Tarass Ševtšenko sündis 9. märtsil 1814 Morõntsi külas Zvenõgorodka vallas Kiievi kubermangus (tänapäeval Zvenõgorodka rajoon Tšerkassõ oblastis). Tema vanemad Grõgori ja Katerõna olid Vassili Engelhardti pärisorjad. Ševtšenko oli üks kuuest lapsest: tal olid vanem õde Katerõna ja vend Mõkõta ning nooremad õed Jarõna ja Marija ning vend Jossõp. 1816 kolis perekond Kõrõlivka külla (tänapäeval Ševtšenkove), kus Ševtšenko üles kasvas.[2][3]
Kuueaastasena saadeti Ševtšenko lugema ja kirjutama õppima. Samal ajal hakkas ta üha enam huvituma joonistamisest ning soovis saada kunstnikuks. Ta hakkas kopeerima liturgilise kirjanduse illustratsioone ja joonistama oma kirjutuspaberite servadele.[3]
Kui Ševtšenko oli 9-aastane, suri tema ema. Varsti pärast seda abiellus ta isa uuesti ning lisaks kasuemale sai Ševtšenko kolm kasuõde ja -venda. Kui Ševtšenko oli 11-aastane, suri ka tema isa. Kuna Ševtšenko pidas elu kasuemaga võimatuks, jooksis ta kodust ära ning asus otsima võimalusi edasi õppida. Selle ebaõnnestumise järel pöördus Ševtšenko koju tagasi ning töötas mõnda aega karjusena, mis võimaldas tal samal ajal joonistamisega tegeleda.[3]
Ševtšenko maal Pavel Engelhardtist (1833)
Vahepeal oli Vassili Engelhardt surnud ning tema valdused oli üle võtnud ta poeg Pavel Engelhardt. Ševtšenko, kes oli lõpuks leidnud kunstiõpetaja, kes oli nõus teda õpetama, pidi õppimiseks saama Engelhardti nõusoleku. Engelhardt keeldus ning võttis Ševtšenko selle asemel oma toapoisina tööle.[3]
Noorus
Vilniuse periood
1829. aastal suundus Pavel Engelhardt kõigepealt Kiievisse ja sealt edasi Vilniusse ning võttis koos ülejäänud teenijaskonnaga ka Ševtšenko kaasa.[3]
Vilniuses jätkas Ševtšenko salaja kunstiga tegelemist. 1829. aasta detsembris kasutas ta ära juhust, kui Engelhardt oli ballil, ning asus küünlavalgel joonistama. Ta oli nii keskendunud, et ei märganud Engelhardti saabumist. Põhjendusega, et maja oleks võinud Ševtšenko tegevuse tõttu põlema minna, lasi Engelhardt talle järgmisel päeval ihunuhtlust anda.[4]
Tarass jätkas sellegipoolest joonistamisega ning Engelhardt, kes sellest teadlik oli, andis lõpuks järele ning lubas tal õppida professionaalse kunstniku Jan Rustemi juures, kes õpetas muuhulgas Vilniuse ülikoolis.[3]
Vilniuses elamise ajal oli Ševtšenko muuhulgas Poola ülestõusu tunnistajaks. Seejuures puutus ta tõenäoliselt juba siis kokku Adam Mickiewiczi luulega, mis tema hilisemat loomingut mõjutas.[5]
Peterburi periood
1831. aastal suundus Pavel Engelhardt koos oma teenijaskonnaga Peterburi. Järgmisel aastal võimaldas Engelhardt Ševtšenkol neljaks aastaks õpipoisina maalikunstnik Vassili Širjajevi[6] teenistusse asuda.[4][7]
