Nagu mitmeid teisigi keelpille, võib kontrabassi mängida kas poognaga või näppides (pizzicato). Orkestrirepertuaaris ja tangomuusikas on kasutusel mõlemad mängimisviisid. Džässmuusikas kasutatakse enamasti näppimist, välja arvatud mõned soolod, mida mängitakse poognaga. Teistes stiilides, kus kontrabass on kasutusel, teda valdavalt näpitakse.
Ajalugu
Ei ole kindel, kas kontrabass on viola da gamba perekonna või viiuliperekonna järeltulija – tal on mõlemale viitavaid tunnuseid. Pilli päritolu on ikka veel arutluse all ja väide, nagu pärineks kontrabass otseselt viola da gamba perekonnast, pole veel täielikult tõestatud. Üldiselt peetakse kontrabassi tänapäeval ainukeseks viola da gamba järglaseks[viide?].
Enne 20. sajandit oli paljudel kontrabassidel ainult kolm keelt, samas kui viola da gamba perekonna pillidel oli enamasti viis või kuus keelt ja viiuliperekonna pillidel neli. Kontrabassi proportsioonid erinevad viiuli ja tšello omadest, näiteks on kontrabass sügavam (kaugus kõlakasti pealmise ja alumise laua vahel on märksa suurem kui viiulil). Lisaks, kui viiuli õlad on pungis ja kumerad, siis kontrabassil on need kumerused justkui ära lõigatud ja kõlakast kumerdub laugemalt, nagu viola da gamba laadsetel pillidel. Selline kõlakasti kuju kergendab mängimist moodsa tehnikaga. Ajalooliselt sarnanesid kontrabassid selles osas siiski rohkem viiuliga. Kontrabass on ainuke kaasaegne poogenkeelpill, mille keeled häälestatakse üksteisest kvartide, mitte kvintide kaugusele.
Ehitus
Kontrabassi kujundust ei ole erinevalt viiuliperekonna pillide kujundusest tegelikult kunagi täielikult standarditega kindlaks määratud. Laias laastus on kontrabassi välisele kujundamisele kaks lähenemist: viiuli kuju ja viola da gamba kuju. Kolmas, vähem tuntud kuju on busetto. Väga harva on kontrabass kitarri- või pirnikujuline. Kontrabassil on mitmeid osi, mis sarnanevad viiuli omadega: roop, f-avad, keelehoidik, tigu ja kõlapulk.
Kindlaksmääratud standardite puudumine tähendab seda, et eri kujundusega kontrabassid võivad üksteisest kõla ja väljanägemise poolest väga erineda.
