Sonetivormil on ranged reeglid. Värsiread paigutuvad stroofidesse. Algselt olid nendeks oktett ja sekstett (8+6 värssi), hiljem lagunesid need katräänideks (nelikvärsid, 4+4) ja tertsettideks (kolmikvärsid, 3+3) või distihhonideks (kaksikvärssideks, 2+2+2+2) ja tertsettideks (3+3).
Klassikalistes itaalia sonettides kasutati värsimõõduna traditsiooniliselt 11-silbikut. Rõhulis-silbilistes värsisüsteemides (sealhulgas eesti luules) kasutatakse selle vastena tavaliselt viisikjambi, kuid levinud on ka muud värsimõõdud.
Peale värsside ja stroofide arvu on klassikalises sonetis nõutav ka kindel riimiskeem, sisuline struktuur jpm. Soneti ülesehitus pidi olema ühtne. Traditsiooniliselt pidi soneti keel olema kõlav, puhas, selge ja sünonüümirikas. Tänapäeval peetakse kõigist nõuetest siiski harva kinni, enam harrastatakse vabamaid ja vähem nõudlikke sonetivorme.
Soneti liigid
Soneti liike eristatakse värsside arvu ja riimiskeemide alusel. Neist tuntumad on itaalia sonett ehk Petrarca sonett, inglise sonett ehk Shakespeare'i sonett, prantsuse sonett ehk Ronsardi sonett. Klassikaliselt sonetilt eeldati sisemist ühtlust ja terviklikku mõtet; soneti keel pidi olema puhas, selge ja sünonüümiderikas.
Arhailine sonett koosnes oktetist ja sekstetist ehk kaheksa- ja kuuerealisest salmist. Soneti vormiga mängides on loodud mitmesuguseid variatsioone, näiteks peata sonett (4+3+3), poolsonett (4+3), pöördsonett (3+3+4+4), sülisonett (4+3+3+4), sabaga sonett (lisareaga). Inglise luuleuuendajatest on sonetiga eksperimenteerinud näiteks Gerard Manley Hopkins.
Itaalia sonett
Itaalia ehk Petrarca sonett koosneb kahest katräänist ja kahest tertsetist (4+4+3+3). Katräänide riimiskeem oli algselt a-b-a-b, a-b-a-b (ristriim), hiljem sai valitsevaks a-b-b-a, a-b-b-a (süliriim). Tertsettide riimiskeemidena kasutati c-d-e-c-d-e ja c-d-c-c-d-c, vahel ka c-d-c-d-c-d. Värsimõõduks kujunes 11-silbik (endecasillabo).
Sisus vastanduvad kirjeldavad katräänid eneseväljenduslikele tertsettidele, 9. reas toimub pööre ehk volta. Tihti püstitab soneti esimene pool probleemi, millele teine pool vastab.
Prantsuse ehk Ronsardi sonett jaotub itaalia sonetiga sarnaselt katräänideks ja tertsettideks (4+4+3+3), kuid selle riimiskeem on a-b-b-a, a-b-b-a, c-c-d, e-d-e või isegi a-b-b-a, a-b-b-a, c–c, d-e-d-e (c-c-d, e-d-e). Sonetis vahelduvad nais- ja meesriimid. Levinud värsimõõt on aleksandriin.
16. sajandist pärinev inglise ehk Shakespeare'i sonett koosneb kolmest katräänist ja distihhonist (4+4+4+2). Tavapärane riimiskeem on a-b-a-b, c-d-c-d, e-f-e-f, g-g. Kolmandas katräänis toimub temaatiline või kujundlik pööre ehk volta. Shakespeare'i sonettides sarnaneb distihhon funktsioonilt novellipuändiga, tehes eelnenust kokkuvõtte või kasutades teema käsitlemisel uut vaatenurka. Levinuim värsimõõt on jambiline pentameeter ehk viisikjamb.
Inglise soneti üht varianti nimetatakse Edmund Spenseri järgi Spenseri sonetiks. Selle riimiskeem on a-b-a-b, b-c-b-c, c-d-c-d, e-e.
Onegini stroof ehk Puškini sonett
Ka Onegini stroofi, milles Aleksandr Puškin kirjutas värssromaani "Jevgeni Onegin", kutsutakse ingliskeelses kirjandusteaduses sageli Puškini sonetiks. Onegini stroofi värsimõõt on jambiline tetrameeter ehk nelikjamb. Riimiskeem on a-B-a-B-c-c-D-D-e-F-F-e-G-G, kus väiketähed tähistavad naisriime ja suurtähed meesriime. Onegini stroof on teiste sonetivormidega võrreldes haruldane, ent selles on kirjutanud poeeme näiteks Mihhail Lermontov, värssromaane aga Vikram Seth ja H. R. F. Keating.
Eesti luules on sonetikäsitus klassikaliste vormidega võrreldes küllaltki vaba. Kasutatakse nii mees- kui ka naisriime, samuti daktül- ja peoonriime. Eksperimenteeritud on keerukate sonetivormidega, muuhulgas ees- ja siseriimidega. Bernard Kangro märgib monograafias "Eesti soneti ajalugu" (1938), et jambiga sarnanevate värsimõõtude kõrval on sonetis laialt tarvitatud ka trohheust ja daktüli; 1885–1900 oli neid eesti sonetis vastavalt 11% ja 1%.
2000. aastal esitles Märt Väljataga Tallinna Linnagaleriis sonetimasinat, mis kombineeris ridu tema kirjutatud kümnest Shakespeare'i stiilis sonetist ning lõi sel viisil uusi sonette. Idee pärineb prantsuse kirjanduseksperimentaatorilt Raymond Queneault. Väljataga algsonetid ilmusid ribaraamatus "Sada tuhat miljardit millenniumisonetti".
Sonetipärg
Sonetipärjaks nimetatakse 15 sonetist koosnevat läbiva teemaga sarja, milles 14 soneti puhul iga soneti viimane rida on ühtlasi järgmise soneti esimene rida. Pärja 1. või 15. luuletus – magistraal ehk juhtsonett – koosneb teisi sonette siduvatest värssidest.