Širjajevi õpipoisiks olek andis Ševtšenkole hoolimata tema pärisorjastaatusest piisavalt isiklikku vabadust, et linna peal ringi liikuda ja muuhulgas parkides joonistamas käia. Juulis 1835 tutvus Ševtšenko ühe taolise jalutuskäigu ajal teise ukrainlasest kunstniku Ivan Sošenkoga ning neist said head sõbrad. Sošenko tutvustas teda Peterburi intelligentsiga, teiste hulgas maalikunstnik Karl Brüllovi, luuletaja Vassili Žukovski, kirjanik Jevgen Grebinka ja paljude teistega. Reformimeelse intelligentsi hulgas levisid dekabristide ülestõusu ja Prantsuse revolutsiooni ideaalid, mis mõjutasid ka Ševtšenko vaadete kujunemist.[4][7]
Pärisorjusest vabanemine
Karl Brüllovi maal, mille abil Ševtšenko vabaks osteti
Ševtšenko uues sõpruskonnas tekkis aja jooksul idee Ševtšenko pärisorjusest vabastada, kuna ainult vaba inimesena oleks ta saanud kunstide akadeemias õppida.[8]
Engelhardt ei olnud siiski nõus Ševtšenkot niisama vabaks laskma. Seetõttu korraldati tema vabaks ostmiseks loterii, mille auhinnaks oli Brüllovi maalitud portree Žukovskist.[8] Aastaid hiljem, kui Ševtšenko tsaarivastase tegevuse tõttu arreteeriti, levis kuulujutt, et suurem osa loteriipileteid osteti tsaari perekonna poolt ning iroonilisel kombel osteti sellega vabadus päriorjale, kes hiljem oma luules tsaari naeruvääristas. Ehkki suur osa loteriipileteid osteti tõepoolest õukonnaliikmete poolt, on leitud, et see polnud mitte niivõrd altruismi avaldus, vaid soov omandada väärtuslik kunstiteos.[7]
Šetšenko sai ametlikult vabaks inimeseks 22. aprillil 1838.[9]
Ülikooliaastad
Vabaks saamine võimaldas Ševtšenkol 1838. aastal asuda eksternina õppima Peterburi Kunstide Akadeemias Karl Brüllovi juures. 1839 sooritas ta kunstide akadeemias esimesed eksamid, mille järel autasustati teda hõbemedaliga maastikumaali eest. Järgmisel aastal sai ta samuti hõbemedali, seekord maali eest "Kerjav poiss annab koerale leiba".[7]
Samal ajal jätkas Ševtšenko tihedat läbikäimist intelligentsi ringkondadega ning tema maailmavaade avardus. Ta õppis zooloogiat, füüsikat, filosoofiat ja prantsuse keelt ning luges palju. Kunstis hakkas tema stiiliks kujunema kriitiline realism.[7]
Autoportree (1840)
Alates 1837. aastast hakkas Ševtšenko luuletusi kirjutama. 1840 ilmus nende põhjal tema esimene ja üks tuntumaid luulekogusid "Кобзар" ("Kobsaar", eesti keelde tõlgitud 1961), mis sisaldas kaheksat luuletust. Luulekogu tekitas vastakaid reaktsioone. Šovinistlikud ringkonnad nimetasid teda "talupojast poeediks" ning soovitasid lõpetada ukraina keeles luuletamise. Teised kiitsid "Kobsaari" lüürilisust ning sügavaid tundeid kodumaa vastu. "Kobsaar" sai ka Ukrainas kiiresti populaarseks.[7]
"Kobsaari" ilmumise järel külastas Ševtšenko üle pika aja taas Ukrainat. Peterburi tagasi jõudnuna asus ta õpinguid lõpule viima ning jätkas luule kirjutamist ja avaldamist. 1845 lõpetas ta kunstide akadeemia ning pöördus kiiresti pärast seda tagasi Ukrainasse.[7]
Arreteerimine ja pagendus
Kiievis asus Ševtšenko tööle arheograafide komisjoni juures ning selles ametis olles külastas paljusid Ukraina piirkondi.
