Tallinna Ühisgümnaasium (varem Tallinna 20. Keskkool; aastail 1951–1990 Viktor Kingissepa nimeline Tallinna 20. Keskkool) on kool Tallinna kesklinnas Pärnu maantee viadukti kõrval. Koolis saab õppida reaal-, humanitaar- või keelteharus.
Tallinna Ühisgümnaasiumi alguseks loetakse 11. veebruari1920, kui Tallinna Linnavolikogu istungi päevakorra 15. punktis oli otsus avada Tallinna 27. algkool.
Kooli ajaleht on Tüüger. 2002. aastal oli ajalehe nimi Elesinine Elevant, varem: Aadete Kalju, Indulgents, Koolileht ja TSS.[1]
Esimene lend lõpetas 1949. aastal (Mihkel Usai ja Leila Topman, 36 õpilast), 2010. aastal lõpetas 62. lend. Koolis on haridust omandamas üle 700 õpilase. TÜG-is on keskhariduse omandanud üle 4100 inimese.
Tallinna Ühisgümnaasiumi on alates 1949. aastast lõpetanud hõbemedaliga 111 inimest ning kuldmedali on saanud 55 gümnasisti. Kui välja arvata õppeaastate 1996/1997 ja 2001/2002 lennud, on selle kooli õpilased lõpetanud hõbemedaliga juba 1986. aastast. 2010. aastal lõpetas kooli hõbemedaliga neli abiturienti.[2]
Ajalugu
Tallinna Ühisgümnaasium renoveerituna 2008. aastal20. keskkool 1987. aastal
Kooli kroonikaraamatut peetakse alates 1949. aastast. Kooli dokumentatsioon aastatest 1936–1944 hävis märtsipommitamise käigus. Kuna enamik nendel aastatel töötanud õpetajatest on surnud, siis andmeid kooli ajaloo algperioodi kohta on vähe.
Tallinna 27. Algkool eksisteeris 1936. aastani, siis tegi Tallinna Linnavalitsuse Haridusosakond 12. juulil Linnavolikogule ettepaneku korrastada algkoolide numbrid, st anda niinimetatud tühjaks jäänud numbrid numeratsioonirea lõpus olevatele algkoolidele. 17. juulil 1936. aastal otsustas Tallinna Linnavolikogu oma koosolekul nimetada Tallinna 27. Algkooli Tallinna 20. Algkooliks, mille kohta koostati protokoll nr 8 (Tallinna Linna Statistiline Aastaraamat 1936 lk 140). Kooli asupaik, juhataja, õpetajaskond ja õpilaskond jäid samaks, muutus ainult nimi.
Algkoolina eksisteeris kool 1945. aastani. Eesti NSV Hariduse Rahvakomissari käskkiri nr 16 21. veebruarist 1945 muutis Tallinna 20. Algkooli Tallinna 20. Keskkooliks.
Tallinna 20. Algkool esimese Eesti Vabariigi aastatel
1920–1939 töötas kool Suur-Pärnu maantee 47 (pärast tänavavõrgu ümberkorraldamist Pärnu mnt 89) asuvas kahekorruselises puumajas, mis oli ehitatud 1898. aastal. Majas oli 5 klassiruumi, nendest vaid kolm eraldi sissekäiguga, üks klassiruum oli läbikäidav, ühte pääseti teise klassiruumi kaudu. Majas asusid veel 52 ruutmeetri suurune saal, kolmetoaline korter koolijuhatajale ja ühetoaline eluruum kahele kooliteenijale. Koolis oli ahjuküte, 1920. aastate lõpul valgustati ruume petrooleumilampidega. Töötingimused olid väga kitsad.
1926. aastal pikendati õppekohustus 5-klassiliseks ja 1930. aastal 6-klassiliseks, koolikohustus tõsteti 16. eluaastani[3]. Kooliaja pikendamine nõudis uute koolimajade ehitamist. 1935. aastal otsustati linnavalitsuses ehitada uus moodne koolimaja Jaan Poska nimelise lastekodu territooriumile Pärnu mnt 71/73. 15. detsembril 1937 otsustas Linnavolikogu ehitada kooli 12 klassikomplekti tarvis üldise kubatuuriga 13 940 ruutmeetrit. Koolimaja projekteeris arhitekt Herbert Johanson. Hoone ehitamist juhtis insener Aleksander Martin. Maksumuseks planeeriti 273 300 krooni.
Ajaleht Päevaleht 3. veebruaril 1938: "Käesoleval aastal alustab Tallinna linn Pärnu maanteel Lõuna tänava juures ehitama uut suurt hoonet 20. algkoolile, mis asetseb praegu trammidepoo hoovis. Uus koolimaja tuleb 4-korruseline kiviehitus ja läheb maksma üle 200 000 krooni. Ehitusega tahetakse teha algust varsti ja töö viiakse lõpule käesoleval aastal."
Ehitus algas 5. märtsil 1938. Nurgakivi pandi pidulikult paika toimus sama aasta 7. mail. Õpilased tulid kohale rongkäigus. Kooli koor esitas keelpillide saatel 2 laulu õpetaja Koit Peebo juhatusel. Sõna võttis ülemlinnapeaJaan Soots. Ta luges ette koosolijate allkirjadega akti. Haridusministri abi Voldemar Päts pani vasksilindri akti, müntide ja 7. mai ajalehtedega nurgakivisse.
Hoone ehitamine lõpetati 1939/40. õppeaasta alguseks, sisustamine nõudis oma aja. Tallinna 20. Algkool alustas seal tööd 1. novembril. Hoone pidulik sisseõnnistamine toimus 20. detsembril 1939. Päev otsustati muuta kooli aupäevaks.
Uuest koolihoonest ja tema avatseremooniast kirjutasid ajalehed vaid ülivõrdes. Ta oli tõepoolest Tallinna moodsaim algkoolihoone, mille avamine oli suursündmuseks mitte ainult kooliperele, vaid ka ümbruskonna elanikele. Kõnedega esinesid ülemlinnapea Jaan Soots, haridusminister professor Paul Kogermann, koolivalitsuse juhataja Jaan Kents, kooli direktor August Mölder jt. Pidulikult üleva meeleolu lõid õpilaskoori ja õpilasorkestri esinemine.
Õpilaskond
1917.–1920. aastal töötas kool nelja ja 1920/21. õa viie klassikomplektiga
1921–1926 oli klassikomplekte enamasti 7–8 ja õpilaste arv kõikus 250 ja 300 vahel.
1926–1939 oli klassikomplekte 6, st kool töötas paralleelklassideta. Kõige vähem oli õpilasi 1937/38. õa – 222 ja kõige rohkem 1930/31. õa – 272.
Pärast uue koolihoone valmimist hakkas kool kiiresti kasvama. 1939/40. õa töötas kool 13 klassikomplektiga, õpilasi oli 491.
Kool oli ühiskool. Kui aastatel 1920–1925 valitses koolis poeg- ja tütarlaste tasakaal, siis 1926–1938 oli poeglapsi tunduvalt rohkem, kohati ületas nende arv tütarlaste oma kuni kahekordselt (1930/31. õa oli poisse 182, tüdrukuid 90, 1931/32. õa olid vastavad arvud 166 ja 74 ning 1935/36. õa 154 ja 75).
1939/40. õa said esimest korda kooli ajaloos ülekaalu tütarlapsed (274 tüdrukut 217 poisi vastu).
Kui 1939/40. õa loodi lisaks põhiklassidele ka paralleelklassid, kehtestati kord, et A-klassides õpivad poisid, B-klassides tüdrukud, C- ja D-klassid olid segaklassid. Õpetajate mäletamist mööda paigutati võimekamad õpilased A- ja B-klassidesse.
Statistilised andmed tõendavad, et 1920–1939 töötas kool väga suurte klassidega. Näiteks 1927/28. õa õppis III klassis 44 õpilast, 1928/29. õa oli III klassis 45 õpilast. 1931/32. õa oli teises klassis koguni 50 ja 1930/31. õa I klassis 57 õpilast. Linna algkoolide keskmisest klasside täituvusest jäi Tallinna 20. Algkooli keskmine täituvus kõrgemaks 1939. aastani, millal avati uus koolihoone.
