Ukraina Rahvavabariik

Ukraina Rahvavabariik Українська Народна Республіка (ukraina) 1917–1921
Ukraina Rahvavabariigi lipp Ukraina Rahvavabariigi vapp
Ukraina Rahvavabariik 1919. aastal
Pealinn	Kiiev, Kamjanets-Podilskõi[1]
Peamised keeled	ukraina keel, jidiši keel, vene keel
Rahaühik	karbovanets, grivna
Järgnev Ukraina

Ukraina Rahvavabariik (ukraina keeles Українська Народна Республіка) oli tänapäeva Ukraina alal tegutsenud riik aastatel 1917–1921.

Ajalugu

Ukraina riigi väljakuulutamine

1917. aasta novembris kukutasid bolševikud oktoobripöörde tulemusel Petrogradis Venemaa Venemaa Ajutise Valitsuse ning tulid seejärel võimule. Ukraina Keskraada reageeris sellele kolmanda universaaliga, millega kuulutas 20. novembril 1917 välja Ukraina Rahvavabariigi, mis pidi jääma tulevikus tekkiva demokraatliku Venemaa koosseisu.^[2]

Sõda Nõukogude Venemaaga

 Pikemalt artiklis Nõukogude-Ukraina sõda (1917–1921)

• 17. detsembril Venemaa Nõukogude Vabariik küll tunnustas Ukraina Rahvavabariiki, kuid juba 25. detsembril kuulutas Harkivis kogunenud I Üleukrainaline Nõukogude Kongress Ukrainas välja nõukogude võimu, millega algas Nõukogude-Ukraina sõda.

• 26. detsembril 1917 langetas URV otsuse moodustada Ukraina rahvavabariigi armee.^[3]

• 25. jaanuaril 1918 andis Ukraina Keskraada välja neljanda universaali, millega kuulutas Ukraina Rahvavabariigi iseseisvaks. Dokumendile oli aga märgitud 22. jaanuar 1918.^[4]

Ukraina Rahvavabariik, 1918. aasta veebruaris. Venemaa kodusõja ajal oli Krimm kuni 1920. aastani Peter von Wrangelli ja Lõuna relvajõudude kontrolli all

• 5. veebruaril 1918 hõivasid Ukraina bolševike ja neid toetava Nõukogude Venemaa Punaarmee väed Kiievi ning kuu lõpuks jäi Ukraina Rahvavabariigi vägede kätte vaid ala Volõõnias, Žõtomõrist läänes. URV oli sunnitud abi otsima väljastpoolt. Reaalseteks liitlasteks osutusid selles olukorras ainult Keskriigid ja 12. veebruaril esitaski URV valitsus neile sõjalise abi palve.

Saksa okupatsioon

Kuna aga enamik Lääne-Ukrainat oli Esimese maailmasõja tulemusena okupeeritud sõjakuberner välimarssal Hermann von Eichhorni juhitud Saksamaa Keisririigi vägede poolt, siis ei omanud Ukraina RV valitsus kontrolli ka Ukraina territooriumi üle. Saksa okupatsioonivägede toetusel kukutati Ukraina RV Keskraada ja moodustati Ukrainas hetman Pavlo Skoropadski valitsus. Analoogne sõltuvus Saksamaa okupatsioonivägedest oli ka Valgevenes, kus Saksa vägede poolt hõivatud Minskis kuulutas Suure Valgevene Raada Ülevalgevenelise Kongressi Täitevkomitee 9. märtsil välja Valgevene Rahvavabariigi, kuid mis edaspidi sõltus täielikult Saksa okupatsioonivõimudest.

Rindejoon Brest-Litovski vaherahu sõlmimise ajal 1918. aastal

 Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Ukrainas (1914–1918)

Ukraina iseseisvumine

3. märtsil 1918 Brest-Litovskis Venemaa Nõukogude Vabariigi ja Nelikliidu vahel sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu 6 punkti alusel kohustus Venemaa Nõukogude Vabariik "kohe sõlmima rahu Ukraina Rahvavabariigiga ja tunnustama Ukraina ja Nelikliidu riikide vahel sõlmitud rahulepingut". Samuti pidi Venemaa Nõukogude Vabariik puhastama Ukraina territooriumi "Vene vägedest ja Vene Punakaardist". Täiendavalt kohustus Nõukogude Venemaa lõpetama igasuguse Ukraina Vabariigi valitsuse- ja riigiasutuste vastase agitatsiooni.