1846. aasta kevadel kohtus ta Kiievis noore ajaloolase Mõkola Kostomaroviga[6], kes oli tema luule suur austaja.[10]
Kostomarov koos mitmete ukraina liberaalidega moodustas Kyrillose ja Methodiose ühingu[11] (Кирило-Мефодіївське товариство), mis seadis oma eesmärgiks slaavi rahvaste ühendamise võrduse printsiibil ning toetas pärisorjuse kaotamist. Ševtšenko liitus ühinguga ning temast kujunes peagi selle radikaalsema tiiva liider. Kui mitmed ühingu liikmed pooldasid ühiskonna reformimist, siis radikaalid nägid lahendusena revolutsiooni.[10]
Märtsis 1847 saadeti ühing võimude poolt laiali ning selle liikmed arreteeriti. Rühmituse mitmed liikmed lasti peagi vabaks, ent Ševtšenko, kelle revolutsioonilisest luulest oli ka tsaar Nikolai I teadlikuks saanud, saadeti reamehena asumisele Orenburgi.[10] Vastavalt Nikolai I isiklikule korraldusele pidi Ševtšenko pagenduses olema rangeima järelevalve all ning tal oli keelatud kirjutada ja joonistada.[12] Keelust hoolimata valmisid mitmed ta olulisemad poeemid (näiteks "Княжна", "Варнак", "Іржавець","Чернець" ja "Москалева криниця") just pagenduses olles.[10]
Orenburgist saadeti Ševtšenko edasi Orski kindlusse. 1848. aasta alguses oli Ševtšenkol võimalik liituda Araali merd uurima suundunud teadusekspeditsiooniga, mille vältel joonistas ta järvest ja selle ümbrusest mitmeid visandeid. Sügisel 1849 suundus ekspeditsioon tagasi Orenburgi ning tänu ekspeditsioonil loodud tutvustele õnnestus Ševtšenkol sinna mõneks ajaks elama jääda. Orenburgis sai Ševtšenko enda käsutusse erakorteri ning ta sai ringi liikuda tsiviilisikuna. Mõni aeg hiljem kaevati Ševtšenko peale võimudele ning tema raamatud ja kirjad konfiskeeriti. Nikolai I korraldusel saadeti Ševtšenko 1850. aastal Novopetrovski (asus praeguse Aktau linna ligidal KasahstanisKaspia mere ääres, 1964–1991 kandis linn nime Ševtšenko) kindlusse. Seal oli ta senisest rangema järelevalve all. Sellegipoolest õnnestus tal seal kirjutada päevikut, millest kujunes hiljem tema üks tähendusrikkamaid teoseid.[10]
Ševtšenko vabastati pagendusest 1857. aastal[10], kaks aastat pärast Aleksander II võimuletulekut. Veel enne vabanemist alustas Ševtšenko päeviku pidamist, milles on sissekanded 12. juunist 1857 kuni 13. juulini 1858.[13] See päevik on üks olulisemaid allikaid Ševtšenko elukäigu kohta.
Elu lõpuaastad
Pagendusest vabanemise järel suundus Ševtšenko kõigepealt Nižni Novgorodi. Seal sai ta teada, et tal on keelatud Peterburi minna. Nižni Novgorodis kirjutas Ševtšenko poeemi "Неофіти"[14] (Neofüüdid), mille tegevus toimus Rooma impeeriumis, ent kujutas allegooriliselt olukorda Venemaal: Nero kujutas Nikolai I-t, patriitsid kõrgklassi, plebeid olid rahvas ning neofüüdid revolutsionäärid.[15]
Maja Kiievis, kus Ševtšenko elas 1859. aastal
Märtsis 1858 sai Ševtšenko lõpuks loa Peterburi siseneda. Peterburis taastas ta kiiresti sidemed sealse intelligentsiga, olles samal ajal politsei jälgimise all. Tal tekkisid tihedad sidemed Nikolai Tšernõševski, Nikolai Dobroljubovi ja teiste kirjanikega, kes andsid välja ajakirja Sovremennik.[15]
1859. aastal käis Ševtšenko viimast korda Ukrainas. Ta külastas oma kodukohta ning veendus, et vahepealse aja jooksul ei ole seal midagi paremuse suunas muutunud. Ka Ukrainas oli ta pideva jälgimise all ning tema kõnelused kohalikega ei jäänud tsaarivõimu esindajate eest varju. Ševtšenko arreteeriti ning tal keelati edaspidi Ukrainasse siseneda.[15]