Kool oli algusest peale rahvakool, kus õppisid peamiselt töölisperede lapsed. 1925/26. õppeaastal jagunesid õpilased vanemate tegevusala järgi järgmiselt:
kaubandusettevõtete pidajate lapsi 11
põllutööliste lapsi 1
käsitööliste lapsi 29
töölisperekondade lapsi 175
ametnike lapsi 42
voorimeeste lapsi 34
Kokku 292 õpilast
Päritolust tingituna olid õpilaste majanduslikud olud väga kitsad. Näiteks koolijuhataja August Univer, analüüsides õpilaste puudumist 1920/21. õa, nentis, et 2423 puudutud päevast puuduti 760 e 31,3% vaesuse pärast.
1936/37. õa õppis koolis 229 õpilast. Hoolekogu aruande põhjal said nendest 97 tasuta koolitarbeid, 88 tasuta riideid ja 75 jalatseid. Tasuta koolieine kindlustati 101 õpilasele. Kõigeks selleks kulutati 4626 krooni 08 senti. Ametlikel andmetel oli Tallinna algkooliõpilaste seas puudust kannatavaid lapsi 26,5%. Tallinna 20. Algkoolis oli nende hulk suurem.
1939/40. õa figureeris esmakordselt palgalehtedes pedagoogilise ala juhataja ametikoht, millel töötas Elisabeth Linnuse. Õpetajate kaader oli kooli algperioodil väga püsiv. 1920–1927 muutusi ei toimunudki.
Õpetamine toimus kooskõlas kehtivate tunnikavadega. V–VI klasside poiste käsitöötunnid toimusid linna käsitööklassis, mis paiknes Tallinna 5. Algkooli juures Veerenni tänavas.
1920. aastate koolitöö aruanded näitavad, et võõrkeelt õppis vaid osa õpilastest, domineerivalt õpiti saksa keelt. Pärast 1934. aasta kooliseadust õpetati V-VI klasside õpilastele vanemate kulul inglise keelt. Õppijate arv kõikus 36–42 vahel.
Õppejõudlus oli küllalt madal. Tavapäraselt ei osanud kooliastujad lugeda ega kirjutada. Koolijuhataja aruande põhjal ei osanud 1936/37. õa kooliuusikutest lugeda ega kirjutada 39, lugesid, kuid ei kirjutanud 4. Sama õppeaasta kevadel jäeti klassikursust kordama I klassis 6 õpilast, II klassis 16 õpilast, III klassis 12 õpilast, IV klassis 9 õpilast, V klassis 10 õpilast, VI klassis 13 õpilast. Protsentidega mõõdeti õpilaste koolijõudlust ka siis. I–VI klasside poiste koolijõudlus oli 1936/37. õppeaasta kevadel 57% ja tütarlastel 63%. Arhiivis puuduvad andmed heade õpilaste osakaalu kohta, samuti ei ilmne, kui paljud sügisesele järeleksamile jäetutest need tõepoolest sooritasid. 62,5% puudulikest hinnetest langes matemaatika ja emakeele arvele.
Õppevahendeid oli 1920. aastate algul kõikide I–VI klassis õpetatavate ainete kohta vaid 178, nendest keeltes (eesti, saksa, vene) – 17, käsitöös – 18, joonistamises – 34, võimlemises – 4, laulmises – 1, matemaatikas – 3, loodusteaduses – 48, koduloos ja maateaduses − 21, ajaloos – 32. Osa nimetatud õppevahenditest (eriti seinapildid) pärinesid veel tsaariaegsest koolist. 1930. aastatel hakkas õppevahendite hulk kiiresti suurenema, neid osteti igal õppeaastal juurde 2700–2800 krooni eest. 1939/40. õa oli kool õppevahenditega hästi varustatud.
Koolipidusid oli harva. Keskseks sündmuseks oli jõulupuu, mis enamasti korraldati teelauaga. 1925/26. õa tekitas elevust kirjandusõhtu. Kirjandusring oli kõige püsivam, populaarne oli referaatide kirjutamine.
Tallinna 20. Algkool Saksa okupatsiooni aastail 1941–1944
Nõukogude algkooli rajamise katkestas Saksa okupatsioon. Haridusdirektor Hjalmar Mäe korraldusega tuli algkoolides töötada "Avalikkude algkoolide seaduse" 1934. aasta variandi järgi. Samas korralduses öeldi, et tühistatakse järeleksamid vene keeles, sõjalises väljaõppes, NSV Liidu konstitutsioonis, NSV Liidu ajaloos ja NSV Liidu geograafias.
Koolides taastati usuõpetus ja usutalitused. Juba 29. oktoobril 1941 teatas Mäe oma korralduses nr 1327, et seoses majutamis- ja valgustusraskustega lubatakse koolidel töötada ülepäeviti kahes vahetuses, kärpides tundide arvu kolmeni ja pikkust 30 minutini. Tõsisest õppetööst ei tulnud niisugustes tingimustes midagi välja, kuigi korralduses hoiatati, et põhiainete tunnid ei või ära jääda.
Pärast mitme koolihoone hävimist sõjatules või nende muutmist sõjaväehaiglateks muutus ruumikitsikus karjuvaks. Oma 1943. aasta 9. oktoobri korralduses koolijuhatajatele määras koolivalitsuse juhataja Muus koolides, kus õppetöö toimus kolmes vahetuses, I vahetuse alguseks kell 6.30, teise 10.30 ja kolmanda vahetuse alguseks 14.30.
Igas vahetuses tuli pidada 5 õppetundi pikkusega 35 minutit. Seejuures oli kärbitud ka õppeaasta pikkus – 1943/44. õa algas 18. oktoobril.
Ka 20. algkoolil tuli hoone loovutada Saksa sõjaväehaiglale. Ruumid loovutati 31. jaanuaril 1944. Peavarjuta jäänud koolipere asus tööle Tallinna 1. Algkooli ruumidesse Endla tänav 50. Õpiti kaks korda nädalas pärastlõunati. Töötada saadi vaid 9 päeva, sest märtsi algul lõpetati algkoolide töö üldse. Algas kooli ajaloos kõige pikem suvevaheaeg, mis lõppes alles pärast Nõukogude vägede sissetulekut Tallinna.
Andmeid õpilaste liikumisest okupatsiooniaastatel pole säilinud. Õppeaasta alguse statistiliste kokkuvõtete põhjal oli koolis 16 klassikomplekti 658–680 õpilasega. Klasside täituvus oli kõrge – 41 õpilast klassi kohta. Kooli juhatas taas August Mölder. Koolijuhataja abi ametikohal töötas Arnold Mägar. Kaader vahetus kogu okupatsiooni ajal palju: 1941/42. õa oli eelmisel õa töötanutest ametis vaid 4 (õpetajate üldarv 20): Leida Savioja, Katharine Silde, August Tarendi, Anna Prohhorov.
Klassi- ja koolivälise tegevuse kohta andmed puuduvad. Arvestades ruumipuudust, raskusi valgustuse ja küttega, tõenäoliselt niisugust tööd ei toimunudki.
Tallinna 20. Keskkool 1944–1949
Pärast Nõukogude võimu tulekut kehtestati 7-klassiline koolikohustus. Tallinnas alustas tööd 21 7-klassilist algkooli. Juba 1944/45. õa muudeti rohkem kui pooled neist keskkoolideks.
Koolitöö organiseerimise alused ja programmid sarnanesid põhimõtteliselt 1940/41. õa kehtinutega. Õppetöö toimus rasketes tingimustes, puudus oli kõigest: koolimajadest, näit- ja didaktilistest vahenditest, õpikutest, vihikutest ja kaadrist. Sellest tingituna kannatasid ka õppetöö tulemused – õpilaste väljalangevus oli suur, klassikursuse kordajaid oli palju[5].
