Ungari Nõukogude Vabariik (ungari keelesMagyarországi Tanácsköztársaság või Magyarországi Szocialista Szövetséges Tanácsköztársaság; neist viimane oli põhiseaduse järgi riigi ametlik nimi 23. juunist kuni 1. augustini)[2] oli lühiajaline sõltumatu kommunistlik riik, mis loodi UngarisEsimese maailmasõja tagajärjel.
Sama aasta 4. novembril moodustas rühm Ungari sõjavange ja teisi kommunistide pooldajaid ühes Moskva hotellis keskkomitee, millest sai Ungari Kommunistliku Partei esialgne tuumik. Béla Kuni juhitud esimesed parteiliikmed naasid Ungarisse ja lõid seal Ungari Päritolu Kommunistide Partei. Kommunistlik partei valis nime "Ungari Päritolu Kommunistide Partei" (ungari keeles Kommunisták Magyarországi Pártja), mitte tavapärase nime "Ungari Kommunistlik Partei" seetõttu, et sellal koosnes enamuses nende järgijaskonnast ühest ühiskonnaklassist: tehasetöölistest ehk proletariaadist, kellel ei olnud veel Ungaris juuri (ungarlased moodustasid vastloodud parteis vähemuse).[4] Partei värbas liikmeid oma ideid propageerides, radikaliseerides selle käigus paljusid sotsiaaldemokraate. 1919. aasta veebruariks oli parteil 30 kuni 40 tuhat liiget, sealhulgas palju töötuid endisi sõdureid, noori intellektuaale ja vähemusrahvuste esindajaid.[5]
Kommunistid tulid võimule kui ainus rühm, kellel oli organiseeritud võitlusvõimeline üksus, lubades, et Ungari on suuteline oma territooriumi kaitsma ilma ajateenistust kehtestamata. Kun lubas Nõukogude Punaarmee sõjalist abi Rumeenia, Tšehhoslovakkia ja Jugoslaavia vägede vastu (ükski loetletud riikidest ei olnud sellal kommunistlik).
Kun rajas ajalehe Vörös Újság ("Punased uudised") ja keskendus Károlyi valitsuse ründamisele. Järgnevatel kuudel kommunistliku partei võim järjest laienes ja nende toetajad asusid korraldama meedia vastu suunatud agressiivseid demonstratsioone. Demonstratsioonid muutusid vahel ka vägivaldseks: 20. veebruaril ründasid meeleavaldajad sotsiaaldemokraatide ametliku ajalehe Népszava ("Rahva sõna") toimetust ja sellele järgnenud kaoses sai surma seitse inimest, sealhulgas politseinikke. Valitsus arreteeris kommunistliku partei juhid[5], keelas ära nende ajalehe Vörös Újság ja sulges partei hooned. Arreteerimised olid eriti vägivaldsed ja politseinikud peksid kommuniste avalikult. See tõi kaasa avaliku sümpaatia kommunistliku partei vastu. 1. märtsil anti ajalehele Vörös Újság luba uuesti ilmuda ja kommunistide valdused avati. Partei juhtidel võimaldati vanglas külalisi vastu võtta ja see võimaldas neil poliitiliste sündmustega kursis olla.
20. märtsil kuulutas Károlyi välja Dénes Berinkey valitsuse tagasiastumise. 21. märtsil teavitas ta ministrite nõukogu sellest, et uue valitsuse võivad moodustada vaid sotsiaaldemokraadid, kuna tegemist oli kõige suurema toetusega erakonnaga. Valitsuskoalitsiooni moodustamiseks alustasid sotsiaaldemokraadid läbirääkimisi kommunistide jätkuvalt vangis istuvate juhtidega ning otsustasid kaks parteid uueks Ungari Sotsialistlikuks Parteiks liita.[6] Sotsiaaldemokraatide jaoks ei tähendanud see liit mitte ainult nende populaarsuse tõusu tavaliste inimeste silmis, vaid kuna Kunil oli sidemeid prominentsete Venemaa bolševikega, andis see neile ka võimaliku seose järjest võimsamaks muutuva Venemaa Kommunistliku Parteiga. Kommunismivastast presidenti Károlyit sellest parteide ühinemisest ei teavitatud. Seega kui ta arvas, et on määranud ametisse sotsiaaldemokraatliku valitsuse, leidis ta aga eest hoopis kommunistide poolt domineeritud valitsuse.
