Valge ristik on madal taim. Tema varred on roomavad, kasvavad kuni 18 cm aastas ja toimivad võsunditena, see tähendab, et kui varre sõlmekoht vastu maad puutub, võib ta selles punktis endale juured alla võtta. Mitme taime varred võivad üksteisega läbi põimuda ja niimoodi mati moodustada.
Ristiku nutid on valkjad, vananedes võivad omandada roosaka või kreemika varjundi. Nutid on 1,5–2 cm laiad ja asuvad 7 cm pikkuse õierao otsas.
Taime lehed moodustavad tuntud ristikheinalehekujundi. Nad kasvavad kolmekaupa leherootsu otsas, on sileda servaga, elliptilised kuni munajad.
Nagu teisedki ristikud, on ka valge ristik putuktolmleja. Tavaliselt tolmeldavad teda mesilased.
Murutaim
Valge ristik suudab kasvada väga mitmesugustel maastikel, sealhulgas muru sees ja põllul, ta talub söömist ja maapinna lähedalt niitmist. Ta talub mitmesuguse pH-ga pinnast, kuid eelistab savipinnast.
Enne umbrohumürkide kasutuselevõtmist sisaldasid müüdavad muruseemnesegud valget ristikut sagedamini kui tänapäeval, sest ta suudab hästi kasvada ja maapinnale rohelise katte tekitada ka toitainevaesemal pinnasel, kus teised murutaimed hästi kasvada ei taha.
Valge ristik suudab siduda lämmastikku. Lämmastiku sidumine vähendab pinnase leetumist ja takistab mõne muruhaiguse levikut, mida väetised muidu soodustavad. Selletõttu peetakse teda kasulikuks murutaimeks. Ta suudab koguni teisi umbrohtusid välja tõrjuda. Seetõttu vaesestab valge ristik maastiku bioloogilist mitmekesisust, eriti viljakal pinnasel. Ja vastupidi: valge ristiku puudumist peetakse bioloogilise mitmekesisuse tunnuseks.
Ristikuõied meelitavad ligi mesilasi. Paljajalu võib niimoodi mesilasele peale astuda, misjärel mesilane astujat jalatalda nõelab. Seetõttu ei peeta mõnel pool valget ristikut (nagu teisigi ristikuid) murus soovitavaks.
Toidutaim
Valge ristik on suurepärane toit mitmesugustele kariloomadele. Kevadel tuleb loomade karjatamisega ristikupõllul olla ettevaatlik, sest värske ristik paisub kõhus pisut ja loomad võivad end mahlakast ristikust lõhki süüa.
Häda korral võivad valget ristikut süüa ka inimesed: see sisaldab palju proteiine, on laia levilaga ja teda kasvab tavaliselt suurtes kogustes koos. Inimesed on ristikut kasutanud sajandite viisi salatina ja teiste toitude juurde, mis sisaldavad lehttaimi.
Siiski ei ole inimesel lihtne värsket ristikut seedida. Sellepärast tuleb värskeid ristikutaimi 5–10 minutit keeta. Juured on samuti söödavad, aga neid tuleb juba rohkem küpsetada. Õied kõlbavad ka süüa. Neid võib peenestada ja puistata taimetee sisse või näiteks keedetud riisile.