Tallinna 20. Algkool alustas tööd 16. oktoobril 1944 Endla tänav 50. Et töötingimusi pisutki parandada, viidi koolipere üle Kevade tänav 4 paiknevasse koolihoonesse. Ruumipuudus oli väga suur. Kool töötas teises vahetuses. Õpiti isegi jalutusruumides, kuhu paigutati tavaliselt kaks klassi.
See ajendas kooli juhtkonda taotlema luba korrastada Tallinna 20. Algkooli jaoks koolihoone Kevade tänav 8. Luba saadigi 1944/45. õa keskpaiku ning kohe algasid korrastus- ja remonditööd. Teha oli palju, sest seegi hoone oli olnud sõjaväehaigla käsutuses. Ruumid tuli puhastada õlgedest ja väliposti paberitest. Palju oli vaja pesta ja küürida, sest mingisugune ülevärvimine ei tulnud värvipuudusel kõne allagi. Tõsised raskused tekkisid purunenud akende klaasimisega. Mõni suur ruut pandi kokku 7–8 väiksemast klaasitükist.
Kevade tänav 8 asuv koolimaja oli ilma mööblita – see oli sõjaväehaigla keskküttesüsteemi kütusena ära põletatud. Nüüd kasutati ära ladudes sõja üle elanud 20. Algkooli pingid, lauad ja toolid. Transpordivahendeid ei jätkunud ja õpilased kandsid mööbli piki Koidu tänavatPärnu maanteeltKevade tänavale. Töö oli jaotatud: suuremad poisid kandsid neljakaupa pinke, väiksemad poisid ja suuremad tüdrukud kahekaupa laudu, üsna väikesed toimetasid kahekaupa kohale toole.
Järgmisel 1945/46. õa hakkasid samas hoones tööle veel Tallinna 22. Keskkool ning Tallinna Arve- ja Plaanindustehnikum. Töötingimused olid siiski paremad ning toimuda võis ka klassiväline tegevus, kuid kuus klassikomplekti rändas ikka veel vabu ruume pidi.
Samal 1945/46. õa hakati taastama koolimaja Pärnu mnt 73. Taastamistöödel käisid õpetajad, vanemate klasside õpilased ja paljude asutuste töötajad, sealhulgas haridusministeerium eesotsas minister Arnold Rauaga.
Põhitöö tegid siiski Saksa sõjavangid, taastamise initsiaator oli kooli direktor August Mölder. Projekt jäi põhijoontes endiseks, juurde ehitati 4. korrus ja võimlablokk, maja üht tiiba pikendati korterite ja teist ruumide ehitamisega keemia-, füüsika- ja bioloogiakabinettide tarvis.
1. septembril 1949 alustas kool uuesti tööd oma katuse all. Mööbel ja õppevahendid jäid Kevade tänav 8. Vastne koolihoone varustati uhiuue mööbli ja õppevahenditega.
Seoses kooli muutumisega keskkooliks algas sõjajärgsel perioodil õpilaskonna väga intensiivne kasv:
Esimese lennu keskkoolilõpetajaid andis kool 1949. aastal.
Lõpetajaid oli 36.[6]
Esimestel sõjajärgsetel aastatel on klasside keskmine täituvus 38 õpilast. Kord-korralt see väheneb ja seda just keskkooliklasside arvel, kust õpilaste lahkumine õppeaasta keskel on väga sagedane. Näiteks 1948/49. õa algul oli 8.–11. klassis 295 õpilast, kellest õppeaasta vältel lahkus 54, s.o 18,3%.
Kooli direktoriks oli sel perioodil August Mölder. 1944–1946 oli õppealajuhatajaks Joann Unt ja kui 1947. aastal lisandus veel teinegi õppealajuhataja koht, asus sellel tööle Armanda Tutt.
Seoses klassikomplektide arvu kahekordistumisega viie sõjajärgse õppeaasta vältel kasvas tunduvalt õpetajate arv.
1948/49. õa töötas koolis 56 õpetajat. Meesõpetajaid oli 19. 6 õpetajat andsid tunde kohakaasluse alusel.
Õpetajad suunati 1946–1947 õppima Marksismi-Leninismi Õhtuülikooli. Vanuse tõttu vabastati sellest 2 – M. Maurits ja K. Silde. Kõik õpetajad pidid sooritama eksami nõukogude pedagoogikast.
1947. aasta oktoobris tehti koolis täielik inspekteerimine, mille aktis märgiti, et nõutud eksam on sooritatud vaid kahekümnel õpetajal[7].
1948/49. õa oli kooli õpetajaskond küllalt eakas, keskmine vanus oli 46,4 aastat.
Ajavahemikul 1944–1949 inspekteeriti kooli korduvalt – 1945. aasta märtsis, 1947. aasta novembris, 1949. aasta jaanuaris jne. Parimateks hinnati Jakob Leo keemia, Elmi Haki ja Elfriede Nirgi ajaloo ning Kunda Kuusiku emakeele tunde.
Kopli rajooni koolide inspektor Laas märkis: "...üldiselt jättis kool meeldiva mulje. Õpilased käituvad viisakalt, antakse häid tunde, millest mõned kuuluvad meie pealinna paremate sekka. Tööd tehakse andumusega, pedagoogilises kollektiivis valitseb üksmeel."[9].
Hoolimata inspektuuri positiivsest hinnangust koolile olid tulemused koolitöö põhilõigus – õppetöös – väheefektiivsed:
1947. aasta novembris põhjendas Keskrajooni koolide inspektor Kõva õpilaste edasijõudmatust järgmiselt: "Õppeedukust mõjutavad haigus, laiskus, hooletus, andevaesus, ebasoodsad kodused olud. Õppetööd häirivaks teguriks on õpikute täielik või osaline puudumine mitmetes õppeainetes ja paljudes klassides. Õppimist on pidurdanud ka valgustuse puudumine hommikul kahes esimeses ja õhtul viimastes tundides. Õpilased, kes elavad piirkondades, kus puuduvad suuremad käitised, ei saa valguse puudusel ka kodus järgmiseks päevaks ette valmistada."[11].
Sõjajärgsetel aastatel oli klassivälises tegevuses esikohal ühiskonnakasulik töö (kooliruumide korrastamine, Tallinna taastamis- ja heakorrastustööd).
1947/48. õa alates käisid 7. klassi õpilased igal kevadel metsa istutamas. 1948/49. õa töötasid metsaistutamisel 171 õpilast, kes valmistasid ette maad 13 ha metsa istutamiseks ja istutasid 8 ha metsa. Suur osa Salutaguse pärmitehast ümbritsevast metsast istutati nende poolt.[12]
Populaarne oli sport. Palju mängiti malet. Õpilaste omavahelistes jõukatsumistes oli võidukas Rein Etruk. Õpilasi haaras kaasa koolisisene spartakiaad, mille kergejõustikuvõistlused toimusid Schnelli tiigi ääres. Kehakultuurikollektiiv haaras klassivälises tegevuses kõige arvukamalt õpilasi.
Teine populaarne klassivälise tegevuse valdkond oli isetegevus. Töötasid puhkpilliorkester, koorid (arvukam ja populaarsem oli segakoor I. Puumi ja R. Vahisalu juhtimisel), ansamblid, näite- ja rahvatantsuring.[13]
Regulaarselt toimusid klassidevahelised isetegevus-ülevaatused, kus oma esinemisoskusi näitasid ka ülekoolilised kollektiivid. Sageli esitati suurejoonelisi ja mõjukaid montaaže päevateemadel. Suur meister neid koostama oli õpetaja G. Mereküla. Ülelinnaliselt tuntuks sai 1948/49. õa "Maimarss", milles osales 150 õpilast.[14]
Samal õppeaastal saavutas kool IV ülerajoonilise koolinoorte olümpiaadi isetegevuse ülevaatusel П koha, mille eest sai preemiaks nahkköites albumi.[15].
