Suhl asub Suhler Scholle nimelise graniitkompleksi lõunaserval. Selles kompleksi kaljulõhedes leidub daiki. See on osa Ruhla-Schleusingeni ülangust, mis kujundab Tüüringi metsa lõunaserva. Suhler Scholle edelaserv piirneb rõhtsate settekivimikihtidega, milleks on permievaporiidid ja sellel asuvad triiaseliivakivid. Schuler Scholle graniit on kaetud permi setete ja tardkivimitega. Tüüringi metsa kõrgemad tipud koosnevad ebakorrapäraste pragudega kvartsporfüürist.
Piki riket, mis eraldab Schuler Schollet edelas asuvatest settekivimitest, kulgeb rauamaagi soon. Kirde pool on permi lademetes vase ja hõbeda leiukohad. Linnast kagus on tähtis uraani lade.
Ajalugu
Suhli on esmamainitud 1318. aastal. 1365. aastast on teada esimene Suhli vapp, millel oli kujutatud kaht vasarat. Need sümboliseerisid asula kõige tähtsamat elatusallikat: metallitööstust. 1527. aastal sai Suhl linnaõigused.
Aastatel 1952–1990 oli Suhl Saksa DVSuhli ringkonna halduskeskus. 1994. aastal liideti linnaga Albrechtsi, Dietzhauseni, Vesseri ja Wichtshauseni vald.
Majandus
Linn oli tuntud relvatööstuse keskus alates renessansiajast. See kaasnes maagileiukohtade ja metallitöö traditsiooniga. Suhli kahureid eksporditi paljudesse Euroopa maadesse, eriti 17. ja 18. sajandil. Vanim tänapäevani püsinud ja kunagi Suhlis asunud relvatööstus on 1751. aastal asutatud Sauer & Sohn (J. P. Sauer und Sohn GmbH), mis tootis haavlipüsse, vintpüsse ja püstoleid. Teise maailmasõja lõpus evakueeriti tehas Eckernfördesse, kus asub tänapäevani. Suhlis asunud relvatööstus Simson, mis asutati juba 1856, suleti 2002. aasta lõpus. Teine ettevõte Merkel toodab vint- ja haavlipüsse. Suhlis on relvamuuseum.
Ida-Saksa ajal oli Suhlis riiklik laskespordikeskus, mis korraldas paljusid suurvõistlusi, näiteks 1986. aasta laskmise maailmameistrivõistlused. Kuigi see jäi pärast Saksamaa ühinemist alla Müncheni olümpialaskespordikeskusele, on Suhl laskjate jaoks endiselt tähtis. Suhlis on Saksamaa ainus relvaseppade kool.
Suhlis toodeti ka Simsoni mopeede ja väikeautosid.
