Kuigi Ungari rügementidega ei seostu märkimisväärseid lahinguid, võitlesid väed truult ja kartmatult, mis oli ka üks suurte kaotuste põhjuseid.
Sõja puhkemine
1914. aastal oli Austria-Ungari üks Euroopa suurvõime: riigi pindala oli 676 443 km² ja riigis elas 52 miljonit inimest (Ungari pindala moodustas sellest 325 400 km² ja Ungari osas elas 21 miljonit inimest).
Sõda puhkes pärast seda kui Austria keiserFranz Joseph I oli saatnud Serbiale ultimaatumi. Peagi oli sõda levinud üle suurema osa Euroopa ja kaugemalegi.
Austria-Ungari sõjavägi aastal 1914
Selle mitmerahvuselise sõjaväe esimene liin koosnes järgmistest osadest:
niinimetatud "ühine" sõjavägi ja "ühine" merevägi, kus räägiti saksa keelt ja mis moodustas 87% kogu sõjaväest;
Aastal 1914 oli Austria-Ungari vastamisi oma senise ajaloo suurima väljakutsega. Pärast mobilisatsiooni grupeeriti sõjavägi kuueks armeeks, mis koondasid kokku 3,2 miljonit sõdurit. Aastatel 1914–1918 teenis sõjaväes kokku 9 miljonit sõjaväelast (neist 7,8 miljonit võitlevates üksustes).
Teiste tollase Euroopa sõjavägedega võrreldes olid Ungari relvajõud, tehniline varustus ja sõjalised kulutused mahajäänud. Suurtükivägi ei olnud piisav, kuid arenes sõja jooksul oluliselt; samas ei suudetud korrektse laskemoonaga varustamise probleemi lahendada isegi sõja lõpuks. Austria-Ungari sõjaväel puudus ka piisav õhuvägi: enne sõda koosnes see vaid 42 sõja- ja 40 sportlennukist. Ka mitmerahvuseliste üksuste tegevuse ühitamine oli sõjaväe juhtide jaoks tõsine probleem.
Ungari osalus
Vaatamata sõjaväe mitmerahvuselisusele ja mõnedele vastupidistele eeldustele, jäid Austria-Ungari sõjalised jõud sõja käigus suuresti ühtseks. Kui Saksa keisririigi tugi oli edu seisukohalt kahtlemata kriitilise tähtsusega erinevatel pealetungidel (nagu Gorlice-Tarnówi rünnak ja Caporetto lahing), siis tõestas mitmerahvuseline Austria-Ungari sõjavägi end kaitsvas rollis täiesti võimekana kõigil sõjatandritel, kus nad osalesid.
Kuigi sõjaväe valdavalt saksa rahvusest väejuhid soosisid üldiselt saksa keelt rääkivaid austerlasi, nähti ka ungarlastest väeosasid usaldusväärsetena ja neid kasutati laialdaselt rindejoontel (eriti Vene rindel ja Itaalia rindel). Kaksikriigi teistest rahvustest väeosade strateegiliselt olulistele positsioonidele paigutamine oli pigem ebatõenäoline ja seetõttu kandsid need rahvusväeosad ka vähem kaotusi.
Esimeses maailmasõjas ei toimunud sellist dokumenteeritud rünnakut, mille oleks täies ulatuses viinud läbi etnilised Ungari väeosad. Kuid need väeosad panustasid siiski olulisel määral mitmete lahingute lõpptulemusse:
3.–15. detsembrini 1914 hoiti Limanowa lahingu ajal tagasi edasi tungivad Venemaa väed ja eriti oluline roll oli selles täita husaaridel. Kindralleitnant Josef Roth ründas Venemaa 3. armeed ja selle paremal tiival asunud 10. Budapesti ja 11. Debreceni ratsaväediviis asusid otsustavalt mees mehe vastu võitlusse. 11. detsembril suri Soproni 9. ratsaväerügemendi kangelaslikku kaitset juhtinud kolonel Ottmár Muhr. 39. Kassa diviisi juhtinud kindralleitnant Artur Arz koos kindralleitnant Imre Hadfyga hävitasid Livno all Venemaa 15. diviisi.
Przemyśli piiramise ajal, mil linna kaitset juhtis kindral Hermann Kusmanek, kaitses Ungari väeosadest koosnev peamine kaitseliin kindlust alates 1915. aasta novembrist viis kuud. Kaitsjaid juhtis 23. Szegedi diviisi juhtinud Árpád Tamás. Pärast laskemoona ja toiduvarude ammendumist Przemysl kapituleerus, jättes 120 000 meest sõjavangi.
