Infosõda ehk teabesõda on kahe või enama osapoole vahel toimuv elanikkonna teadvuse mõjutamise protsess, mis toimub suunatud informatsiooni edastamisega massiteabevahendite kaudu. Infosõja eesmärk on inimeste käitumise muutmine või neile esialgselt mitteomaste eesmärkide sisendamine. Infosõda on sõda, mille eesmärk ei ole mitte territooriumi hõivamine, vaid inimeste, nende mõtete ja väärtushinnangute suunamine – olenemata sellest, kus territooriumil need inimesed elavad.
Infosõjas kasutatakse samu mõisteid, mida klassikalises sõjas: inforünnakud (kaitse ja vasturünnak), inforinded, infokaitse, infovastupanu, infoohvrid, infokaotus, infoarmeed, infosõjaväli (meedia ja ajakirjandus), infotegevuse planeerimine, inforelvad, infoterror, infosõja agendid.[1] Infosõja tõhusus on seotud inforuumi suletuse ja avatusega ning infosõja objektide mõjutatavusega.
Juhtimissõda – operatsioonijulgeoleku, sõjalise pette, psühholoogiliste operatsioonide, elektroonilise sõja ja füüsilise purustamise integreeritud kasutamine vastastikuses koostöös luurega, selleks et mõjutada, halvendada ja hävitada vastase juhtimis- ja kontrollivõimet ja -võimekust ning kaitsta oma juhtimis- ja kontrollivõimet ja -võimekust sarnase tegevuse eest.
Luurepõhine sõda – termin "luurepõhine sõda" (intelligence-based warfare) on laialdaselt kasutusel nii militaar- kui ka kaitsepoliitikas, kuid on praegu vaid üks paljudest uudissõnadest, mille sünonüümideks võib pidada kübersõda, digitaalset sõjapidamist, "netisõda", arvutisõda jne. Tegelikult on luurepõhine sõda selline tegevus, millega ei kaasne vastaspoole hävitamist või otsest konflikti.
Elektrooniline sõda on meetmete kogum, milles kasutatakse elektromagnetilist spektrit vaenulike jõudude vastu, säilitades samas võime ise nende kasutamiseks.
Psühhosõda on tänapäeva info-psühholoogilises sõjas üks kasutatavaid tegureid välispoliitikas. See valdkond nõuab uusi tänapäevaseid uurimismeetodeid, mis võimaldaksid, olenevalt konkreetsest poliitilisest olukorrast, uurida eri tasandite teabevälja ja võtta kasutusele õigeaegseid meetmeid. Kontseptuaalselt on psühholoogilise sõjapidamise haldamine tegevus, mille eesmärk on muuta sõjapidamise funktsioone valitud suunas koos välise poliitilise mõjuga.
Häkkerisõda – küberruumi on võimeline iga inimene mõjutama. Infotehnoloogias toimunud areng on põhjustanud tohutu innovatsiooni ning kogu maailm on suuremas sõltuvuses tehnoloogia põhifunktsioonidest, mis omakorda suurendab haavatavust küberruumis.
Maailmas on levimas online-aktivismi meetod, mis hõlmab tungimist serveritesse või veebisaitidele, lisades või muutes seal olemasolevat teavet. Samuti leiavad aset kriminaalsed häkkimised, mida tuleks käsitleda kui küberterrorismi.
Häkkerite keskkonnas algasid suured muutused 1990. aastate alguses. Arvutikasutajate jaoks kadusid ära mitmed tehnilised tõkked ning igapäevaseks muutusid allalaaditavad ja graafilised häkkimiseks sobivad programmid.
Majanduslik infosõda – enamasti peetakse infosõda militaarseks valdkonnaks, kuid lähiaastatel on sellest saanud ühiskondlik probleem. Internetipõhiste odavate küberrelvade kättesaadavus, milliseid on võimalik suunata tsiviil- ja andmevara vastu, on järjest kasvav oht majanduslikule stabiilsusele ning kaasaja ühiskonnale. Küberkuritegevuse suundumine ärimaailma sunnib organisatsioone kaitsma oma andmebaase ja arvutivõrke. Kübertehnoloogia on üha enam organiseeritud kuritegevuse liik, ja internetipõhine majanduskuritegevus on üks kiiremini kasvavaid kuriteoliike.
Kübersõda – küberrünne koosneb tavaliselt suunatud sissetungist arvutivõrku, et varastada või muuta andmeid või kahjustada süsteemi. Selleks võivad olla pahatahtlikud koodid, viirused jmt, mis levivad arvutites ja häirivad nende funktsionaalsust või teenuste toimimist. Samuti on võimalik pommitada arvutivõrke ülekoormamise eesmärgil, et need ei saaks toimida. Kübersõjaks saab sellist tegevust nimetada alles siis, kui sellest võtab osa kaks või enam osapoolt.