1918. aasta novembris, pärast novembrirevolutsiooni Saksamaal ja vägede lahkumisel Ukrainast, alustasid Ukraina rahvuslaste väed Ukraina Rahvavabariigi Direktooriumi sõjaministri Sõmon Petljura juhtimisel Ukraina vabastamist.

22. jaanuaril 1919 leppisid URV ja Lääne-Ukraina Rahvavabariik ühinemisaktiga kokku ühinemises.

Baltimaadest ja Valgevenest tagasitõmbuvate Saksa vägede kannul alustas läänesuunal 17. novembril liikumist Nõukogude Venemaa Punaarmee Läänearmee, millele olid antud aga juhised lahinguist sakslastega hoiduda, väed jõudsid taanduvate Saksa vägede kannul 10. detsembriks joonele Daugavpils–Minsk–Słuck–Šatsõlka.

Ukraina Rahvavabariigil ei olnud tegelikku kontrolli oma territooriumi üle, sest territooriumil asusid ja osalesid sõjategevuses Saksa – Austria-Ungari, Briti – Prantsuse väed, Nõukogude Venemaa Punaarmee ja vene valgekaartlaste Anton Denikini Lõuna-Venemaa Relvajõud ning ka sageli vastavalt poliitilisele olukorrale liitlasi vahetavad algselt Ukraina Direktooriumi toetanud nn "rohelised", Nestor Mahno, Matvei Grigorjev, Ангел, Зеленый, Sokolovski, Tjutjunnik, Šepel.

Ukraina iseseisvussõjad

 Pikemalt artiklis Nõukogude-Ukraina sõda (1917–1921)

 Pikemalt artiklis Nõukogude-Poola sõda (1919–1920)

Punaarmee pealetungisuunad okupeeritud Ukraina- ja Valgevenemaalt Poolale, 1920

21. aprillil 1920 sõlmisid Ukraina Rahvavabariigi juht Sõmon Petljura ja Poola Vabariigi juht Józef Piłsudski koostööleppe, mille kohaselt Poola tunnistas Petljura-poolset Ukraina valitsust "pärast võitu bolševike üle" ning lubas sõjalist kaasabi võitluses Nõukogude Venemaaga, mille eest vastutasuks tunnustas Petljura Galiitsia liitmist Poolaga igaveseks.

25. aprillil alustasid Poola väed pealetungi Nõukogude Venemaa poolt hõivatud Ukrainale ja kiire edasiliikumise tulemusena vallutasid 26. aprillil Žõtomõri, Berditševi ja Korosteni; 28. aprillil Žmerinka; 29. aprillil Vinnõtsjaja, 30 aprillil Fastovi linna ja 6. mail 1920 Ukraina pealinna Kiievi. Nõukogude väed taandusid Dnepri jõe taha ja Nõukogude Ukraina keskuseks jäi Harkivi linn.

26. mail 1920 alustasid Nõukogude edelarinde väed uut pealetungi Poola vägedele Valgevenes ja Ukrainas, milles olulist rolli etendas Semjon Budjonnõi juhitud 1. Ratsaarmee (Skviri läbimurre). 12. juunil vallutasid väed taas Kiievi, vasakul tiival vallutas Punaarmee 14. armee 8. juulil Vinnõtsja, Žmerinka ja Mogiljov-Podolski. Nõukogude läänerinde ja Leedu väed aga hõivasid 11. juulil Minski ja 14. juulil Vilniuse. Juuli lõpuks hõivasid Nõukogude väed kogu Valgevene ja viisid üle sõjategevuse Poola territooriumile.

Nõukogude-Poola sõja, mis toimus osaliselt ka Ukraina territooriumil, lõpetas Riia rahu, mis sõlmiti ühelt poolt Vene SFNV (ka Valgevene NSV nimel) ja Ukraina NSV ning teiselt poolt Poola Vabariigi vahel 18. märtsil 1921 Läti pealinnas Riias.

