Tänapäeva tanki põhiomaduseks on suur tulejõud, tugev soomuskaitse, hea maastiku- ja pika vahemaa läbivus. Puuduseks on piiratud enesekaitsevõime jalaväe toetuseta. Tank on varustatud optiliste ja elektrooniliste vaatlusseadmetega, mis võimaldavad jälgida ümbrust ka öösel. Tanki torni pöörde- ja kahuriraua tõstemehhanismid on automaatselt stabiliseeritud, mis võimaldab tulistada täpselt ka liikumisel. Sihtimisparandi kiiret sisestamist tulesüsteemi, lähtudes objekti kaugusest, tanki enese liikumiskiirusest ja kasutatava laskemoona iseärasustest lihtsustab pardaarvuti. Tankiga maastikul orienteerumist hõlbustab elektrooniline navigatsioonisüsteem. Tankid on varustatud raadiosidevahenditega (raadiojaamad), pardatelefoniside toimib InterCom[1] põhimõttel. Mitmete kaasaegsete tankide turbiinmootorite[2] kütuseks kasutatakse nii diiselkütust (diislit) kui ka bensiini. Põlengute puhuks on tankid varustatud automaatsete tulekustutussüsteemidega. Tanki välimine soomuspind kaetakse sageli täiendavalt paigaldatavate aktiivsoomuspaneelidega, mis vähendab tabamustel kumulatiivlaenguteplahvatuse mõju. Mõned tankitüüpid on ehitatud nii vettpidavaks, et lisaseadme snorkeli abil saab veekogu kandvat ja tasast põhja mööda sõites läbida paari-kolme meetri sügavusi alasid.
Tank koosneb soomustornist, mootoriosast ja veermikust. Tornis paikneb kahur, täiendav relvastus, laskemoon ja meeskond. Tanki meeskond on 3–4-liikmeline (komandör, sihtur, juht, laadur), relvastuseks on 105–125 mmkaliibriga vint- või sileraudne kahur ja 1–2 kuulipildujat. Kahuri laskemoonana kasutatakse põhiliselt kumulatiiv-, kild- ja alakaliibrilisi mürske (noolmürske). Mootor paikneb tavaliselt liikuri tagaosas. Maantedel liikumiseks on iga roomikulüli kaetud kummipadjakestega, mis aitavad säästa teekatet. Tänapäeva tankide mass on keskeltläbi 40–65 tonni, liikumiskiirus teel 60–75 km/h.
Tankidele toetuseks valmistatakse peamiselt tankiveermike baasil pioneerivägede evakueerimistanke, sillatanke jne.. Vähemal määral on valmistatud spetsiaalseid (peamiselt kaitseotstarbelisi) tankihävitajaid.
Plahvatusohtlike põlengute ohutumaks kustutamiseks on valmistatud tuletõrjetanke.
Ajalugu
Tankide areng kasutuselevõtust Esimese maailmasõja lõpuni
Inglaste tank Big Willie (Mark I)Saksa tank A7V Roye's 21. märtsil 1918Film Esimese maailmasõja tankidest
Juba enne Esimest maailmasõda mõeldi kuulikindla masina ehitamise peale. Kuna sõjapidamise taktika oli muutunud ja võrdsete vastaste korral kippus sõda kujunema kaevikusõjaks, milles kummalgi poolel polnud kindlat edu, oli vaja liikurit, millega oleks võimalik tule all ületada lahinguväli ja murda läbi vaenlase kaevikute liinist.
