Väävelhape (valemiga H2SO4) on anorgaaniline hape, tema anhüdriid on vääveltrioksiid. Väävelhape on tugev hape ja selle käsitsemisel tuleb olla ettevaatlik. Väävelhape on kõikide sulfaatide lähtehape. Väävelhapet tuntakse ka "lõngaõli" ja "akuhappena". Väävelhappe soolad kandsid eesti rahva hulgas nimetusi "kübaramust" ja "sinine silmakivi".
Omadused
Väävelhape on tugev, kaheprootoniline hapnikhape, mis eraldab happejäägina liitaniooni SO42–.
Väävelhape sulamistemperatuur on 10 kraadi ja keeb temperatuuril 337 kraadi Celsiuse järgi. Kui temperatuur ületab 300 kraadi, hakkab väävelhape lagunema, moodustades vääveltrioksiidi ja vett.
Väävelhape on suure tihedusega õlikas vedelik, väga hea elektrijuhtivuse ja suure dielektrilise läbitavusega.[1]
Tootmine ja kujutamine
Väävelhapet toodetakse vitriolimenetlusel ja (tina)pliikambrimenetlusel (mõlemad ajaloolised), kontaktmenetlusel või topeltkontaktmenetlusel.
Vanim väävelhappe tootmise menetlus on vitriolimenetlus. Selle avastasid ja seda rakendasid 13. sajandil alkeemikud.
Vitriolid on sulfaadid, mis lasevad end suhteliselt kergesti termiliselt lagundada vääveltrioksiidiks ja metallioksiidiks.
Apteeker ja keemik Johann Rudolf Glauber (1604–1670) konstrueeris maailma esimese väävelhappemanufaktuuri, mis umbes 1650. aastal tootis Nordhausenis (Harzis – Saksamaal) väävelhapet. Tema teeneks on naatriumsulfaadi – toonase nimetusega glaubrisoola, nüüdse nimetusega mõrusoola – meditsiinilise lahtistava toime avastamine ja tootmise alustamine.