Isonzo rindel osalesid Ungari väed kõigis kaheteistkümnes Isonzo lahingu raames aset leidnud konfliktis. Doberdo platool ja Karsti lähistel võitlesid kõige tõsisemates lahingutes ka ungarlased, kes moodustasid kokku kolmandiku vägedest. Eriti paistsid silma 20. Nagyváradi ja 17. Budapesti tavarügemendid. 1918. aasta 15. juunil vallutas ertshertsog Joseph Augusti (József Ágosti) juhitud 6. armee Piave jõe lähedal suurema osa Montello mäest ja hoidis seda enda käes kuni sõja lõpuni. Otsustavates kokkupõrgetes võitlesid ungarlaste 31. Budapesti rügement ja 11. Debreceni diviis.
Ungari kuningriigis kokku kogutud väeosad veetsid vähe aega Ungari tegelikku territooriumi kaitstes. Ainsad sellised sündmused olid 1916. aasta juunis aset leidnud Brusilovi rünnak ja mõni kuu hiljem aset leidnud Rumeenia sõjaväe sissetung Transilvaaniasse (ungarlased lõid mõlemad rünnakud tagasi). Väike osa Austria-Ungari vägedest võitles ka sõja kaugematel väljapoole Austria-Ungari piire jäänud tandritel: sealhulgas Gallipoli kampaania Türgi aladel ja sõjategevus Siinai poolsaarel ning Palestiinas.
Sõjalised juhid
Austria-Ungari mäekorpus Tiroolis
Mõned väejuhid, kes said Maria Theresa sõjaväelise ordeni väejuhtidele antava risti ehk Austria-Ungari kõige tunnustatuma medali:
Austria-Ungari riigis mobiliseeritud enam kui 8 miljonist mehest suri sõja jooksul rohkem kui miljon. Ungari piirkondade jaoks tähendas see suremust 28 inimest 1000 kohta; selle näitajaga olid ungarlased riigi üks suurima suremusega rahvas.[1] Kogu sõjaväe andmeid võrreldes oli ungarlaste kaotuste suhtarv kõrgem kui mistahes teisel Austria-Ungari riigi rahvusel. Sellel oli kaks võimalikku põhjust: Ungaris oli põllumajandusel teiste piirkondadega võrreldes suurem tähtsus ja sealt oli lihtsam vägesid mobiliseerida (võrreldes rohkem industrialiseeritud piirkondadega, nt Čechy); teiseks peeti ungarlastest sõdureid usaldusväärsemateks ja distsiplineeritumateks kui teistest etnilistest rühmadest pärit sõdureid.
Ungari eesmärgid sõjas
Erinevalt Saksamaast, Prantsusmaast või Itaaliast on Ungari Esimese maailmasõjaga seotud eesmärgid jätkuvalt suuremas osas uurimata. Kuna Ungari kuningriik oli Habsburgide monarhia poliitiliselt kõige stabiilsem osa, mõjutas see suuresti kaksikmonarhia sõjaplaane. Budapestis asunud valitsuse peamised mured olid seotud Ungari terviklikkusega. 1914. aasta juulis veenis Ungari peaminister István Tisza monarhia riiginõukogu mitte nõudma uusi alasid Serbialt. Samal ajal teavitas Ungari opositsioon salaja Antanti sellest, et ollakse valmis iseseisvat Ungari välja kuulutama ja rahulepingut allkirjastama, kuid seda juhul kui tagatakse riigi piiride säilimine. Opositsioonijuht Mihály Károlyi lõi kontakti itaallaste, brittide ja prantslastega.
Pärast Austria-Ungari sõjaväe edu 1915. aasta sügisel Budapestis enam Austria-Ungari riigist eraldumisele ei mõeldud. Ungari poliitikud suunasid oma tegevuse Põhja-Serbia ja võimalik ka, et Montenegro, annekteerimisele. Kui Austria nägi vaimusilmas juba ette Poola liitmist riigiga, nõudis Tisza, et Viin liidaks Ungariga Bosnia ja Hertsegoviina (ja võimalik ka, et Dalmaatsia). Ent kui Rumeenia 1916. aasta augustis Habsburgidele sõja kuulutas, nägi Tisza valitsus juba ette Rumeenia alade annekteerimist. Samal ajal tugevdas Ungari parlamendi radikaalne opositsioon (Mihály Károlyi juhitud iseseisva Ungari pooldajad) separatistlikku propagandat.