1914. aastal pakkuski Briti kolonelErnest Swinton välja masina, milleks oli traktorialusele paigutatud soomuskast. Kõigepealt esitas ta projekti sõjaminister lord Kitchnerile, kes aga tema projekti vastu erilist huvi üles ei näidanud. Seejärel pakkus Swinton oma projekti admiraliteedile, mille juht Winston Churchill näitas üles palju suuremat huvi. Esimene tanki prototüüp valmis 1915. aasta augustis ja selle nimeks sai Väike Willie (Little Willie). Relvastust sel liikuril polnud, kaal ulatus keskeltläbi kaheksa tonnini. Vaatamata oma erakordsusele ei olnud sellest liikuvast masinast suurt kasu, kuna see oli liiga madala põhjaga ega suutnud ületada üle 2,5 meetri laiusi kraave. Seega ei suutnud selline masin ületada ka kaevikuid, mille tarbeks see oli ehitatud.
Seejärel arendati välja teine prototüüp, mis oli edukam. Masina kuju küljelt vaadates oli rombjas ja seda hakati nimetama Suureks Willieks (Big Willie). Kuna katsetused osutusid edukaks, tellis sõjavägi neid võitlusmasinaid lausa sada. Pärast mõningaid ümberehitusi sai see nimeks Mark I. Neid hakati tootma kahes variandis: "isane" (Male) ja "emane" (Female). "Isane" oli relvastatud külgedelt kahe laevakahuriga, "emane" oli aga relvastatud ainult kuulipildujatega.
Uusi võitlusmasinaid nimetati esialgu "maalaevadeks", kuna aga nende tootmist hoiti rangelt salajas, ehitati neid tehastes ametliku nime all "liikuvad veepaagid Mesopotaamiale". Saladust suudeti hästi hoida ning just salatsemise tõttu sai soomustatud masin ka tänapäevani üldlevinud nimetuse "tank", mis tähendab inglise keeles vedelikupaaki.
1916. aasta suveks jõuti valmis ehitada 49 tanki, mis veeti üle mere Prantsusmaale. Esimest korda läksid inglaste tankid Mark I lahingusse Prantsusmaal Somme'i lahingus. 15. septembri koidikul hakkasid Flersi küla juures haneritta paigutatud masinad vaenlase poole liikuma, nende kiiruseks oli alla viie kilomeetri tunnis.
49 tankist ei läinud tehniliste probleemide tõttu käima või seiskus õige pea pärast rünnaku algust 31, rünnakule läinud 18 masinast said kaheksa vaenlase mürsutabamuse ja kaks süttisid tõenäoliselt mootoririkke tõttu või muul tehnilisel põhjusel. Kuid kaks masinat suutsid siiski vaenlase rindest läbi murda, üks neist hõivas vastase tugipunkti ja jäi sinna pidama, teine aga suundus rindejoone taha ja tiirutas mõnda aega küla vahel.
Esimese suurima tankirünnaku sooritasid britid 1917. aasta novembris, kui Cambrai lahingus läks pealetungile korraga 400 Mark IV tüüpi tanki. Seda peetakse Esimese maailmasõja edukamaks pealetungina, mis näitas selgelt soomusmasinate koondrünnaku edukust.
Pärast seda, kui Briti tankid ilmusid lahinguväljale, hakkas ka Saksa sõjavägi endale tanki looma. Varsti pärast Cambrai lahingut saadigi valmis tank A7V, mis kaalus 32 tonni. 1917. aasta lõpuks oli Saksamaa armeel 15 tanki A7V ning mõned brittidelt sõjasaagiks saadud tankid. 1918. aasta 24. aprillil toimus Villers-Bretonneux' lähedal maailma esimene tankidevaheline lahing, milles kumbki pool ei saavutanud erilist edu.
Saksamaa, Itaalia ja Nõukogude Liit eksperimenteerisid tankidega palju Hispaania kodusõjas, kus olid esimesed edukad näited mehhaniseeritud sõjapidamisest. Näiteks 1937. aasta seitse päeva kestnud Guadalajara lahingus lõid Hispaania vabariiklased natsionalistide eest võidelnud Itaallasi, kasutades NSV Liidu keskmise suurusega tanke, mida toetas lennuvägi.[3] Siiski, kuigi lahingusse saadeti umbes 700 tanki, olid vaid 64 tanki natsionalistide leerist ning 331 vabariiklaste tanki varustatud ka kahuriga. Neist 64'st natsionalistide tankist peaaegu kõik olid I maailmasõja uunikumid Renault FT tankid ja vabariiklaste 331, olid valmistatud 1930. aastal ning varustatud 45 mm kaliibrilise kahuriga. Selle sõja põhiline õppetund oli see, et ainult kuulipildujatega tankid peavad olema varustatud ka kahuriga.