Hästi töötasid kunstiringid õpetaja M. Kõva juhendamisel. 1947/48. õa viidi läbi ülelinnaline joonistuste näitus. Üheks kolmest diplomi vääriliseks peetud koolist oli Tallinna 20. Keskkool.
Kooli komsomoliorganisatsioon asutati 1945/46. õa neljaliikmelisena. Aktiivne osalemine kooli taastamistöödel tõstis organisatsiooni mainet, kuid ka järgmisel õppeaastal jäi see väikesearvuliseks – kommunistlikke noori oli 8 (TLA s 16 1 126). 1949. aastal oli liikmeid 18 ja sellest alates organisatsioon vähehaaval kasvas.
Kiitvalt on märgitud kooli Õpilaskomitee tegevust, kes edukalt lahendas õppetöö ja distsipliini küsimusi ning õpilaste vaba aja sisustamist sporditöö ja isetegevusega (TLA s 53 1 71).
Pioneeriorganisatsioon loodi 1944/45. õa detsembris. Nende töö on leidnud kiitvat hinnangut. Pioneerijuhtidena on töötanud K. Lain, E. Tamm ja I. Mikk. 1947/48 oli koolis 126 oktoobrilast ja 196 pioneeri (ealisi õpilasi vastavalt 485 ja 365) (TLA s 16 1 133).
Oma sisult ei olnud pioneeriorganisatsiooni töö lastepärane. Koondusi peeti koolimajas ja need pakkusid vähe tegevust. 1949. aasta inspekteerimisaktis märgiti, et pioneerituba oli ebaõdus ja hooldamata (TLA s 53 1 71). Küllap see vajutas ka pioneeritööle oma pitseri.
1954–1960
Õpilasi premeeriti sõitudega Riiga ja Leningradi. Komsomoli staadionil peeti spartakiaad. Lõpetajaid oli kolm klassitäit noori: 94. Eeskujulike õpilaste hulgas torkas silma Harri Matskin IXa klassist.
1959/60
Septembris tähistati Tallinna vabastamise 15. aastapäeva, pioneeride aruandlus-valimiskoondusi peeti kogu malevaga traditsiooniliselt Kose-Lükatil laagritingimustes. Need väljasõidud pakkusid lastele palju lõbu ja isetegemiserõõmu. Oktoobris toimus pidulik koolimärkide rindapanek. Õpetaja Kimaski ettevõtmisel tähistati Lermontovi 145. sünniaastapäeva. Komsomoli astumine korraldati koos Polütehnikumiga. Domineerisid komsomolikoosolekud, kus arutati õppeedukusi. Siiski, siiski, Tšehhovi 100. sünniaastapäeva tähistati "Kirsiaia" l. vaatuse ja "Jooksiku" etendamisega. Piltidel on Gajev – Harri Matskin ja arst – Maimu Sepping (Berg). Traditsiooniliseks on saanud Tallinna koolide isetegevuse ülevaatused (varem nimetati neid isetegevusolümpiaadideks). Neil esineti edukalt.
Ringide tööst tõstetakse kroonikas esile kino-, keemia-, naturalistide ringi ja raadiosõlme tööd, koolil oli tore orkester, kus mängis rida pisikesi poisse, kes ei paista pilli tagant väljagi. Rongkäikudes oldi oma poiste üle eriti uhked.
Komsomolikomitee korraldas Mustamäel orienteerumisvõistluse suuskadel. Lenini 90. sünniaastapäeva tähistati ekskursiooniga mööda Tallinna revolutsioonilisi paiku. 2. mail peeti vilistlaste kokkutulekut, kooli lõpul istutas lend puid ning kevadel oli 5.–11. klassini õppepraktika. Tööl käidi õige mitmes kohas: aiandites, parandati kooli mööblit ning käidi kolhoosi laagrites.
Laulupeost võeti osa mitme kollektiiviga. Teiste hulgas oli ka kooli poistekoor.
1960/61
Koolis oli õpilasi 1379. Üle mindi tolleaegsele "komsomoli-sõnavarale". See paistab kroonikast silma: kogunemiste asemel peetakse lineikasid, käiakse töövalvel, lõpumärgiaktusel esinevad mudilased oma vanematele seltsimeestele, peetakse nii kirjanduslikke kohtuid kui ka tegelikke ühiskondlikke hukkamõistmisüritusi halvasti õppivate ja käituvate koolikaaslaste üle. On ka teiselaadseid ettevõtmisi: toimus kunsti- ja muusikaõhtu, korraldati luuremänge, mis tolleaegsetele õppuritele palju põnevust pakkusid, peeti sõpruspidusid vene koolide noortega, 1. mail oli karneval, passid anti pidulikult kätte koolimajas ning komsomoli kokkutulekule mindi jalgsi matkates.
1961/62
Uudsete üritustena torkavad silma kohtumised noorte heliloojatega ning varem lõpetanud seltsimeestega. Üks neist seltsimeestest oli õbluke balletisolist Tiiu Randviir, kes jagas oma India-reisi muljeid. Toimus võõrkeelte õhtu. Pensionile saadeti üks kooli tugitalasid Selma Sepp. "Kalevipoja" 100. aastapäeva märgiti montaažiga teose ainetel. Jätkati kirjanduslike kohtute traditsiooni. Seekord olid süüdistatavad romaani "Külmale maale" tegelased.
1962/63
Koolis avati üks vene klassikomplekt. Esimest korda anti õpilastele kutseõppe kvalifikatsioonitunnistused. Kooli külastasid sel aastal Arnold Meri, Juliana Telman, RAM, sõpruskoolide õpilased (39., 19.), Moskva pioneerid. Kohut peeti õpilaste üle, kes kahtede varjamise eesmärgil põletasid ära klassipäeviku. Karistus oli teo vääriline: põletaja pidi 2 nädalat õppima Ia klassis, ülejäänud kaasosalised "komandeeriti" kaheks nädalaks paralleelklassi, alandati ka käitumishinnet. Muusikaklass andis kontserdi, kevadel matkati Uku tallu.
1963/64
Igasügisestele koolialguse aktustele järgnes oktoobris kõnevõistlus, novembris olid külas Estonia solistid, tööd jätkas keelteklubi, detsembris olid külas "Noorte Teatri" (Noorsooteatri?) näitlejad ja mudilased pidasid aabitsapidu. Vähehaaval torkab silma ürituste üldlaadi inimlikumaks ja noortepärasemaks muutumine, vilistlaste kokkutulek oli veebruari alguses. Kehakultuuri kollektiiv kutsus külla Gunnar Hololei. Mais käidi koolidevahelisel punaristlaste võistlusel.
1964/65
Detsembris külastas kooli Olga Lauristin, kooli aastapäeval aga kooli endine direktor August Mölder.
1965/66
Koolis käis 1263 õpilast, klassikomplekte oli 37. Enamasti on kroonik maininud traditsioonilisi üritusi. Neile lisaks torkab silma, et november on olnud teatri kuu. Külas oli Voldemar Panso Noorsooteatriga. Kroonik ohkab sel puhul: "Oh, oleks niisuguseid õhtuid rohkem!" Võõrkeelte õhtul olid ettekanded eesti, vene, inglise, saksa ja prantsuse keeles. Algklassid pidasid maha muinasjuttude õhtu, kus tegelased olid kõik kostümeeritud. 23. (NB!) detsembril oli keemia ja bioloogia ringide ühine kultuurhommik, kus tehti huvitavaid katseid, millele järgnes ateismiteemaliste filmide programm. Esimesel jõulupühal kutsuti taas külla Alma Vaarman, kelle valvsa pilgu all anti noortele ilmakodanikele pidulikult kätte passid. Kevadel oli 82 lõpetajat, kolm klassi.
1965/66. õppeaastal oli koolis 58 õpetajat.
Õppealajuhatajad olid ajaloolane Elviira Poom ja matemaatik Hilja Tombu, tootmisala juhataja ametit pidas Guido Kobolt, majandusalajuhataja oli Roman Murro, raamatukogus töötas Nelli Titman ja sekretär oli Marta Mikiver.
