Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühing

Mitte segi ajada ühendusega Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühing

---

Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühing
Society for the Development of Cultural Ties with Estonians Abroad (inglise keeles)

Endine ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi hoone
Lühend	VEKSA
Asutatud	1960
Tegevuse lõpetanud	1990
Peakorter	ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi hoone ja Olevimägi 12, Tallinn
Asukoht	A. Weizenbergi tänav 39, Tallinn
Tegevuspiirkond	Eesti NSV ja väliseestlased
Juhtkond	VEKSA Komitee juhatus
Emaorganisatsioon	EKP Keskkomitee Propaganda- ja Agitatsiooniosakond

Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Komitee ehk Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühing (VEKSA) oli Eesti NSV-s moodustatud väliseestlaste ideoloogilise mõjutamise organisatsioon, mida kasutas variorganisatsioonina oma luuretöös Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee informatsiooni kogumisel välismaal.^[1]

VEKSA moodustati 15. aprillil 1960. aastal Tallinnas. VEKSA eesmärk oli lõhestada eesti pagulust, sealt agente värvata ning sidekanaleid välismaaga oma kontrolli all hoida. Ideoloogilise võitluse liinis allus VEKSA EKP Keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonnale.

VEKSA kontor asus Tallinnas Olevimäel. VEKSA asutajate juhtgruppi kuulusid Nigol Andresen, Leida Loone, helilooja ja dirigent Gustav Ernesaks ja ajakirjanikud Elmar Mustmets ning Raik Aarma^[2].

Moskva keskasutuselt saabunud eeskirjade alusel 2. ja 15. aprillil 1960 toimunud koosolekul fikseerisid oma kokkuvõtlikus protokollis ka uue organisatsiooni juhtkonna. VEKSA esimeheks sai Endel Jaanimägi. Esimehe asetäitjaid oli kaks. Üks neist oli alati KGB ohvitser.^[2]

Juhid ja organisatsioon

• 1960-1974, Endel Jaanimägi, VEKSA Komitee esimees (põhikohaga Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riiklik Televisiooni ja Raadiokomitee esimees);
• 1975-1985, Ülo Koit, VEKSA Komitee / VEKSA Ühingu esimees;
  • Randar Hiir, VEKSA Komitee aseesimees, 1960– ;
  • Eerik Liim^[3] VEKSA Komitee esimehe asetäitja, 1960–1961;
  • Ralf Raudberg VEKSA Komitee aseesimees, 1968–1975;
• Juhan Kahk;
  • Lembit Kumm (1935-), VEKSA Komitee aseesimees, 1. aprill 1968 - 14. detsember 1978^[4], vastutav sekretär 1.12.1967– 1.04.1968;
• 1975 – 1985, Ülo Koit, VEKSA Komitee esimees^[5];
  • Feliks Meiner, VEKSA Komitee aseesimees, 1978–19;
• 1985 – 199. Rein Freiberg, VEKSA Komitee esimees

VEKSA tegevuses osalesid: Raoul Viies (1961–1971);

• VEKSA spordisektsiooni esimees Lembit Koik;
• VEKSA kultuuri- ja teadusalaste küsimuste komisjoni sekretär Rein Kordes

VEKSA tegevus

VEKSA kaasabil käisid näiteks Rootsis akadeemik Paul Ariste, kirjanikud Enn Vetemaa, Lennart Meri, Jaan Kross, Ellen Niit, kunstiteadlased Jaak Kangilaski, Mai Levin, Villem Raam, kunstnik Ilmar Torn, heliloojad Jaan Rääts ja Veljo Tormis^[6]. Pagulaseestlaste ees Kanadas ja Ameerikas esinesid kujur Jaak Soans, kunstnikud Vive Tolli ja Peeter Ulas, kirjanikud Lennart Meri ja Enn Vetemaa, ajakirjanik Ene Hion ja kirjandusteadlane Elem Treier. VEKSA vahendusel käisid Anu Kaal, Heli Lääts, Urve Tauts ja Voldemar Kuslap Kanadas ja USA-s, sõites pika ringreisi läbi mõlema riigi, Jaak Jõerüüt ja Viivi Luik Pariisis jne. Samas oli VEKSA tol ajal, külma sõja ahistavates tingimustes väheseid võimalusi kultuuritegelastele lävida maailmaga.^[viide?]

VEKSA kutsel ja finantseerimisel mitu korda koos perekonnaga Nõukogude Eestis käinud ja koguni suvitanud väliseestlasel Hellar Grabbi kirjeldas VEKSA tegevust avameelselt:

„"...KGB püüdis meelitada VEKSA kaudu paremale suhtlemisele või isegi koostööle.. . rahvuslikke aktiviste. Ega minugi küllakutsumisel saadud sellest põhimõttest erineda. Kuid just sellepärast oli VEKSA kaudu kindel ja huvitav Eestis käia. Asi oli asjaosalistel selge, nemad püüdsid mind ja mina VEKSA-t ära kasutada. Igasugune teine tõlgendus on jama."“

Vaata ka

• Tõe Hääl (ajaleht)^[7], Välismaal Elavate Kaasmaalastega Kultuurisidemete Arendamise Nõukogu Komitee väljaanne
• Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühing
• Infosõda
• Psühholoogiline sõda

Viited

1. Indrek Jürjo (1996). Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentid põhjal. Tallinn: Umara. ISBN 9985-9103-0-3. lk 5 & 278.
2. "Sahinad ajaloo koridoris". Originaali arhiivikoopia seisuga 3. veebruar 2016. Vaadatud 4. aprillil 2009.
3. Jaak Pihlau, Eestlaste põgenemised Läände: Ärahüppajad III, Tuna, 2003 nr. 3
4. "Riigi Teatajas avalikustati omaaegsete KGB töötajate nimekiri". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. jaanuar 2009. Vaadatud 3. detsembril 2008.
5. Virkko Lepassalu, «Jaan – 2» tahab koju^{[alaline kõdulink]}, Luup, 24 (29) 25.november 1996
6. Hellar Grabbi, "Seitse retke isamaale: mälestuslikud esseed". Sari Palju aastaid, Ilmamaa, Tartu 2010
7. dea.digar.ee, Eesti Rahvusraamatukogu

Kirjandust

• Vello Helk, Operatiivmängud enne ja nüüd (I) - (II), Rahvuslik Kontakt (Stockholm), 1997, nr 1, lk 39-45; nr 2, lk 23-29.
• Indrek Jürjo, “Pagulus ja Nõukogude Eesti (Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal). Kirjastus Umara, Tallinn 1996.) (Eesti ja KGB, wiki.zzz.ee)
• Hellar Grabbi, "Seitse retke isamaale: mälestuslikud esseed". Sari Palju aastaid, Ilmamaa, Tartu 2010

Välislingid

• Rein Kordes, Sahinad ajaloo koridoris Kesknädal, 14. november 2001.
• Mis on Enn Nõu "mürgikapp"? : Meenutus sellest, kuidas nõukogude propagandistid eesti pagulasi töödelda püüdsid Eesti Päevaleht (Stockholm), 8. veebruar 2007, nr 6, lk 8. (Jüri Estami intervjuu Enn Nõuga, esimene osa)
• Mis on Enn Nõu "mürgikapp"? : Meenutus sellest, kuidas nõukogude propagandistid eesti pagulasi töödelda püüdsid Eesti Päevaleht (Stockholm), 15. veebruar 2007, nr 7, lk 8. (Jüri Estami intervjuu Enn Nõuga, teine osa)
• Enn Tarvel. KGB ei fabritseerinud agente Sirp, 11. detsember 2009.