2. septembril 1860 nimetati Ševtšenko Peterburi kunstide akadeemia akadeemikuks.[16]
Samal 1860. aasta sügisel Ševtšenko haigestus ning põdenud mõnda aega suri ta 10. märtsil 1861. Ta maeti esialgu Peterburi Smolenski kalmistule, ent 22. mail 1861 maeti ta ümber Tšernetsi mäeleDnepri jõe ääres Kanivi ligidal (Tšerkassõ oblastis).[17]
Looming
Kirjandus
Ševtšenko kirjanduslik looming oli tsaarivastane ja aristokraatiat naeruvääristav ning teda kirjeldati sageli natsionalisti ja Vene-vastasena. Tema poeesia muutus aja jooksul üha radikaalsemaks ning kutsus ukrainlasi üles oma isandate vastu astuma. Ševtšenko kangelaste hulka kuulusid näiteks Jan Hus ja Kaukaasia rahvad. Ševtšenko silmis oli vaenlane alati alistaja, seda olenemata rahvusest.[7]
Pöördepunktiks Ševtšenko loomingus ning tema mõjus ukraina keele ja kultuuri arengule oli "Kobsaari" ilmumine 1840. aastal. Teos, mis tegi Ševtšenko tuntuks ja jäi ka tema peateoseks, andis ühtlasi keelele, mida oli põlastavalt nimetatud "väike-vene" keeleks, eluõiguse.[7]
Ševtšenko ei piirdunud ainult talupoegade eluga seonduvate teemadega, mis olid tema loomingus olulisel kohal. Ta tundis ka küllaltki hästi maailma kultuuri ning kasutas oma loomingus ajaloolisi motiive ja piiblitemaatikat, mille ta rakendas revolutsioonilise demokraatia idee teenistusse edastamaks tsaarivaenulikke, pärisorjusevastaseid ja revolutsioonilisi sõnumeid.[15]
Ševtšenko liigitatakse romantikute sekka ning romantistlikuks võib eelkõige pidada tema varast loomeperioodi. Aja jooksul muutusid ta teosed üha realistlikumaks, ent melodramaatilisus mitmetes tema teostes püsis.[18]
Šetšenko kirjanduslik looming on sageli jagatud nelja perioodi – varane periood, „kolme suve“ periood, pagendusaastad ning hiline loominguperiood. Kuna tema üksikud proosateosed valmisid peamiselt pagendusperioodil, siis iseloomustab see jaotus eelkõige Ševtšenko luulealast arengut.
Luule
Varane loominguperiood
Luulega hakkas Ševtšenko tegelema juba pärisorjana Peterburi suveaias aega veetes, kus teda inspireerisid põhjamaised valged ööd. Sellest ajast on säilinud ainult ballaad "Причинна".[19]
"Думку", loeb Dmõtro Mažuga"Kobsaari" esimene väljaanne
Asudes hiljem pärisorjusest vabanenuna Peterburi kunstide akadeemias õppima, hakkas Ševtšenko ka aktiivsemalt luulega tegelema. Aastatel 1838–1839 kirjutas Ševtšenko poeemid "Думку" ("Нащо мені чорні брови..."), "Тарасову ніч", "Катерину", "Перебендю", "Тополю", "До Основ’яненка", "Івана Підкову" ja "Думи мої, думи мої, лихо мені з вами". Need poeemid ilmusid 1840. aastal välja antud kogumikus „Kobsaar“, mis jäi ka Ševtšenko olulisimaks teoseks ning mille pealkiri muutus tema sageli kasutatavaks poeetiliseks hüüdnimeks. Luulekogu muutus kiiresti populaarseks ning hoolimata kõrgest hinnast müüdi see kiiresti läbi. Seda levitati ka käsikirjalisest, mis suurendas lugejate hulka.[19]
"Kolm suve"
1843. aastal külastas Ševtšenko üle pika aja Ukrainat ning seal nähtu muutis ka tema luulet. "Kobsaarile" iseloomulik romantistlik kodumaa idealiseerimine ja ajalooliste teemade kasutamine asendus kriitilisema ja realistlikuma vaatega. Selle reisi järel kirjutas Ševtšenko poeemid "Розрита могила", "Чигрине, Чигрине…", "Сон" ja mitmed teised.[19]