1966–1972
20. keskkool rohelisena 1983. aastal
Pärast Emilie Pertelsi pensionile minemist sai 19. novembril 1966 kooli direktoriks Ülo Purde. Kroonika algab direktori sõnadega: "Asusin uuele kohale ja kohe tuli alustada kapitaalremondiga. See polnudki nii lõbus, ent hakkama saime. Praegu tunnen end sellise meie kooli patrioodina, nagu oleksin siin töötanud juba oma sündimisest saadik."
Kapitaalremondi käigus omandas täiesti uue näo kooli aula: tagaseinas olev rõdu võeti maha, kinnisest lavast sai lahtine estraadilava; puitpaneelid võeti ära kõikides ruumides. Ühesõnaga, kooli ilme seest sai sellise näo, nagu tal on praegu. Maja värviti väljast tumeroheliseks. Ülo Purde kõrval töötas õppealajuhatajana edasi Hilja Tombu, keda mäletatakse ikka hea sõnaga, sest ta oli inimesena sümpaatne, heatahtlik ja abivalmis. Kuna ta oli töötanud varem komsomolikomitees, siis ei peljanud ta selle liini ülemusi liialt ja oskas mõnestki mõttetusest kõrvalt mööda minna, takerdumata kõrgemalt tulnud korralduste tobedatesse üksikasjadesse. Matemaatikuna oli ta loogiline ning suutis ka komsomolitöös näha pigem noortepärase ühistegevuse võimalusi kui tühipaljast sõnadega manipuleerimist.
Ülo Purdet kui direktorit on iseloomustatud kaunis vastakalt. Ühes on aga kõik sama meelt: ta oli väga viisakas, delikaatne ega sekkunud õpetajate töö üksikasjadesse.
1966/67
Pioneerimalevale anti nimetus "Malev – leninliku ülevaatuse majakas", see tähendab, et oldi Tallinna parimad kolmeaastase kokkuvõtte põhjal. Arvesse võeti kolm töösuunda:
retk Lahingukuulsuse paikadesse
ekspeditsioon Lenini nõuandel
Balti meri – Rahumeri konkurss
Vabariiklikul kokkutulekul, mis toimus Saaremaal, võideti sõjamäng ja vabastajate ausambalt viidi elav tuli kokkutulekule, et süüdata sealgi elulõke. Korraldati 15-päevane matk 22. Eesti Territoriaalkorpuse võitlusteele Pihkva ja Novgorodi oblastisse.
Kommunistlikud noored olid vabariigi parimad matkakonkursil "Tunne oma kodumaad".
Seal on kroonikas aga kümneaastane auk. Jätk algab alles aastast 1986.
Õpetajate kollektiiv oli oma põhiosas sama. Kooli lõpetas igal aastal kolm klassi (v.a 1970). Praeguseks on lõpetajatest tuntumaks saanud Urmas Eslon, Rein Lõugas, Hardo Aasmäe, Lembit Peterson, Üllar Kerde, Andres Põldroo.
1972–1990
26. juunil 1972 asus kooli etteotsa eesti filoloog Aksel Koppel. Sellegi perioodi algusest puuduvad kroonikas igasugused sissekanded. Uus direktor alustas taas remonti. 1970. aastate keskpaigaks olid sisustatud ja kujundatud ainekabinetid. Kooli ümbrus oli hästi hooldatud ja siseruumidki Tallinna ühed ilusamad.
Õppealajuhatajana jätkas algul Rein Laid, kuid peagi hakkasid Aksel Koppeli kõrval neid ülesandeid täitma Gita-Maren Linnaks ja Maardust tulnud Hinge Matvei. Uued juhtimisviisid tõid kaasa mõningast vastuseisu, mille tagajärjel osa algklasside õpetajatest lahkus. Töökorraldus oli plaanipärane ja võrdlemisi range. Selle tagasid Gita Linnaksi raudne loogika, suur nõudlikkus enese ja teiste vastu ning Aksel Koppeli oskus majandusasju ajada. 1986. aasta suvel tegi Kooperaator hoones siseremondi.
Hulk heatasemelisi õpetajaid oli kujunenud Tallinnas ja vabariigis arvestatavaiks õppejõududeks, kellelt käidi õppimas ja kogemusi omandamas üsna kaugelt nii Nõukogude Liidust kui väljastpooltki. Selliseks oli kujunenud süsteemikindla ja nõudliku juhtumisega Oliver Masing, Virgi Jalakas, kellele juhtkond võis alati toetuda, ja Helve Rosberg.
Kaadris toimus üsna palju muutusi. Põhiaines emakeeles proovis oma kätt terve rida noori (Imre Siil, Aimar Laulik, Kalev Salumets, Rita Pinn, Marin Mõttus), kuid neist keegi ei jäänud kooli püsima. Üheks põhjuseks oli kindlasti see, et 1970. aastate keskel loodud kirjandusklassid, keda algul lubati õpetada vaid väga lugeval keeleõpetajal Ellen Uustalul, hiljem ka Lia Maisal, nõudsid väga suuri teadmisi ja energiat. Kui noorele inimesele anti kätte täiskoormus eriklasse, siis sellele pingele ei peetud lihtsalt vastu. Alles 1980. aastate teisel poolel jaotati töökoormus mitme õpetaja vahel ja see tõi kaasa ka kooli kirjanduselu tõusu. Noored võõrkeeleõpetajad kohanesid ja muutusid kiiresti väga arvestatavateks õppejõududeks (Anu Kiilmaa – saksa keel, Sirje Hellerma ja Dagmar Teeäär – inglise keel), heal tasemel olid kõnetehnika ja žurnalistika, mida õpetasid kutselised ajakirjanikud ja näitlejad (Liina Saari, Ave Alavainu, Ellen Alaküla, Sirje Raudsik, Heino Torga, Eili Sild, Tõnu Ots jt).
Klassivälist tegevust koordineeris väga energiliselt Tiiu Vihuri. Kuigi kõiges oli tunda pisut kohustuslikkuse hõngu, oli kogu klassiväline tegevus ometi hoogne ja noortepärane. Kujunes välja õpilasomavalitsus, kes tahtis, suutis ja julges oma arvamuse ja uudsete mõtetega lagedale tulla ning suures osas ka ideed ellu viia.
Väga heal tasemel töötas muusikaklass: klaverit õpetasid Paul Kukk ja Helve Mäekivi, rahvakunsti- ja kandleansamblit juhatas Helgo Tepomes ning akordioniste õpetas Lehte Aava.
Kõrge oli tase ka kutseõppes tänu Dina Aarmale, kelle juhendamisel valmisid kaunid kohvilauad igaks vastuvõtuks, mis koolis toimus.
Heal tasemel oli elektrotehnika. 1983. aastal saavutas Peeter Kohver I vabariiklikul elektrikute kutsevõistlusel II, Alar Hansson III koha.
Spordis oli olukord selline, et praegust rekordite tabelit vaadates tundub, nagu vahepealsetel aastatel andekaid sportlasi poleks kooli sattunudki. Rekordid on just 80. aastatel või veel varem püstitatud.
1986/87. õppeaastal on jälle peetud kroonikat ning see kõneleb järgmist:
Direktor – Aksel Koppel
Õppealajuhatajad – Gita Linnaks ja Hinge Matvei
Huvijuht – Tiiu Vihuri
aü esimees – Ruth Kallas
Uute õpetajatena tulid kooli Mall Paltser (matemaatika), Pärt Metsar (füüsika), L. Mindrova (vene keel), I. Reidla (kehaline kasvatus), Arno Kikas (eesti keel), A. Ilus (eesti keel), Ene Liivaste (eesti keel), Veiko Paalma (ajakirjandus). Lahkusid V. Verrev, K. Salumets, R. Kaarneem, K. Roosipuu, R. Pinn, R. Niidas. Mitte alati polnud lahkumine väga rahulik ja tingitud lahkuja soovist.
