Rootsi ja Rzeczpospolita kuninga Sigismundi saadikutena olid lepingut sõlmimas riiginõunik ja rüütel Sten Banér, Tallinna ja kogu Eestimaa asehaldur Göran Boije, Åminne härra Krister Klasson, palgasõdurite pealik ja Narva asehaldur Arvid Eriksson, kuningas Sigismundi sekretärid Niclas Rask Mälstadist ja Hans Kranck.
Moskva tsaari Fjodor Ivanovitši esindasid okolnitš ja Kaluga namestnik vürst Ivan Samsonovitš Turenin, stolnik ja Jelatomi namestnik Ostafi Mihhalovitš Puškin, kirjutajad Grigori Ivanovitš Klobukov ja Posnik Dmitrijev.
Venemaa kohustus mitte tekitama kahjusid Soomele, Viiburile, Olavinlinnale, Kajaanimaale ja kogu Eestimaa hertsogkonnale, samuti Lapimaale.
Viiburi ja Tallinn avati kaubanduseks vene kaupmeestele ja Narva rootsi kaupmeestele, kuid mitte välismaalastele. Kauplemine võis toimuda ainult Narva poolel, mitte aga Jaanilinna poolel.
Nöteborg, Laadoga, Käkisalmi, Novgorod avatakse vabaks rootsi kaubanduseks, aga samuti Pihkva, Pihkva järv ja Peipsi järv kuni Velikaja jõe ülemjooksuni, kuhu laevad suudavad sõita.
Vene kaupmeestele avati kauplemiseks Rootsi, Soome ja Eestimaa linnad, vastavalt kehtivatele lõivudele. Kõikidele välismaa kaupmeestele ja laevadele pidi olema Narva suletud. Venelastel ei olnud õigust luua sadamaid Ingeri linnades, näiteks Nyenis ja Lugas. Rootsi kaupmehed võisid vabalt kaubelda kogu Vene maal kuni Moskvani ja kaugemale kuni tatarlaste ja teiste maadeni.
Rootsi alamad said õiguse omada ladusid ja kinnisvara (majad, faktooriumid) Moskvas, Novgorodis, Pihkvas ja teistes kohtades, ja vene kaupmehed vastavalt Viiburis, Tallinnas, Turus ja teistes linnades.
Nähti ette vastastikune, mõlema osapoole alamate võlgnevuste väljanõudmine ja tasumine – rootslaste, soomlaste ja eestimaalaste puhul Venemaal ja venelaste puhul Eestimaal, Soomes ja Rootsis, kusjuures võlgnevuste tasumine pidi toimuma rahas ja kaupadega vaid kahes kohas: Narvas ja Viiburis.
Kehtestati kohustuslik abistamine laevahukkude korral Läänemerel, koos vara tagastamisega kannatanud poolele (muudeti ära varem Skandinaavias ja Saksamaal kehtinud "rannaõigus", õigus varale, mis on tormiga aetud randa või kaubale laevalt, mis on sattunud madalikule).
Kuulutati välja tingimusteta ja kiire vangide vahetus, kes olid võetud vangi eelnevatel aastatel (alates 1590. aastast ja varem).
Kõiki intsidente piiril tuli uurida ühiselt, võimalikult kiiresti ja mitte muuta neid Rootsi ja Venemaa vaheliste sõja põhjusteks. Kõiki rahu rikkujaid pidi tingimata karistatama.
Diplomaatilised missioonid ja diplomaatiliste kirjade toimetamine pidi toimuma takistamatult, ilma viivituste ja kahjustamiseta.
Ülejooksikud mõlemalt poolt, kui nad on kurjategijad, anti kindlasti välja.
Monarhide surma korral, kes sõlmisid lepingu, oli vajalik lepingu kohene kinnitamine (teistkordne ratifitseerimine) monarhide järglaste poolt.
Nähti ette kolmandate riikide kaupmeeste vastastikune läbipääs Rootsi ja Venemaale, kui kaupmehed sõidavad nendesse maadesse läbisõiduna.
Lepinguga määratud piir Rootsi ja Venemaa vahel pidi demarkeerima Peipsi järvest kuni Põhjamereni, mille järel anti Käkisalmi ja maakond Vene vojevoodi haldusse, kusjuures Rootsi alamatel oli lubatud sõita alaliselt elama Soome ja viia kaasa kogu oma vara, ja samuti riigile kuulunud relvastus, laskemoon, laevad jms, mis asusid Käkisalmi sadamas ja linnuses Laadoga järvel.
Täyssinä rahu oli Vene-Rootsi suhete alus kuni 1610. aastal puhkenud sõjani ja selle järel 1617. aastal sõlmitud Stolbovo rahuni.
Kirjandus
Werner Tawaststjerna: Pohjoismaiden viisikolmattavuotinen sota : sotavuodet 1590-1595 ja Täysinän rauha, Helsinki: Suomen Historiallinen Seura, 1929, ESTER (Otto Liivi retsensioon. Ajalooline Ajakiri. 1930. Lk 172-173)
Olof Simon Rydberg, Carl Hallendorff: Sverges Traktater med Främmande Magter Jemte andra dit hörande handlingar. Femte delens förra hälft. 1572-1632 Stockholm, 1903
_080.jpg)
