Juba viis päeva kestnud meeleavaldustel nõuti nii Gruusia iseseisvust kui ka Abhaasia separatistide karistamist.
Nõukogude vägesid kamandas Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonna juht kindralpolkovnik Igor Rodionov. Gruusia miilitsaüksustelt korjati ennetavalt ära relvad. Enne rünnakut meeleavaldusele saabunud patriarh Ilia II palus tankidega silmitsi seisvatel demonstrantidel ohvrite vältimiseks lahkuda, kuid teda ei võetud kuulda.
Teritatud[viide?] sapöörilabidate ja kumminuiadega relvastatud sõdurid piirasid meeleavaldajad igast küljest sisse, jäeti vaid kitsas taganemistee. Rünnakul kasutati meeleavaldajate vastu pisar- ja mürkgaasi. Arstidel ja kiirabil ei lubatud inimesi aidata.
Hiljem väitsid sõjaväelased, et meeleavaldajad ründasid esimesena ja ohvrid põhjustasid nad ise paanikas üksteist jalge alla tallates. Ohvrite lahkamisel tuvastati, et enamasti oli surma põhjuseks lämbumine, millele aitas kaasa kemikaalide sissehingamine.
Gruusias vallandas veretöö üldstreigi ja uued meeleavaldused. Gruusia televisioon näitas ohvrite moonutatud surnukehi. Kuulutati välja 40-päevane lein. Gruusia NSV valitsus astus tagasi.
Salaja filmitud kaadrid juhtunust toimetati Eesti kaudu kiiresti välisajakirjandusele [viide?], need vallandasid rahvusvahelise skandaali. NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress moodustas sündmuste uurimiseks komisjoni, mida juhtis Anatoli Sobtšak. Tuvastati riigi- ja armeejuhtide kaasosalus, nõuti viimaste karistamist.