Kommunistide poliitika
Proclamation of the Hungarian Soviet Republic – 1919.03.21
Lenini mudeli järgi, kuid ilma tööliste nõukogude otsese osaluseta, lõi vastselt ühinenud sotsialistlik partei Revolutsioonilise Valitseva Nõukogu, mis kuulutas välja Ungari Nõukogude Vabariigi ja vabastas 21. märtsil ametist president Károlyi. See valitsus koosnes küll sotsialistide ja kommunistide koalitsioonist, kuid kui Kun välja arvata, olid kõik komissarid endised sotsiaaldemokraadid.[7] Valitsust juhtis nimeliselt küll Sándor Garbai, kuid tegelik võim oli ikkagi välisasjade komissari Béla Kuni käes. Tema valitsemise all sätestas kommunistide programmi täies ulatuses omaks võtnud valitsus aristokraatlike tiitlite ja privileegide kaotamise, kiriku ja riigi lahususe ning vormistas seadusena sõna- ja kogunemisvabaduse. Lisaks viidi ellu tasuta hariduse andmine ja anti vähemusrahvustele keelelisi ning kultuurilisi õigusi (vähemalt neist viimast ei teostatud aga kunagi praktikas).[5]
Kommunistlik valitsus riigistas ka tööstus- ja kaubandusettevõtted, eluasemed, transpordi, panganduse, meditsiini, kultuuriasutused ja kõik maavaldused, mis olid suuremad kui 40 hektarit. Selline majanduspoliitika tekitas kõrge inflatsiooni, viies samas ka toidupuuduseni üle kogu maa. Kommunistide avalik toetus sõltus suuresti ka nende lubadusest taastada Ungari kuningriigi endised piirid.[5] Valitsus astus ka samme välissuhete normaliseerimiseks suhtluses Antandiga, püüdes saada tagasi mõned alad, mida Ungari pidi sõjajärgsetel läbirääkimistel paratamatult loovutama.
Ungari Nõukogude Vabariigi juhid. Vasakult paremale Tibor Szamuely, Béla Kun, Jenő Landler. Monumenti hoitakse tänapäeval Budapesti lähedal asuvas vabaõhumuuseumis "Memento Park".
Raadioühenduses Vene NFSV-ga teavitas Kun Leninit, et Ungaris on kehtestatud proletariaadi diktatuur ja palus samas liidulepingut Vene NFSV-ga.[5] Kuna Venemaal oli käimas kodusõda, otsustas Venemaa sellest aga keelduda. Ungari valitsus jäi seega omapead ja selle tulemusena rajati Mátyás Rákosi juhtimise all olnud punane kaardivägi.
Lisaks sellele moodustasid 200 relvastatud meest, keda tunti nimega Lenini poisid, József Cserny juhtimise all mobiilse eriväeosa. Seda väeosa kasutati erinevates kohtades üle kogu riigi, kus iganes kahtlustati kontrrevolutsiooniliste liikumiste tegutsemist. Lenini poisid koos teiste sarnaste rühmade ja agitaatoritega tapsid ning terroriseerisid paljusid (nt ajasid nad granaatidega varustatuna ja oma vintpüsside pärasid kasutades laiali usulisi tseremooniaid).[8] Kuna nad hukkasid oma ohvrid ilma kohtuta, tekitas see hulga konflikte kohalike elanikega, millest osa muutus ka vägivaldseks.
Langus
József Pogány (tuntud ka kui John Pepper) kommunistlikele sõduritele kõnet pidamas
Mai lõpus, pärast seda, kui Antandi sõjaline esindaja nõudis Ungarilt veel suuremate alade loovutamist, püüdis Kun täita oma Ungari piiride taastamise lubadust. Juunis tungis Ungari Punaarmee tekkiva Tšehhoslovakkia idaossa (tänase Slovakkia aladele), mida sellal kontrollisid Tšehhoslovakkia väed, ja kuulutas 1919. aasta 16. juunil Prešovis välja Slovakkia Nõukogude Vabariigi. Ungari Punaarmeed saatis ka mõningane sõjaline edu: kolonel Aurél Stromfeldi juhtimise all aeti Tšehhi väed piirkonna põhjaosast välja ja planeeriti marssida Rumeenia sõjaväe vastu piirkonna idaosas. Ent vaatamata sõjalisele edule tõmbas Kun oma väed umbes kolm nädalat hiljem tagasi: Prantsusmaa oli lubanud Ungari valitsusele, et Rumeenia väed tõmbuvad Tiszántúli piirkonnast välja. See mööndus kõigutas tema seni populaarset toetust ning pärast ungarlaste tagasitõmbumist Rumeenia oma vägesid aga välja ei viinud.
Ungari kommunistide olukord hakkas halvenema pärast seda, kui 24. juunil toimunud sotsiaaldemokraatide ebaõnnestunud riigipöörde järel alustas Antal Dovcsáki juhitud uus kommunistlik valitsus laiaulatuslikku kättemaksu. Revolutsioonilised tribunalid andsid käsu hukata inimesed, keda kahtlustati seotuses riigipöördekatsega. See sai tuntuks kui punane terror ja vähendas oluliselt valitsuse toetust kodumaal.
