Manufaktuur

Manufaktuur (manufacturus ladina k - käsitsi tehtav^[1] oli hiliskeskajal arenenud tööjaotusega käsitööettevõte, kus töötasid palgatöölised. Inglise keeles kasutatakse väljendit putting-out system. Manufaktuurid võib sisuliselt jagada kolme tähenduse vahel:

• käsitööl ja tehnilisel suurjaotusel rajanev kooperatsioon, suurtööstuse varasem vorm
• manufaktuursel tööjaotusel põhinev tööstusettevõte
• osa tekstiilikäitiste traditsionaalne nimetus (Kreenholmi manufaktuur)

Giuseppe Arcimboldo - Treatise on Silk Culture and Manufacture (Series of Thirteen Drawings, No. 7) - WGA00920

Manufaktuurid Euroopas ja Lähis-Idas

Tekkimine ja areng

Manufaktuuride eellased tekkisid Lääne-Euroopas juba 12. sajandil ja islamimaades 9. sajandil. Kuna erinevalt Euroopast ei jõudnud Suur rahvasteränne Lähis-Idasse, said islamimaad rohkem tegeleda kauplemisega ning seekaudu tekkisid käsitööettevõtete alged ka varem. ^[2] Laialdasem manufaktuuride rajamine algas siiski alles 15. sajandil.

Enne manufaktuuride rajamist olid Lääne-Euroopas tugevad tsunftid, kes omasid linnades peamist käsitöömonopoli ning kontrollisid, et poleks selliseid käsitöölisi, kes ei turustaks oma tööd vastavasse tsunfti kuulutama. Nõnda tagati ootamatu konkurentsi puudumine linna sees. Keskaja lõpupoole hakkas osa kaupmeestest hankima tulu käsitööst. Üheks enamlevinud valdkonnaks oli tekstiilitööndus. Kaupmees ostis kokku hulgaliselt toormaterjali, viis selle talupoegadele, kes valmistasid villast lõnga. Talupoeg sai töö eest väikest tasu, kuid põhiline kasum jäi kaupmehele, kuna talle kuulusid nii toor-kui valmismaterjal. Pikapeale muutus osa talupoegi järk-järgult palgatöölisteks. Selleks, et tootmine oleks efektiivsem, koondas omanik töölised ühte kohta. Nõnda tekkisidki palgatööl põhinevad käsitööettevõtted ehk manufaktuurid. Manufaktuure asutasid ka tsunftid ise, et laiendada oma tootmist. ^[1]

Tootmine võis olla ka detsentraliseeritud, mille korral talupojad töötasid kodudes. ^[3] Arvatavasti soodustas selline töökorraldus tuumperede teket, kuna lihtrahval tekkis enam tulu, mis muutis nad laiendatud perest vähem sõltuvaks. Mõistagi polnud kõik käsitöölistest nii jõukad - tihti polnud saadud kasu kuigi suur ning inimesed kannatasid puudust kõiges - isegi toidu osas.

Manufaktuuritööstus oli 16. sajandi keskpaigast 18. sajandi viimase kolmandikuni Lääne-Euroopas valdav tööstusliku tootmise vorm. Manufaktuurid põhjustasid käsitöölistes senisest suurema spetsialiseerumise ning tööviljakuse kasvu, aga ühtlasi soodustas tootmisvahendite kontsentreerumist. Lisaks tekstiilitööndusele leidus manufaktuure, kus tegeleti ade meisterdamisega. Manufaktuuritööstus lõppes industrialiseerumisprotsessiga Inglismaal 18. sajandi lõpus, mujal Euroopas 19. sajandi lõpus.^[3]

Manufaktuurid Eestis

Klaasimanufaktuurid

Eestis on teada mitmeid manufaktuure, siin alal oli levinud klaasimanufaktuurid. Esimeseks selliseks ettevõtteks oli Hiiumaal Hüti klaasikoda, mis tegutses aastatel 1628-1664 Järgmiste klaasimanufaktuuride tekkeks läks aega peaaegu sajand ning alles pärast Põhjasõda asutati järgmised ettevõtted. 18. sajandist on kokku teada 21 klaasi tootmisega seotud manufaktuuri, näiteks Vana-Põltsamaa mõisas, Puurmani mõisas, Kärevere mõisas ning Laeva mõisas. Erinevalt Lääne-Euroopast, kus talupojad olid juba vabad, töötasid Eestis nagu ka mujal Tsaari-Venemaal pärisorjad. Sellegipoolest jäi manufaktuuritööstus Eestis üsna tagasihoidlikuks, mille põhjuseks pärisorjus oligi, sest ei lasknud talupoegadel oma ettevõtlikkust rakendada. ^{[4] [3] [5]}

Viinapõletamine

Teiseks ning veel laialdasemaks ettevõttevaldkonnaks Eestis võib lugeda 18. sajandil viinapõletamist. Sellele aitas oluliselt kaasa 1766. aasta ukaas, millega lubati Eesti-ja Liivimaa mõisnikel osa võtta viinahangetest Peterburi. Kuna selle ukaasiga avanes kohalikel ala mõisnikel suur Venemaa viinaturg, muutus viinapõletamine massiliseks. 18. sajandi ja 19. sajandi vahetusel tegeles viinapõletamisega juba 85% Eestimaa mõisatest.^[5]

Talupojad väiketootjatena

Eestist leidub ka klassikalisi manufaktuurinäiteid. Talupoegade koduse käsitöö ja külakäsitöö baasil tekkis 18. sajandil mitmeid kodutöönduse keskusi, kus talupojast meister oli muutunud sisuliselt juba väiketootjaks. Selline kodutööndus on esindatud peamiselt puutööga. Nendest tuntud keskused on Avinurme, Hiiumaa, Mustjala, Nõva, Vändra, Saarde, Tarvastu, Haanja, Kolga-Jaani ja Kodavere. ^[6]

Kreenholmi Manufaktuuri Georgi vabriku hoone

Uurimine

Eestis on manufaktuuride kohta uurinud mitmed teadlased, näiteks arheoloog Andres Tvauri, klaasikunstnik Maks Roosma, Anne Ruussaar ja geograaf Endel Varep. ^[4]

Vaata ka

Tööstusrevolutsioon

Viited

1. Kõiv, M., Raudkivi, P., Keskaeg, 1996. Avita, Tallinn, lk 201-202
2. Labib, S. Y., Capitalism in Medieval Islam, 1969. The Journal of Economic History,
3. Eesti Entsüklopeedia, kõide 6, 1992. Tallinn, Valgus
4. Tvauri, A. Archaelogical investigations of the 18th century glassworks at Utsali, 2011. Arheoloogilised välitööd Eestis/Archaeological Fieldwork in Estonia 2011, lk 113-124
5. Lillak, R., Eesti Põllumajanduse ajalugu, 2003. Eesti Põllumajandusülikool, Tartu, lk 52-55, 111-113
6. Eesti talurahva ajalugu, 1992, Olion, Tallinn. 383-385