1917. aasta märtsis pani Tisza nõukogule ette jagada Rumeenia Ungari ja Venemaa vahel, jättes alles vaid väikese Rumeenia puhverriigi. Ent 1918. aasta 7. maiBukaresti rahulepinguga loovutas Rumeenia Ungarile vaid Karpaatide mäekurud. Ungari territoriaalse laienemise järgmine "edusamm" oli 1918. aasta oktoobris saadud Habsburgide heakskiit Bosnia ja Hertsegoviina ning Dalmaatsia liitmisele Ungari kuningriigiga.
Keskriikide kokkuvarisemist eeldades sai Károlyi keiser-kuningalt loa Budapestis valitsus moodustada. Loodud valitsus kuulutas 1918. aasta 31. oktoobril välja küll Ungari iseseisvuse, kuid see ei takistanud Antanti ja selle liitlasi riigi vastu territoriaalsed nõudeid esitamast. 1920. aasta 4. juunil allkirjastatud Trianoni rahulepinguga jagasid liitlased suurema osa sõjaeelse Ungari aladest.[2]
Tagajärjed
Austria-Ungari kuningriik ja pärast Esimest maailmasõda samale alale tekkinud riigid
1918. aasta 11. novembril lõppes Esimene maailmasõda Austria-Ungari jaoks täieliku sõjalise kaotusega (vaatamata sellele, et riigi kokkukukkumise ajal asusid kõik väed väljaspool 1914. aasta piire). Sõjaväe kokkuvarisemisega varises kokku ka Austria-Ungari riik. Ungari kuningriigi rahvusrühmad kutsusid üles sõltumatute rahvusriikide loomisele.
1920. aasta Trianoni rahulepinguga kaotas Ungari kaks kolmandikku oma territooriumist ja rohkem kui poole oma elanikkonnast: territoriaalselt oli see suurim selleaegsete riikide kaotus (kolooniaid arvestamata). Kui Ungari aladele jäi 8 miljonit ungarlast, siis rohkem kui 3 miljonit ungarlast jäi väljapoole vastloodud piire. Loodi nii uusi riike (Tšehhoslovakkia, Poola ja Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriik) kui laiendati olemasolevate riikide territooriume (Itaalia ja Rumeenia). Ungari kuningriigi lõunaosa anti Jugoslaaviale ja selle nimeks sai Vojvodina. Hilisema Jugoslaaviaga liideti Ka Bosnia ja Hertsegoviina ning pärast 900 aasta pikkust liitu Ungariga sai ka Horvaatiast Jugoslaavia osa. Antanti otsusega anti Rumeeniale rohkem kui 104 000 ruutkilomeetrit maad (kogu Ida-Ungari ja Transilvaania), mis oli rohkem kui Ungarile jäänud alad kokku (93 030 ruutkilomeetrit). Ungari põhjapoolse osa annekteeris vastloodud Tšehhoslovakkia.
Võimaldamaks uute piiride paika panemist, moodustasid need uued või oluliselt suurenenud riigid Ungarit piirava Väikese Antandi. Ungari sõjaväe suurust vähendati 30 000 mehe peale ja Ungaril keelati omada õhuväge, tanke ja mistahes muid keerulisemaid relvi. Uued piirid seati nii, et kõik looduslikud kaitseliinid olid ületatud, tehes järelejäänud ala täielikult haavatavaks ja raskesti kaitstavaks. Piir Tšehhoslovakkiaga määrati vaid 30 km kaugusele Budapestist, et jätta linn piirile seatud Tšehhoslovakkia kahurite laskeulatusse.
Deak, John. "The Great War and the Forgotten Realm: The Habsburg Monarchy and the First World War". Journal of Modern History (2014) 86#2 pp 336–380.
Piahanau, Aliaksandr. "Hungarian War Aims During WWI: Between Expansionism and Separatism". Central European Papers 2#2 (2014): 95-107.
Ungari keeles
Wiest, Andy; Tibor Balla (addendum: "Magyarország az első világháborúban" 2003.) (2001). "The Illustrated History of World War I". London: Amber Books Ltd., Ungari keeles välja andnud M-érték Kiadó Kft. ISBN 963-9519-28-6.
Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!