Kooli külastasid delegatsioonid Jaapanist, Poolast, NSV Liidu Haridusministeeriumist.
Toimus õpetajate atesteerimine, mille tulemusena kinnitati õpetaja-metoodikuks taas Oliver Masing, vanemõpetajana jätkasid Maret Miikla, Külli Alver, Kalju Schaffrik.
Taidlusülevaatusel oldi Lenini rajooni (hilisema Kesklinna) parimad. Esile tõsteti kava terviklikkust, nii sõnaline kui muusikaline külg olid lihvitud. Selle eest kandsid hoolt Aade Rikka (Erits), Eevi Ukleika, Helgo Tepomes, Lehte Aava, Lilian Raudvere, Tiiu Vihuri ja Ellen Alaküla.
Sotsialistlikus võistluses oldi linnas teised, linna parima koolina seisti igavese tule valves, edukad oldi Kotkapoja ning muinsuskaitse kirjandite võistlusel. Juba oli võistluste laad uleloogiliselt polariseerunud. Hea tasemega õpilaste pingutused kandsid aga vilja kõiges, milleks neid suunati. Kodu-uurimuslike tööde hulgas tõsteti esile Kai Padriku, Mari Räägu ja Margit Ruubeli kirjutisi.
Juubeleid pidasid Hinge Matvei (55) ja Ellen Alaküla (60).
Spordisaavutustest olid parimad vabariigi karikavõistluste III koht kergejõustikus, murdmaa teatejooksu II koht ja Tallinna kergejõustiku meistrivõistluste I koht C-vanuseklassis.
Komsomolitööd juhtis Nele Mariste ja üritusi oli tõesti palju. Viktoriiniklubi eesotsas Risto Järvega võttis külalistena vastu Toomas Alatalu, Kirill Teiteri ja Joel Sanga. Traditsiooniliselt võeti agaralt osa näärikuu laua-, laulu- ja klassiruumide kaunistamise võistlustest, ehitati kooli õuele lumelinn ja peeti jääkarnevali. Väljaspool kooli käidi EÕM-i ja poliitlaulude võistlustel, kõne- ja etlemisvõistlustel. Loomulikult eelnesid neile koolisisesed voorud.
1987/88
Uue majandusjuhina alustas tööd Veiko Rämmel, uued õpetajad olid Epp Regi (eesti keel), Kai Ilp (kehaline kasvatus), Jaak Haud (sõjaline). Lahkusid Vambola Heinaste (pensionile), Vaike-Eda Stoisescu (meditsiinikooli), Marin Mõttus (TPI-sse).
Külas käisid Poola üliõpilased, Moskva haridustöötajad, Saksa DV noorte delegatsioon, Hispaania algklasside õpetajad, koolile anti enesekontrolli õigus.
Õpetaja-metoodikuks atesteeriti Mall Paltser ja vanemõpetajaks Ene Liivaste.
Paljudest kooli välistest muinsuskaitseüritustest võttis osa samal aastal loodud klubi Tungal, mis tegutses õpilaste omal algatusel: käidi korrastamas paljusid Eestimaa kalmistuid, avamas Villem Reimanni mälestusmärki, koguti Muinsuskaitse Seltsile raha Raadi mõisa korrastamiseks ja palju muud. Aktiivsed olid Monika Läänesaar, Kertu Mits, Gina Bauman, Anneli Aljas, Aune Allikas, Piret Grigorjev, Kristina Jantson, Kadi Kõpper, Orvi Käsper, Erkki Münter, Jaanus Salla, Terje Talvis, Indrek Ostrat jt. Klubi Tungal oli ka üks aktiivsemaid Tallinna Noorte Muinsuskaitseühenduse eestvedajaid.
Vabariiklikul elektrikute kutsevõistlusel sai Tõnu Kogermann I, Aivar Kraus VI koha, rajooni bioloogiaolümpiaadil olid edukad Eero Johannes, Peeter Saabas ja Jaanus Valk, vene keele rajooniolümpiaadil Nele Mariste ja V. Evert, emakeele vabariiklikul olümpiaadil torkas silma Risto Järv.
Suured pidustused olid seotud Viktor Kingissepa 100. sünniaastapäevaga. Külaliseks oli jälle Alma Vaarmann, keda tuli saata Risto Järvel.
Muusikaklass tähistas oma 30. aastapäeva. Vabariiklikul orkestrite ülevaatusel said akordionistid esikoha, kanneldajad ja rahvapilliorkester teise kategooria.
Etlejatest olid linnas parimad Arlet Palmiste ja Monika Läänesaar.
Paremad sportlased olid Andres Mäesepp, Karl Väärt, Helena Kontrat, Kersti Talak, Tuuli Kuningas, Aune ja Aire Allikas ning Birgit Nool, kelle nimel on praeguseni terve rida kooli rekordeid.
1988/89
Kooli juhtkond on sama, majandusjuhatajaks tuli Aino Runge, ametiühingut juhtis Heigo Ensling, kooli sekretär oli Õie Maiman. Uued õpetajad olid Heigo Ensling (matemaatika), Merike Tuisk (geograafia) ja Marika Loit (psühholoog). Lahkusid K. Soil, P. Metsar, K. llp ja I. Tults, kes jäi siiski andma soome keelt. Aasta juubilar oli Anne Juksaar (50). Väliskülalistest on mainitud soomlasi ja rootslasi.
1989/90
Direktor oli aprillikuuni Aksel Koppel, kelle asemele määrati Kalju Schaffrik. 1989. aasta suvel läks pensionile Gita Linnaks ning uueks õppealajuhatajaks hakkas Mall Paltser, Hinge Matvei jätkas nooremas astmes. Klassivälist tegevust kureeris Aade Erits. Majandusjuhataja Aino Runge vahetas välja Jaak Haud.
Lahkujate hulgas oli siis praktiliselt kogu kooli juhtkond: Aksel Koppel, G. Linnaks, T. Vihuri. Uued tulijad olid Aili Tarvo (eesti keel) Igor Pravdin (matemaatika), Aili Priks (kehaline kasvatus), Rimma Goman (vene keel), Natalia Skobeleva (vene keel), Ben Kõrgemäe (tööõpetus) ja Nele Mariste (klassiväline tegevus keskastmes). Pensionile läksid veel L. Heinsalu ja Õ.-R. Orion. Koolis oli 81 põhikohaga töötajat. Aasta suursündmuseks kujunes kooli 70. aastapäev, mida peeti põhiliselt 16. ja 17. veebruaril.
16. veebruaril õnnistas Mihkel KukkKaarli kirikus kooli uue lipu, mille kavandi autorid olid Kaarel Kivikangur ja Kai Tajur ning mille aitas ARS-is valmis teha lapsevanem ja vilistlane Liivik. Lipu kandsid kirikusse Heigo Ensling, Margus Gatski ja Igor Pravdin. Lipul on viikingilaeva kujutis, kuna vana kooli märk oli viikingilaevakujuline. Vana märk saadi ühelt vilistlaselt liiga hilja ning selle järgi ei saanud teha uut logot, tuli leppida traditsioonilisega. Lipu värvideks valiti kaht tooni lilla ja valge. Lipu statuudi sõnastasid abituriendid, kes olid ka uue lipu mõtte algatajad. Statuut kõlab järgmiselt: "Nagu muistsed meresõitjad vabades vetes oma töökat peret kaitsesid, nii olgu viikingilaev meie lipul targa vabaduse sümboliks. Valge on headuse ja puhtuse, violetne kultuuri värv. Olgu need sihid iga meie kooli õpilase ja õpetaja püüdeks.
Nii lipp kui ka au määrduvad, kui neid kalliks ei peeta ega kaitsta.
Hoidku seda lippu ikka kooli parimate abiturientide käed ning olgu ta meiega ainult kooli kõige pidulikumatel hetkedel. Perfectus esse in litteris."
