"Sinjoor Bruschino" (originaalis Il Signor Bruschino, ossia Il figlio per azzardo, Sinjoor Bruschino ehk Juhuslik poeg) on Gioachino Rossini farssooper (farsa giocosa) ühes vaatuses Giuseppe Maria Foppa libretole René de Chazet’ ja E.-T. Maurice Ourry komöödia "Le fils par hasard, ou Ruse et folie" (1809) järgi.
Esmaettekanne toimus 27. jaanuaril 1813 Veneetsia Teatro San Moisès.
Helilooja varase loominguperioodi lühifarss. Kirjutatud väikesele orkestrile, mille koosseisus moodustavad üks flööt, kaks oboed, kaks metsasarve, kaks klarnetit ja viiul. Retsitatiive saadavad tšello, kontrabass ja klavessiin või klaver. Avamäng on kuulus selle poolest, et Rossini kirjutas sinna osa, kus teine viiul pidi poogna puitosadega lööma rütmi vastu noodialust. See energiline avamäng on Rossini toodangus üks nendest, mida sageli esitatakse tänapäeval kontsertidel.
Rollide esmaesitajad
- Tomasso Berti (Florville)
- Nicolas de Grecis (Gaudenzio)
- Carolina Nagher (Marianna)
- Teodolinda Pontiggia (Sofia)
- Nicola Tacci (Filiberto)
- Louis Raffanelli (Bruschino isa)
- Gaetano del Monte (Bruschino poeg)
Ajalugu
1810–1813 komponeeris noor Rossini Teatro San Moisè jaoks viis ühevaatuselist farssi, nendest neljandana "Il signor Bruschino". Taolised farsid olid Veneetsias 18. sajandi lõpus 19. sajandi alguses väga populaarsed. Rossini farssides on koomika kõrval tugev sentimentaalne element. Neid on kriitikud nimetanud erksateks ja tegevuse poolest kiirest arenevateks komöödiateks, mille partituurides vaatab kohati vastu Cimarosa ja Mozarti mõjutus.
Esietendus oli fiasko. Järgmised etendused tühistati. Nende asemel pandi Stefano Pavesi "Ser Marcantonio". Itaalias esitati ooperit 19. sajandil vaid üks kord – 2. juunil 1844 Milano Teatro della Canobbianas. Esitati ka 28. detsembril 1857 Pariisis Théâtre des Bouffes-Parisiensis, mille lavastas Jacques Offenbach. Seejärel oli teos unustuses kuni 1932. aastani, mil see kanti ette New Yorgi Metropolitan Operas. 1937. aastal võttis Rossini farsi mängukavva Firenze Teatro Comunale ja 1938. aastal Veneetsia La Fenice. Teos oli laval Roomas (1942), Torinos (1955, 1970), Milanos (1957), Edinburghis (1969), Pesaros Rossini ooperifestivalil (1985 ja 1992) ja Tallinna Estonia (2004).
Rollid
- Bruschino senior (buffo bass)
- Bruschino junior (tenor)
- Gaudenzio Strappapuppole (buffo bass)
- Sofia (sopran)
- Florville (tenor)
- Filiberto (buffo bass)
- Politseiohvitser (tenor)
- Marianna (metsosopran)
Faabula
Tegevus toimub 19. sajandi alguses ühes Itaalia linnas vana Gaudenzio lossis, kelle hoolealune Sofia armastab Florville’i. Neil pole mingit lootust abielluda, sest Gaudenzio on olnud pikka aega sõjajalal Florville’i isaga. Gaudenzio on lubanud Sofia hoopis oma vana sõbra Bruschino pojale, keda keegi pole kunagi näinud. Florville esitleb end Bruschino pojana. Bruschino saabumine ajab selle plaani nurja, sest ta ei tunnista Florville’i oma pojaks. Florville’i isa sureb. Saabub ka õige Bruschino poeg, kes pole Sofiast huvitatud. Nii avanebki võimalus Sofia ja Florville’i abiellumiseks.
Muusikanumbrid
- Avamäng
- Florville’i Marianna ja Sofia tertsett „Deh tu m’assisti amore”
- Florville’i ja Filiberto duett „Io danari vi darò!”
- Gaudenzio kavatiin „Nel teatro del gran mondo”
- Gaudenzio, Bruschino ja Florville’i tertsett „Peru n giglio già pentito”
- Sofia aaria „Ah, donate il caro sposo”
- Bruschino aaria „Ho la testa o è andata via?”
- Gaudenzio ja Sofia duett „É un bel nodo che due cori”
- Seitsme tegelase ansambel „Ebben, ragin, dovere”
Allikad
- Osborne, Charles. The Bel Canto Operas of Rossini, Donizetti, and Bellini, London, 1994
- Made, Tiit. Ooperimaailm II köide, Tallinn 2012