Ajalugu
Sõjapidamises, diplomaatias ja poliitikas on kasutatud mittesõjalisi vahendeid inimeste mõjutamiseks juba aastatuhandeid ning sellekohaseid viiteid on teada vanast Kreekast, Roomast ja Hiinast. Näiteks peetakse mitmete tänapäeva käsitluste kohaselt infosõja ja mõjutustegevuse teerajajaks 6. sajandil e.m.a elanud Hiina strateegi Sun Zi-d. Tema filosoofiateoses "Sõja seadused" on sõda kavaluse kulg ja aktiivsest sõjategevusest väehulkadega lahinguväljal on tunduvalt parem ja kasulikum selline sõda, kus sõda tegelikult ei toimugi, vaid vastase armee ja linnad alistatakse ilma teda ründamata strateegiliste plaanide ja diplomaatia abil (Sun Zi, 2001, lk 125). "Võtta riik üle tervena on parem, kui riik puruks lüüa" (Sun Zi, 2001, lk 134). Eduks vajaliku osana nägi Sun Zi tõese teabe kogumist ning vastase ülekavaldamist ja eksitamist väära teabe levitamisega, salakuulajate abil.
Mongolite juhi, Tšingis-khaani, suurte sõjakäikude ja vallutuste ajal liikusid tema vägede ees "agendid", kes õhutasid kohaliku elanikkonna seas kuulujutte ja levitasid väärinfot, millega hirmutati rünnatavat rahvast, et Tšingis-khaani sõjavägi on suurem kui tegelikult, ja veendi vastaseid, et allaandjatesse suhtutakse armulikult, vastuhakkajaid koheldakse aga karmilt. Selline strateegia oli efektiivne ning võimaldas Tšingis-khaanil rajada ajaloos ühe teadaolevalt suurima riigi – Mongoli impeeriumi.
Nii mongolid kui ka hiinlased kasutasid edukalt mittesõjalisi strateegiaid, mille keskmes oli informatsiooniga manipuleerimine ja väärinfo levitamine, et alistada vastase tahe ja panna ta käituma endale soovitud viisil. Samuti on ajaloos näiteid sihtrühmade informatsioonilisest mõjutamisest otsese pettuse, desinformatsiooni ja enda jaoks sobiliku teabe levitamise näol. Näiteks Vana-Kreekas võltsiti jumalikke endeid oma sõdurite tahte ja moraali tõstmiseks ning uuema ajastu sõjapidamises hakati kasutama vastase demoraliseerimiseks valjuhääldite abil edastatavat teavet ning õhusõidukitelt alla pillutavaid lendlehti.
Pärast Teist maailmasõda ja teabeedastussüsteemide kiiret levikut ning täiustumist hakati seda ära kasutama töötamaks välja uusi meetodeid avaliku arvamuse mõjutamise ja inimeste tegude ning käitumise suunamise eesmärgil. Konfliktides ja sõdades muutus informatsiooniruumi domineerimine ja infoga manipuleerimine üheks kaalukamaks väljakutseks.[2][3]
Lahesõda (1990)
Peter van der Veeri järgi kasutati 1990. aastal Lahesõjas ohtralt desinformatsiooni ja valesid – näiteks levitati Iraagi-vastase sõja toetuse eesmärgil avalikkusele teadlikult väärinfot, mille kohaselt tapsid Iraagi sõdurid Kuveidis imikuid. Informatsiooni osakaalu tähtsust sõjalistes konfliktides väljendab ka CNN efekt, mille kohaselt dikteerib informatsiooniline päevakord riigi poliitilise päevakorra ja mõjutab sõjalisi otsuseid. Seega omab sihtrühmade informatsioonilise mõjutamise idee mittesõjaliste vahendite hulgas olulist rolli nii vaenlase kui ka oma sõdurite ja avalikkuse mõjutamises. Seejuures on uute tehniliste võimaluste kasutuselevõtuga tekkinud uued võimalused, kuidas efektiivsemalt inimpsühholoogiani jõuda.[2]
Krimm (2014)
Uusim näide vaenuliku informatsioonilise mõjutustegevuse efektiivsusest on Venemaa Föderatsioon Krimmi annekteerimine 2014. aastal. Sündmus toimus vägivallatu massiliste desinformatsiooni- ja infomanipulatsioonikampaaniate abil ning sõjaväe toel. Valet edastati nii Venemaa enda kodupublikule poolehoiu konstrueerimiseks, kui ka Ukraina elanikele ja selle liitlastele üle kogu maailma segaduse tekitamiseks. Krimmi annekteerimine on kaasaegne näide, kuidas vaenuliku teabe tegevusega saab rünnaku võõrriigi vastu läbi viia nii, et rünnatav ei hakka isegi agressioonile vastu, vaid aitab sellele hoopis kaasa. Venemaa näitas kogu maailmale seda, milleks teabesõda tegelikult võimeline on, kasutades seejuures erinevaid meediakanaleid (raadio, televisioon, e-võrk) ning samuti inimressurssi (diplomaadid, eksperdid, poliitikud, akadeemikud, kultuurinimesed), toetamaks oma desinformatsioonikampaaniaid valitud eesmärkide saavutamiseks.[2]