Tegevus eksiilis

Petljural õnnestus põgeneda Poolasse Tarnówi linna, kus ta jätkas Ukraina eksiilvalitsuse juhtimist. Kuna Vene SFNV nõudis Poolalt Petljura väljaandmist, korraldas Poola Petljura "kadumise", ning ta viidi salaja Varssavisse. Vene SFNV jätkas Petljura väljaandmise nõudmist, mispeale 1923. aastal Petljura lahkus Poolast ning asus l­õpuks elama Pariisi.

Pärast Petljura mõrva 1926. aastal jätkas tema tööd toona Poolas elanud Andri Livõtskõi. Juulis 1948 Augsburgis korraldati Ukraina RV eksiilvalitsus ümber, loodi Ukraina Rahvuslik Nõukogu (Українська Національна Рада). Livõtskõist sai nõukogu esimees ja Ukraina RV president eksiilis. Pärast Livõtskõi surma 17. jaanuaril 1954 valiti märtsis 1954 toimunud nõukogu kongressil presidendiks Stepan Võtvõtskõi. Pärast Võtvõtskõi surma 9. oktoobril 1965 valiti 1967. aasta kongressil presidendiks Livõtskõi poeg Mõkola.

Pärast Mõkola Livitskõi surma 8. detsembril 1989 sai presidendiks Mõkola Plavjuk. Pärast Ukraina taasiseseisvumist peeti 14.–15. märtsil 1992 nõukogu viimane, erakorraline kongress, kus võeti vastu otsus nõukogu tegevus lõpetada ja võim üle anda uuele Ukraina valitsusele. 22. augustil 1992 toimunud Ukraina Ülemraada eriistungil loobus Plavjuk presidendiametist ja andis oma võimu üle 1. detsembril 1991 Ukraina presidendiks valitud Leonid Kravtšukile, tunnistades riiki Ukraina RV õigusjärglasena.

Ukraina Rahvusnõukogu kongressid

1. 16. juuli 1948, Augsburg
2. 23.–27. juuni 1949, Leipheim (Baieri)
3. märts 1954, München
4. märts 1957, München
5. november 1961, München
6. 18.–22. märts 1967, München
7. detsember 1972, London
8. juuni 1979, München
9. 14.–15. juuli 1979, Toronto
10. 17.–19. juuni 1989, Bound Brook, New Jersey
11. (erakorraline) 14.–15. märts 1992

Institutsioonid

Ukraina Rahvavabariigi valitsus

 Pikemalt artiklis Ukraina riigipeade loend

Ukraina Rahvavabariigi valitsuseks oli Ukraina Direktoorium, mis asus alates 14. novembrist 1918 Bila Tserkvas, alates 14. detsembrist 1918 Kiievis, veebruarist 1919 Vinnõtsjas, juulist 1919 Kamjanets-Podilskõiis, detsembrist 1919 ja mais-juunis 1920 Kiievis.

Direktooriumi esimees:

• Volodõmõr Võnnõtšenko, 14. november 1918 – 10. veebruar 1919) ja valitsuse esimees 14. november – 14. detsember 1918;
• Sõmon Petljura, 10. veebruar 1918 – 20. november 1920, oli ka Direktooriumi juht emigratsioonis kuni 1926. aastani.

Ministrite Nõukogu esimees:

• Vladimir Tšehhivski, 14. detsember 1918 – 11. veebruar 1919;
• Sergei Ostapenko, 13. veebruar – 28. märts 1919;
• Boriss Matros, 9. aprill – 16. detsember 1919;
• Isaak Mazepa, 18. detsember 1919 – 19. mai 1920;
• Vjatšeslav Prokovitš, 20. mai – 20. oktoober 1920.

Galerii

• 
  Esimene universaal
• 
  Neljas universaal

Vaata ka

• Ukraina ajalugu
• Ukraina NSV
• Lääne-Ukraina Rahvavabariik

Viited

1. Johannes Remy. Ukraina ajalugu. EKSA, 2018. Lk. 166.
2. Johannes Remy. Ukraina ajalugu. EKSA, 2018. Lk. 153-154.
3. Tšoli, S. Lojaalsuskriis ja rahvusarmee formeerimine Ukrainas kolme Ukraina-Vene sõja kontekstis - Eesti sõjaajaloo aastaraamat, Vol 6 (2016) Lk. 172.
4. Paul Robert Magosci. A History of Ukraine, University of Washington Press, 1998. Lk. 482.