Sama sümboolikaga telliti ka Normast märk. Mütsid saadi kätte alles kevadel, kuna nende tegemine võttis aega. Aktus peeti Vineeri- ja Mööblikombinaadi klubis. Koolis oli väljas näitus paljude vanade fotode, märkide ja õpilaste käsitööga.
Kõige toredam oli vilistlaste rohkus ja kaasaelamine kooli aastapäevale.
17. veebruaril oli korvpalliturniir vilistlastega ning kontsert, kus esines Arvo Pilliroog. Õhtu veedeti Olümpia restoranis.
Aasta muudest sündmustest peaks mainima rebaste pidu ja õpetajate päeva tähistamist, mis praegustele õppuritele tuttavad on ja mis just sel aastal alguse said.
Komsomoli- ja pioneeriorganisatsioon hääbusid iseenesest.
Kooli külastasid Rootsi haridustöötajad, külalised Saksamaalt, Leedust ja Soomest.
Emakeele olümpiaadi vabariiklikus voorus esinesid hästi Piret Grigorjev, Maris Jõks ja Aarne Seppel. Muinsuskaitse kirjandite võistlustelt korjati auhindu väga palju. Laulupeol käisid segakoor (Aade Erits), lastekoor (Evi Ukleika), rahvapilliorkester (Heigo Tepomes) ja rahvatantsurühm (Kask).
Kooli lõpetas kuldmedaliga Piret Grigorjev, kes lõi kaasa paljudes üritustes, eeskätt muinsuskaitseklubis, Aune Allikas ja Anneli Aljas aga hõbedaga. Mõlemad sama aktiivsed ja uue loojad kui Piretki. Väga paljud muutused koolis saidki alguse nendest lõpetajatest, sest kokkuhoidmine, kaasalöömine, eetilisus ja hea õppeedukus tegid selle lennu väga sümpaatseks ja oluliseks kooli elus.
Paremad sportlased olid Sven Filatov, Kersti Talak, Birgit Nool ja Kersti Lindeberg.
1990–1996
Kooli direktor on füüsik Kalju Schaffrik, õppealajuhataja oli lühikest aega psühholoog Lea Mossin, kelle õige pea vahetas välja Aade Erits. Jaak Haua asemel tuli majandusjuhatajaks Kersti Kurvi.
Lahkusid peale Lea Mossini Imre Treu, Dina Aarma, Nele Mariste, Ene Hiiepuu, pensionile läks Oliver Masing. 1991. aasta mais oli palgal 84 õpetajat (osa kohakaaslased).
Uueks huvijuhiks tuli Liis Taul-Eesmaa, kes vahepealse õpingutepausi ja töö järel Eesti Televisioonis tuli kümnendi lõpus kooli tagasi. 1990. aastal tuli algklassiõpetajana tööle Aime Niidas, kellest pärast Liis Tauli äraminekut sai klassivälise töö koordinaator. Üldjoontes püsis terve kümnendi enam-vähem sama kaader.
Majanduslikult on periood väga keeruline ja raske. Kroonile üleminek tõi kaasa õpetajate palkade mahajäämuse muudes majandusharudes saadavatest. See ärgitas õpetajaid streikima. Kõik sai alguse meie koolist, kuna seal osati arvutada ja julgeti oma õigusi nõudma hakata. Kogu ettevõtmise eesotsas olid Dagmar Teeäär ja Maila Võrno. Oli hulk koosolekuid, kuhu tulid esindajad kümnetest Tallinna koolidest ning toetuskirjad üle kogu Eesti. Kuna toetus oli nii laialdane, ei saanud nõudmisi enam eirata ning algasid läbirääkimised TALO ja valitsuse vahel.
Majandusraskused ei lasknud kogu kümnendi jooksul teha koolimajale kogu vajalikku remonti, kuid kokkuhoidliku majandamisega tehti mõndagi.
1991/92. õa rekonstrueeriti staadion: uuendati 100 m jooksurada ja 200 m ringrada, millel oli kummikate, ning raja äärde rajati võimlemislinnak.
1992/93. õppeaastal esinesid edukalt linnaosa tasandil 18 õpetaja õpilased. Abituuriumist väljalangejaid polnud. 1993. aasta suvel vahetati välja vana soojussõlm ja mindi üle soojuse automatiseeritud elektroonilisele reguleerimisele. Laulupeol osales kaheksa kollektiivi
1993/94. õa võitis Alo Naelapea Kesklinna geograafiaolümpiaadi. Suvel käis Aade Erits segakooriga Tartus juubelilaulupeol.
1994/95. õppeaastal värviti kooli fassaad helekollaseks ning pandi uued vihmaveetorud. Kool sai jõusaali ning esimese paljundusmasina.
1995. aasta talvel sai valmis keldrikorruse puhkeruum ning suvel vahetati välja tsentraalne soojaveetorustik. Hambaravikabinet sai moodsa sisustuse.
1995/96. õppeaastal valmis lasketiiru asemel nn väike võimla, mida kasutavad põhiliselt algklassid. Õppeaasta vältel tehti sanitaarsõlmede ja võimla duširuumide kapitaalremont. Uue värvikatte said I ja II korruse koridorid. Rõõmu pakkus klassiväline tegevus. Segakoor sai rahvusvahelisel koorifestivalil Hollandis I preemia. Akordionistid said Lehte Aava ning rahvapilliorkester Heigo Tepomehe juhendamisel vabariiklikul konkursil I koha. Pilvi Aasmäe tantsulapsed esinesid ESTO-1.
Tallinna Ühisgümnaasium
1996/1997 jätkus küttesüsteemi torustiku ja radiaatorite ümbervahetamine klassiruumides. Täisremondi said bioloogiakabinet, III korruse koridor ja veel mitmed sanitaarsõlmed. Kevadel toimusid esimesed riigieksamid, mille alusel võib öelda, et kool annab küllaltki head teadmised, sest kõigis kuues aines olime esimese neljandiku seas vabariigis.
1997/1998 ühendati kooli administratsioon arvutivõrku. Alustati vana eterniitkatuse väljavahetamist uue plekk-katuse vastu. Uue õppeaasta eel sai kool väga hea paljundusmasina.
1998/1999 sai kooli arvutivõrk internetiühenduse ja õpetajate tuppa paigaldati kaks arvutit. Kevadel lõpetas 61 abiturienti. Riigieksamite tulemused olid keskmised. Suvel remonditi õpetajate tuba ja direktori kabinet. Võimla ja aula põrandad said uue parketi ning aula uue katuse. "Tiigrihüppe" abiga renoveeriti arvutiklass, kus on nüüd 18 töökohta. Laulupeol osales 3 koori ja 3 tantsurühma.
1999/2000 alustati koolitööd 33 klassikomplekti ja 1074 õpilasega.
1990. aastate kohta võiks veel lisada seda, et ajakirjanduse ja kõnetehnika õppimine humanitaarharus pakkus vaheldust ja juhatas hulga lõpetajaid neid alasid Tartu Ülikoolis edasi õppima. Ajakirjandust õpetasid Valve Raudnask, Lembit Rattus, Tõnu Seero, Asso Ladva, Meelike Saarna; kõnetehnikat Liina Orlova ja Eili Torga.
Mõnda aega õpiti ka prantsuse keelt, kuid väheste tundide arvu tõttu see ennast ei õigustanud, ladina keele õpetamist jätkatakse senini.
Tööle hakkas kooli hoolekogu. Umbes paarsada õpilast vajasid toetust koolilõuna näol. Muret tekitas koolist eemalejäänud liite hulk. Paljudel vanematel pole töö kõrvalt aega laste kasvatamiseks ja hooldamiseks.
Avo Mae ja Reet Kvamstromi eestvõttel loodi spordiklubi Viki, mis suutis korda teha võimla ja sisustada jõusaali. Ruumide üürist saadi raha inventari muretsemiseks.
Sõprussuhted tekkisid Rootsi Huddinge kooli, Norra Trondheimi Katedraali kooliga ja mitme Soome ning Taani õppeasutusega. Pikki reise korraldati suhteliselt vähe rahapuuduse tõttu. Itaalias käik kujunes viimaste aastate ainsaks.