1845. aastal, pärast kunstide akadeemia lõpetamist, suundus Ševtšenko Ukrainasse tööle ning reisides sageli eri piirkondades kirjutas ta poeemid "Єретик", "Великий льох", "Кавказ", "І мертвим, і живим…", "Давидові псалми", "Як умру, то поховайте…" ning mitmed teised, mille põhjal valmis käsikirjaline kogu «Три літа» (Kolm suve), mis pärast Ševtšenko vahistamist 1847. aastal sai üheks olulisemaks põhjuseks tema pikaks ajaks pagendusse saatmisele. Luulekogu käsikiri viidi keisri kolmanda osakonna arhiivi.[19]
Pagendusaastad
Uus etapp Ševtšenko kirjanduslikus loomingus saabus pagendusaastatel. Kümnest pagendusaastast tegeles ta aktiivse luuleloominguga küll vaid kolmel esimesel aastal, mil võimalused selleks olid suuremad. Poliitilised teemad tema luules taandusid ning asendusid kristliku armastuse ideega.[19]
Novopetrovskis ei tegelenud Ševtšenko luulega ning sellest ajast pärinevad vaid tema proosateosed.[19]
Hiline loominguperiood
Elu viimastel aastatel kirjutas Ševtšenko oluliselt vähem kui "kolme suve" või ka pagenduse perioodil. 1857. aastast pärineb vaid kaks poeemi – "Юродивий" ja "Неофіти", 1858. aastast viis väiksemat luuletust, teiste seas aforistliktriptühhon "Доля", "Муза" ja "Слава". 1859. aastal kirjutas Ševtšenko 11 luuletust ja ühe poeemi, aasta hiljem 35 luuletust ning elu lõpul, 1861. aastal jõudis ta kirjutada veel ühe luuletuse.[19]
Ševtšenko viimaste eluaastate luulelooming pöördus suuresti piiblitemaatika poole. Tema luule sisuks sai kristlikel väärtustel põhineva uue ühiskonna ehitamine. Selle perioodi luulele oligi iseloomulik tulevikku vaatav pilk – nii oma rahva kui kogu inimkonna tulevikku.[19]
Proosa
Oma loometee alguses kirjutas Ševtšenko kaks draamateost: "Назар Стодоля" (1843) ja "Никита Гайдай" (1841).[20]
Proosaloominguga Ševtšenko kuni pagendusaastateni ei tegelenud, ent sellel perioodil moodustasid proosateosed tema olulisema osa tema kirjanduslikust loomingust. Ševtšenko proosaloomingusse kuuluvad 20 pagenduseperioodil kirjutatud jutustust, millest on säilinud üheksa. Tema jutustused olid suuresti autobiograafilised ning avasid mitmeid tahke ta lapsepõlvest, õpingutest kunstide akadeemias, reisidest Ukrainas ja pagendusest. Kõik jutustused kirjutas Ševtšenko vene keeles.[19]
Vaid üks Ševtšenko jutustustest ("Прогулка с удовольствием и не без морали") valmis lõplikult juba pagendusest vabanenuna Nižni Novgorodis. Mõned oma jutustused dateeris Ševtšenko kirjutamiskeelu tõttu teadlikult valesti.
Kolm jutustust – "Kunstnik" ("Художник"), "Muusik" ("Музыкант") ja "Vürstinna" ("Княгиня") – on tõlgitud ka eesti keelde 1955. aastal trükist ilmunud kogumikus "Jutustused".
Tarass Ševtšenko säilinud jutustused:
"Наймичка" (kirjutatud 1852–1853, käsikiri dateeritud 25. veebruar 1844)
"Варнак" (1853, käsikiri dateeritud 1845)
"Княгиня" (1853)
"Музыкант" (1854–1855)
"Несчастный" (1855)
"Капитанша" (1855)
"Близнецы" (1855)
"Художник" (1856)
"Прогулка с удовольствием и не без морали" (1855–1858)
Ševtšenko tänapäevani säilinud kunstipärandisse kuulub kokku 835 teost aastatest 1830–1861, nende seas maale, akvarelle, gravüüre, graafikat ja joonistusi. 278 teosest on teada vaid arhiivimaterjalide ja kirjanduse põhjal, teosed ise on kaduma läinud.[21] Sevtšenko loomingu hulgas leidub rohkelt portreesid, sealhulgas mitmed autoportreed, mütoloogiat, ajalugu ja igapäevaelu teemasid käsitlevaid teoseid ning hoonete ja maastikuvaateid.
