajab selgitamist, kas vabatahtlikuks Punaarmeesse astumist dateeriti hävituspataljoni astumisest või vastuvõtmisest sõjakooli Tallinnas.
Peale Tjumenis sõjakooli lõpetamist osales teises maailmasõjas sh teenis I Eesti tagavaralaskurpolgu komsorgina, mille lõppemisel suunati edasi õppima Moskvasse M.V.Frunze nimelisse Sõjaväeakadeemiasse. See akadeemia oli Vene impeeriumi ajal tegutsenud Peterburis asunud sõjaväeakadeemia tasemel sõjakool, mis valmistas ette ohvitsere, kel peale vanemohvitseri karjääri tegevteenistuses oli võimalus tõusta ka kindraliks. Aastal 1950 lõpetas ta Moskvas M. V. Frunze nimelise Sõjaväeakadeemia. Ta jäi akadeemia juurde tööle, töötades õppejõu, vanemteaduri ja õpperühma juhina. Sõjakooli õppejõuna kaitses kandidaadi (PhD) ja 1970. aastal sai ta sõjateaduste doktori kraadi, mis avas võimaluse saada sõjakoolides professoriks.
Aastal 1976 tuli teenima Eestisse, sest see andis võimaluse saada sõjaväes positsioon, et saada kindrali auaste, mis eestlastele NSV Liidu armees oli suhteliselt raskelt kättesaadav. Aastatel 1976–1988 oli ta Eesti NSV tsiviilkaitsestaabi ülem ehk ametikohal, mis andis võimaluse saada kindraliks. 1977. aastal ülendati ta kindralmajoriks.
Perestroika ajal loobub tööst tsiviilkaitse alal ning otsib teadusdoktorina võimalust töötada teadusasutuses. Alates 1988. aastast töötas ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajalooinstituudi teadurina. Samal ajal hakkas ta osalema poliitikas.
1989. aastal kinnitati Vare üleliiduliste organisatsioonide poolt NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi liikmeks[viide?].
1991–1999 oli Vello Vare Eesti Vabariigi välisministeeriumi nõunik. Eesti Vabariigi kaitseväe taastamise ajal kuulus 15. juunist 17. septembrini 1993. aastani kaitsejõudude tegevohvitseride atesteerimiskomisjoni.[2] Oli aktiivne eestikeelse sõjanduse terminoloogia loomisel, ta on koostanud ja toimetanud mitmeid eesti sõjandusterminoloogia sõnastikke.
Isiklikku
Raivo Vare on tema poeg.
Publikatsioone
- Heino Ernits, Enn Veskimägi. Vene-eesti sõjanduse sõnaraamat, Tallinn: Valgus 1986 – koostaja ja toimetaja
- Yrjö Honkanen, Raimo Raag, Ülo Treikelder, Enn Veskimägi. Väike eesti-inglise-prantsuse-rootsi-saksa-soome-vene sõjanduse sõnastik, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 2001 – toimetaja koos Enn Veskimäe ja Mari Hiiemäega
- Jälgi tallatud radadelt: ühe elu kroonika, Tallinn 2003 (2 köidet), ISBN 9985789881, ISBN 9985789946
- Sõjamehe elu talletus arvukatesse päevikutesse. – Järva Teataja, 22. oktoober 2005 (intervjuu Kaarel Aluojale)
Viited
Kirjandus
Välislingid
