Kultuurimälestiseks arvatud uks Tartus, Kalevi 30Cesvaine lossi peauks. Uks on valmistatud täispuidust ja sellel on sepistatud hinged ning koputid.
Uks on tarind, mille abil saab hoonesse või ruumisissepääsu ja sellest väljapääsu võimaldamiseks mõeldud ava sulgeda. Selleks asetatakse uks nii, et ta sisse- ja väljapääsuava tihedalt kataks.
Sissepääsu ja väljapääsu sulgemist ukse abil nimetatakse ukse sulgemiseks, selle avamist ukse avamiseks.
Uks asub ukseavas. Seina küljes hoiavad seda tavaliselt uksehinged. Ukse avamise lihtsustamiseks on sellel ukselink. Maja välisuksel on tavaliselt uksekell või koputi, et külalised saaksid oma saabumisest märku anda. Uksel võib-olla aken või uksesilm. Samuti võib selle kohal olla valgmik.
Läbipääsu tõkestamiseks võib uksel olla üks või mitu lukku. Olles sisse- ja väljapääsu kohaks, võivad uksed olla ka valve all. Tähtsamate hoonete uste juures võib samuti olla auvalve ning erinevad asutused võivad palgal hoida uksehoidjat ehk portjeed.
Kunstipäraselt kujundatud sissekäiku võidakse nimetada portaaliks.
Akna- ja ukseavadesse paigaldatavaid aknaid ja uksi nimetatakse ehituses avatäideteks.
Materjalilt on uksed tavaliselt metallist, puidust või klaasist. Tule läbipääsu tõkestavat ust nimetatakse tuletõkkeukseks.
Ehitustööde meetodi järgi liigitatakse uksed 4 tüübiks:[1]
Paneeluksed
Paneelustel on tahke südamik ja pehme südamik ning need on kaetud mõlemalt poolt vineeriga või spooniga. Tänapäeval on seda tüüpi uksi laialdaselt kasutusel, kuna neil on hea välimus, kerge konstruktsioon ja suurem vastupidavus.[1]
Paneeluksi on kaht tüüpi:
Tahke südamikuga või lamineeritud südamikuga paneeluksed
Tahke südamikuga ukse põhiosa koosneb puidust südamiku ribadest, mis on liimitud kõrge rõhu tingimustes. Sarnaselt lamineeritud südamikuga liimitakse kõrgsurvega 25 mm laiused lauad
Need uksed koosnevad puitraamist koos sideraamiga, mis toestavad südamikku. Lõpuks liimitakse vineerplaadid ja ristribad mõlemal pool ust surve all kinni.[1]
Raamitud paneeluksed
Need on väga tugevad ning laialdaselt kasutatavad uksed peaaegu igasuguste hoonete puhul
Paneelid on valmistatud puidust või vineerist, või A.C pleksiklaasist
Uksed võivad olla kitsad, ühe avaga, või kahepoolse ukse paneeliga[1]
Klaasuksed
Klaasuksed on tavaliselt avalike hoonete siseseintes: haiglates, koolides jne
Ruumi sisemus on tänu klaasitud ustele kõrvalruumist nähtav, samuti läbib valgus ukse klaasitud osa
Võivad olla kas üleni klaasist uksed või osaliselt klaaspaneelidega uksed[1]
Traat- ja võrkuksed
Traatuksed võimaldavad loomulikku ventilatsiooni, takistades samas putukate ja loomade sissepääsu. Neid uksi kasutatakse tavaliselt hotellides, restoranides ja sööke sisaldavates kappides.[1]
Uksetüübid tööoperatsioonide alusel
Uksed liigitatakse tööoperatsioonide alusel järgmiselt:
Liuguks libiseb juhtsoonel või siinides küljele. Ukseava võib katta üks või mitu libistatavat ust, sõltuvalt avausest.[1]
Kiikuksed
Kiikuks on kasutusel näiteks baarides, aga ka muudes avalikes hoonetes. Kiikuks on raami külge kinnitatud kahekordse toimega vedruga, mis aitab uksel nii sisenedes kui ka väljudes tagasi ukseavasse vetruda.[1]
Kerged teraslehtuksed
Ukseraam koosneb nurga- või T-sektsioonidest
Uks koosneb raua nurgaraamist, millel on 2 vertikaali ning vähemalt 3 horisontaalset detaili
Nende uste tegemiseks kasutatakse õõnsaid terasetükke. Rööpad, raamid jne tugevdatakse keevitatud väikeste T- või I-sektsioonide sees.[1]
Metallist, kaetud vineeruksed
Seda tüüpi uks on õõnesmetalluste ja puituste komposiitkonstruktsioon
Uks on ümbritsetud tihedalt paigaldatavast lehtmetallist, millel on tihedalt volditud liigendid, et vältida õhu ligipääsu, nii et ukse tuum ei süttiks. Nii toimib see tuletõkkena.[1]
Ajalugu Eestis
Kunagised talude uksed olid lihtsakoelised, madalad, samas kõrge lävega, ukseava ulatus reeglina 100–120 cm kõrgusele ja oli sama lai, nii et siseneja pidi ühtaegu kummardama ja samas üle kõrge läve astuma. Tavaliselt koosnes uks püstlaudadest, mida sidusid põõnad, naelutatud tammest või kasest pulkadega. Ukse liigutamiseks kasutati puidust sagaraid või metallist hingesid. Lisaks oli kasutusel lükanduksi, kahe poolega uksi (väravaid) ja pooluksi. Viimast kasutati suitsu väljajuhtimiseks, samuti toimis ülemine osa aknana ja aitas loomade sissetungimist takistada.[3]
