Ulrich Andresen (24. märts 1931 Pariis, Prantsusmaa – 22. august 2001 Tartu) oli Eesti veemootorisportlane, treener ja spordikohtunik.
Ta töötas ujumis- ja veepallitreenerina Tartu Kalevis.
Oli 1950. aastatel Eesti veemootorispordile üks alusepanijaid Tartus. Ta on harrastanud tollase Eesti NSV erinevaid paadiklasse (nii sport- kui ka vabapaate, mõlemas liigis nii pära- kui ka sisemootoriga). Võistles aastatel 1957–1969, võitis 1957. aastal esimestel Eesti NSV esivõistlustel sisemootoriga kaatrite võistlusklassis E-3 (kaassõitja Edgar Tiits) esikoha. Tuli 1962. aastal sportpaadil (võistlusklass SA) veel Eesti NSV meistriks ning sai aastatel 1960–1969 Eesti NSV meistrivõistlustel lisaks kokku kaks hõbe- ja kuus pronksmedalit.
Hiljem tegutses veemootorispordi kohtunikuna. Töötas mudelsepana, ehitas võistluspaate, muuhulgas ka tollase NSV Liidu esimese proprider-kerega võistluspaadi.[1]
Tunnustus
Isiklikku
Tema ema oli lastekirjanik ja raamatuillustreerija Ellen Koit-Andresen.
Tema pojad Peep ja Sven ning pojapojad Henrik ja Sven-Erik Andresen on samuti veemootorisportlased.
Viited
- ↑ "Ulrich Andresen". // Veemoto Eestis 1954 – 2003. Koostanud Vahur Joala. Varrak. Tallinn 2003. Lk 273
Kirjandus
- "Ulrich Andresen". // Veemoto Eestis 1954 – 2003. Koostanud Vahur Joala. Varrak. Tallinn 2003. Lk 18 ja 271–277
Välislingid