Teine maailmasõda
Teine maailmasõda oli esimene konflikt, kus soomustatud sõidukid olid kriitiliselt tähtsal kohal ning seega arendati tanki ja tankirünnaku taktikaid kiiresti. Kuigi tankidega suudeti lahinguid võita ootamatult kiiresti, näitasid uued tankitõrje relvad, et ka tankid ei ole peatamatud.
II maailmasõja eelselt ajal toimus tankide arengus revolutsioon. 1939. aasta augustis purustasid Nõukogude väed, kindral Georgi Žukovi juhtimisel, NomonhanisHalhõn goli lahingusJaapani 6. armee, kasutades tankide ja õhuväe koondjõudu.[4] Sõjaline taktik Heinz Guderian, kes oli tihedalt seotud esimese iseseisva Saksa tankiväe loomisega, olevat öelnud: "Kus on tankid, seal on rinne" ning see sai tõeks Teises maailmasõjas.[5]Sissetungil Poolasse täitsid tankid traditsioonilisemat rolli, olles tihedas koostöös jalaväega, kuid 10. mail 1940 alanud sakslaste sissetungis Prantsusmaa aladele tegid sakslased ainult soomusväest koosnevaid rünnakuid sügavale vaenlase aladele. Hiljem sai selline taktika tuntuks kui välksõda (blitzkrieg). Välksõda sidus soomusjõude lennuväega kuna kõigil tankidel oli olemas raadioside, mis tagas taktikalise eelise liitlasarmee soomusvägede ees. Prantsuse armee, kelle tankid olid vähemalt sama head võrreldes Saksa tankidega, kasutas lineaarset kaitsestrateegiat, kus soomustatud sõidukid töötasid vaid toetusena jalaväele.[6] Lisaks puudus neil paljudes tankides ja staapides raadioside, mistõttu oli nende vastupanu Saksa tankidele piiratud.[7]
Välksõja meetodil möödusid sakslaste tankid vaenlaste kaitsepunktidest ning kasutades raadiosidet, andsid teada, et lennuvägi need seejärel hävitaks või jätsid kaitsepunktid jalaväelastele hävitamiseks. Arenes ka motoriseeritud jalavägi, mis lubas mõnel väeosal tankidega sama kiiresti kaasa liikuda. Prantslaste lüüasaamine vaid mõne nädala jooksul šokeeris ülejäänud maailma ning tanki ja tankitõrje arengusse hakati mujal veelgi rohkem panustama.
Ka Põhja-Aafrika sõjakäik lahinguväljad oli tähtsaks arenguetapiks tankidele, kuna kõle tasane pinnas väheste takistustega oli ideaalne soomustatud sõidukitele. Samas tõi see sõjakäik välja ka logistika tähtsuse (eriti soomustatud vägede puhul), kuna omavahel võitlevad Saksa ja Inglise väeosad sõitsid tihtipeale oma varudest liialt kaugele ette, mistõttu pidevate rünnakute ja vasturünnakute tõttu jäädi viiki. Sellist olukorda ei lahendatud kuni 1942. aastani, mil Al-'Alamayni teises lahingus häiriti sakslaste varustusliini nii palju, et suudeti hävitada 95% sakslaste tankidest, mistõttu sakslased olid sunnitud taganema.[8]. See oli esimene paljudest sakslaste kaotustest, mis lõpuks viisid teljeriikide allaandmiseni Tuneesia sõjakäigus.
↑"Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. mai 2016. Vaadatud 15. veebruaril 2016.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
.JPG)