Tähelepanuväärne ongi Ševtšenko kunstiloomingus suure hulga autoportreede esinemine. Arvatakse, et tiheda autoportreede loomisega jäädvustas Ševtšenko olulisemaid hetki oma elust.[22]
Ševtšenko kirjandusliku tähenduse kõrval on tema kunstialane tegevus sageli tähelepanuta jäetud ning seda hoolimata asjaolust, et tema kaasajal oli tema kunstilooming kohati kõrgemini hinnatud kui kirjandus.[22]
Ta eksperimenteeris ka fotograafiaga ning kohati on teda peetud ofortkunsti pioneeriks Vene impeeriumis. Ševtšenko nimetati 1860. aastal Kunstide Akadeemia akadeemikuks just tema oforti alal tehtud edusammude eest.[22]
Näiteid teostest
"Marija. Illustratsioon A. S. Puškini poeemile "Poltaava"" ("Марія. Ілюстрація до поеми О.С.Пушкіна "Полтава"", 1840)
"Katerõna" ("Катерина", 1842)
"Зворот Автопортрета" (1843)
"Talupere" ("Селянська родина", 1843)
"Кам'яні хрести в Суботові" (1845)
"Чигиринський дівочий монастир" (1845)
"Püha Aleksandri katedraal Kiievis" ("Собор святого Олександра в Києві", 1846)
"Tšumakid hauaküngaste vahel" ("Чумаки серед могил", 1846)
"Ekspeditsioonilaager stepis" ("Експедиційний табір у степу", 1848)
"Vennad Lazarevskid" ("Портрет братів Федора Матвійовича та Михайла Матвійовича Лазаревських", 1849)
Tarass Ševtšenkol on unikaalne koht Ukraina kultuuriajaloos ja maailmakirjanduses. Tema looming pani aluse moodsa Ukraina kirjanduse kujunemisele ning teda peetakse ka ukraina moodsa kirjakeele alusepanijaks.
Ševtšenko luule mõjutas oluliselt ukraina rahvusliku teadvuse kasvu ning tema mõju ukraina kirjandusele ja kultuurile on tänapäevani tugev. Ševtšenko mõju ukraina keele ja kultuuri arengule on peetud koguni nii oluliseks, et on väidetud, et tänapäeva Ukraina ühiskond ja kultuur eksisteerib üksnes tänu Ševtšenkole.[23]
Teda on peetud „rahvusliku vabanemise prohvetiks“, „sotsiaalse õigluse nimel mässajaks“, „jumaliku tõe otsijaks“ või vastupidi – ateistiks jne. Ideoloogiliselt omistatud tähendused on tema tegeliku mõju sageli varju jätnud.[23] Nõukogude perioodil, kui ametliku kultuuripoliitika eesmärk oli ukraina rahvuslust alla suruda, oli Ševtšenko endiselt au sees, ent tema rahvuslikud vaated jäeti tagaplaanile ning esile tõsteti tsaarivastased ning sotsiaalsed aspektid, mis paigutati klassivõitluse konteksti. Kuna Ševtšenko oli pärisorja päritoluga ning hiljem oma poliitiliste vaadete tõttu taga kiusatud, esitleti teda Nõukogude ajal poliitilisele režiimile vastanduva ja vaesemate klasside eest võitleva internatsionalistina.
Tänapäeva Ukrainas on Ševtšenko peaaegu ikooniline figuur ning see vaade on väga levinud ka ukraina diasporaa hulgas üle maailma.
Mälestuse jäädvustamine
2014. aasta märtsis valmis Tarass Ševtšenko 200. sünniaastapäevaks interaktiivne kaart Tarass Ševtšenko mälestuspaikadega. Kaardile on kantud 1060 mälestuspaika (monumendid, asulad, tänavad, muuseumid, õppeasutused, teatrid jne). Need asuvad lisaks Ukrainale veel 32 riigis üle maailma.[24]
Lisaks mälestusmärkidele, mille hulka kuulub nii grafitit kui monumente, on Ševtšenko järgi nimetatud Kiievi, Tiraspoli ja Luhanski ülikool.
Tarass Ševtšenkot on kujutatud Ukraina 100-grivnasel kupüüril, samuti mitmetel postmarkidel ja müntidel.
Ševtšenkole pühendatud mälestuskivi ja selle juurde istutatud tamm asuvad ka TallinnasMere puiesteel. Mälestuskivi püstitamine oli seotud Ševtšenko 1842. aastal aset leidnud sunnitud külaskäiguga Tallinnasse, kui ta laevaga Stockholmi teel olles haigestus ja Tallinnas maale saadeti.[25] 2013. aasta kevadel otsustati mälestuskivi ja tamme asukohta püstitada suurejoonelisem mälestusmärk[26][27], ent selle plaani teostamiseni pole seni jõutud.
.jpg)
.JPG)
_-.jpg)
.jpg)
.jpg)