Nõukogudemeelsetel ungarlastel oli oma väikese vabatahtlikest koosneva väega järjest keerulisem Tšehhoslovakkia ja hiljem ka Rumeeniaga võidelda. Lisaks kahanes kodumaal ka toetus nii sõjale kui ka kommunistlikule parteile ja seda osaliselt ka seetõttu, et kõige pühendunumad kommunistid olid vabatahtlikult lahingusse läinud. Seejärel juhtis Kun Ungari väed ebaõnnestunult rumeenlaste vastu ja viimased murdsid 30. juulil ungarlaste nõrgast liinist läbi.
Béla Kun põgenes koos teiste tähtsamate kommunistidega 1. augustil Austriasse.[5] Ungarisse jäi põrandaaluse kommunistliku partei tegevust organiseerima vaid väike osa kommuniste, nende seas endine kultuurikomissar ja tähelepanuväärne marksistlik filosoof György Lukács.[9] Budapesti Tööliste Nõukogu valis seejärel uue valitsuse, mille etteotsa sai Gyula Peidl, kuid mis püsis vaid mõne päeva enne kui Rumeenia väed 6. augustil Budapesti sisenesid ja Ungari Nõukogude Vabariigi tegevuse lõpetasid.[10][11][12]
Ungari Nõukogude Vabariigi langemise ja Rumeenia sõjaväe kohalolu tekitatud võimuvaakumis algatasid poolregulaarsed väeosad (vormiliselt küll Miklós Horthy juhtimise all, kuid praktikas peamiselt siiski iseseisvalt) kommunistide, vasakpoolsete poliitikute ja juutide vastu suunatud vägivallakampaania, mida tuntakse valge terrorina.[13] Paljud Ungari Nõukogude Vabariigi toetajad hukati ilma kohtuta. Teised, sealhulgas Péter Ágoston, Ferenc Bajáki, Dezső Bokányi, Antal Dovcsák, József Haubrich, Kalmár Henrik, Kelen József, György Nyisztor, Sándor Szabados ja Károly Vántus, pandi kohtu otsusel vangi. Pärast seda, kui Ungari ja Venemaa sõlmisid aastal 1921 vangide vahetamise kokkuleppe, võimaldati neist suuremal osal amnestiaga Nõukogude Liitu asuda.[14] Kun koos teadmata hulga teiste Ungari kommunistidega hukati 1930. aastate lõpu Suure Terrori ajal.[5]
↑Borsanyi, Gyorgy. "The life of a Communist revolutionary, Bela Kun". Tõlkinud Mario Fenyo; Social Science Monographs, Boulder, Colorado; Columbia University Press, New York, 1993. p. 178.
↑Janos, Andrew C. & Slottman, William (toimetajad). "Revolution in perspective: essays on the Hungarian Soviet Republic of 1919". Center for Slavic and East European Studies, University of California, Berkeley, 1971, p. 68.
↑Borsanyi, Gyorgy. "The life of a Communist revolutionary, Bela Kun". Tõlkinud Mario Fenyo; Social Science Monographs, Boulder, Colorado; Columbia University Press, New York, 1993. p. 205.
György Borsányi. "The life of a Communist revolutionary, Bela Kun". Tõlkija Mario Fenyo, Boulder, Colorado: Social Science Monographs, 1993.
Andrew C. Janos & William Slottman (toimetajad). "Revolution in Perspective: Essays on the Hungarian Soviet Republic of 1919". Berkeley, CA: University of California Press, 1971.
Bennet Kovrig. "Communism in Hungary: From Kun to Kádár". Stanford University: Hoover Institution Press, 1979.
Bela Menczer. "Bela Kun and the Hungarian Revolution of 1919". History Today, vol. 19, no. 5 (mai 1969), pp. 299–309.
Peter Pastor. "Hungary between Wilson and Lenin: The Hungarian Revolution of 1918–1919 and the Big Three". Boulder, CO: East European Quarterly, 1976.
Thomas Sakmyster. "A Communist Odyssey: The Life of József Pogány". Budapest: Central European University Press, 2012.
Sándor Szilassy. "Revolutionary Hungary, 1918–1921". Astor Park, FL: Danubian Press, 1971.
Rudolf Tokes. "Béla Kun and the Hungarian Soviet Republic: The Origins and Role of the Communist Party of Hungary in the Revolutions of 1918–1919". New York: F.A. Praeger, 1967.
Ivan Volgyes (toimetaja). "Hungary in Revolution, 1918–19: Nine Essays". Lincoln, NE: University of Nebraska Press, 1971.
Ferenc Tibor Zsuppán. "The Early Activities of the Hungarian Communist Party, 1918-19". Slavonic and East European Review, vol. 43, no. 101 (juuni 1965), pp. 314–334.