1990. aastate tippsündmusteks keskkooliõpilaste jaoks kujunesid moešõud, mida õpilaskogu korraldas ja sponsorite abiga rahastas.
Heal tasemel oli kooli muusikaelu: kooli segakoor Aade Eritsa juhatusel sai esimese kategooria ning rõõmustas kuulajaid paljudel kooli üritustel. Endise hea taseme säilitasid akordionistide la rahvapilliorkestrid Lehte Aava ja Helgo Tepomehe juhatamisel. Oma klasside rahvatantsurühmadega tegi tõsist tööd Pilvi Aasmäe. Angela Arraste koostöö kooliga jäi aga lühikeseks.
2001. aastal president Lennart Meri algatatud küüditamismälestuste kogumise võistluse 1583 kirjatöö seast valiti 51 parima seast välja Priit Priimäe kogutud Laine Priimäe mälestused.[16]
Tallinna Ühisgümnaasiumi renoveeris ning hakkab haldama ja hooldama OÜ BCA Center.[17][18]
2009–2010
2009. aastal oli Tallinna Ühisgümnaasium riigieksamite keskmise tulemusega 61,15 punkti 274 koolist 111. kohal[19]
2010. aastal saavutasid Tallinna Ühisgümnaasiumi õpilased riigieksamite keskmise tulemusega 64,95 punkti 243 kooli seast 76. koha.[20]
Kronoloogia
20.01.1920 – alustas tööd Suur-Pärnu mnt 47 Tallinna 27. Algkool. 1920. aastail töötas kool praeguse trammidepoo territooriumil asunud puumajas. Kooli ametlikku aastapäeva tähistatakse 11. veebruaril.
1936. aastal korrastati koolide numeratsioon ja uueks nimeks sai Tallinna 20. Algkool.
07.05.1938 – pandi uuele koolimajale pidulikult nurgakivi.[21] Hoone projekteeris arhitekt Herbert Johanson.
20.12.1939 – toimus uue koolihoone (Pärnu mnt. 71) pidulik sisseõnnistamine. Kollektiiviga liitus Tallinna 7. algkool.
09.03.1944 – märtsipommitamise ajal sai kool, kus asus sõjaväehaigla, pommitabamuse.[22] Dokumentatsioon ja kõik muu hävis. Koolimaja ehitasid uuesti üles ja ümber saksa sõjavangid. Põhiosale lisati üks korrus. Töö jätkus Endla tänav 4 ja seejärel Kevade tänav 4 ja 8 (tänapäeval Jakob Westholmi Gümnaasiumi ruumides).[23]
21.02.1945 – muudeti algkool Tallinna 20. Keskkooliks ja 1949. aasta kevadel lõpetas keskkooli esimene lend 36 õpilast.
01.09.1949 – õppetööd alustati taas oma majas, koolile oli tehtud juurdeehitusi. Selle ehitasid uuesti üles ja ümber saksa sõjavangid. Põhiosale lisati üks korrus.
1951 – koolile pandi Viktor Kingissepa nimi (Viktor Kingissepa nimeline Tallinna 20. Keskkool).
1973 – gümnaasiumiosas hakati süvendatult õpetama eesti keelt ja kirjandust, mille vahendusel rõhutatakse eriti oma rahvuskultuuri tähtsust. Võõrkeelte osa suurendamisega õppekavas arenes sellest välja humanitaarharu.[24]
1982. aastal kasutas Ühisgümnaasiumi ruume ka 10. Õhtukeskkool.[25]
01.09.1990 – kool hakkas taas kandma Tallinna 20. Keskkooli nime.[26]
01.09.1996 – kool hakkas kandma Tallinna Ühisgümnaasiumi nime, kus õpivad poisid ja tüdrukud segamini
01.09.1997 – esimese tunni algus nihutati kella 8.00 peale, varem oli koolipäev alanud kell 7.45
17.12.1998 – avati kooli koduleht Internetis
23.11.2000 – esikoht Tallinna koolide kodulehtede võistlusel
õppeaastal 2000/2001 oli koolis 1033 õpilast, kellest 1.–3. klassis õppis 234, 4.–6. klassis 301, 7.–9. klassis 291 õpilast ja gümnaasiumi 10.–12. klassis 207 õpilast.
20. oktoobri 2004 seisuga omandas TÜG-s haridust 931 õpilast jaotatuna 28 klassi, neist poisse 338 põhikoolis ja 113 gümnaasiumis ning tüdrukuid 340 põhikoolis ja 140 gümnaasiumis.
2. veebruari 2009 seisuga omandas TÜG-s haridust 723 õpilast jaotatuna 27 klassi, neist 1.–3. klassis 144, 4.–6. klassis 156, 7.–9. klassis 155 ja 10.–12. klassis 268 õpilast.
Tuntud vilistlasi
„Haritud kodanik ei ole enam mitte pelgalt võimalus, vaid lausa vajadus. Selle põlvkonna tarkusest hakkab sõltuma Eesti riigi tulevik. On mitmeid globaalseid probleeme, mis vajavad kiiret lahendamist. Täna elame me sellises maailmas, kus isegi paigalpüsimiseks on vaja pidevas liikumises olla. Teadmised ongi eeltingimuseks, et mõista kiiresti muutuvat elukeskkonda ja seda säästa. Iga kool on omanäoline ja nii on seda ka Tallinna Ühisgümnaasium. Siin koolis on õppinud palju tuntud ja vähem tuntud oma ala tippe, kes on aidanud kaasa meie kodumaa arengule. Vilistlase hulgas on nii kultuuri-, majandus- ja riigitegelasi, teadlasi, sportlasi, poliitikuid, arste, õpetlasi, ärimehi, ajakirjanikke kui ka lihtsalt häid spetsialiste, teiste seas ka kunagine Tallinna linnapea Hardo Aasmäe.“
– Linnapea Edgar Savisaar kõneles ühisgümnaasiumi renoveerimise avaaktusel, et Eestimaa rikkuseks on haritud kodanik[36]
2009 – Sirje Hellerma, inglise keele õpetaja (valiti Tallinna aasta õpetajaks, lõppvooru ei pääsenud)[39]
Sümboolika
Kooli lipp
Kooli lipp on ühelt poolt valge ja teiselt poolt helelilla. Helelillal taustal on aplikatsioonitehnikas ja masintikandiga viikingilaev. Lilla sümboliseerib kunsti, kirjandust ja kultuuri, valge aga edasipüüdlikkust.
Elus kehtivad raudsena reeglid,
ilma milleta läbi ei saa.
Tarkust nõudmata nüüd mitte keegi
ei või matkata noorusemaal.
Refrään: Meie kool, armas kool,
sinu tunnid, su klassid ja pingid!
Mõte meid siia toob,
kui me lahkume sõprade ringist,
kui me lahkume sinust, me kool!
Aega lauluks ja tantsugi tuuriks
jätkub õhtul, kui tehtud on töö.
Mõni spordib või kirjandust uurib,
mõni meist näitemängugi teeb.
Refrään: Meie kool...
Lennul mööduvad aastad ja ajad.
Mõni neist, kes on õppinud siin,
ise õpetab nüüd selles majas,
kauem kooliga kokku jääb nii.
Refrään: Meie kool...
Elus kehtivad raudsena reeglid,
ilma milleta läbi ei saa.
Tarkust nõudmata nüüd mitte keegi
ei või matkata noorusemaal!
Refrään: Meie kool...
Kooli direktorid
Aastatel 1920–2009 on koolis ametis olnud 13 direktorit ja kaks ametlikult kinnitatud direktori kohusetäitjat.
↑"Arhiivikoopia"(PDF). Originaali(PDF) arhiivikoopia seisuga 10. oktoober 2008. Vaadatud 6. septembril 2008.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑"Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. september 2008. Vaadatud 6. septembril 2008.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑"Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 1. detsembril 2008.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
