Simulatsioon on reaalmaailma protsessi või süsteemi jäljendamineajas.[1] Millegi simuleerimine eeldab esmalt mudeli loomist, mis kujutab valitud füüsilise või abstraktse süsteemi või protsessi põhinäitajaid või käitumist/funktsioone. Mudel esindab süsteemi ennast, samas kui simulatsioon kujutab süsteemi toimimist aja jooksul.[2]
Simulatsiooni kasutatakse paljudes valdkondades, näiteks tehnoloogia jõudluse optimeerimisel, ohutustehnikas, testimisel, treenimisel, hariduses ning arvutimängudes.[3] Tihti kasutatakse simuleerimismudelite uurimiseks arvutieksperimente. Simuleerimist kasutatakse veel looduse ja inimsüsteemide teaduslikuks modelleerimiseks, et saada ülevaade nende toimimisest.[4] Simulatsioonide abil saab näidata alternatiivtingimuste ja -tegevuste mõju süsteemile. Simuleerimist kasutatakse ka siis, kui päris süsteemi ei ole võimalik rakendada põhjusel, et see ei ole ligipääsetav, selle kallal töötamine võib olla ohtlik või vastuvõetamatu, see on alles väljatöötamisel või seda lihtsalt ei eksisteeri.[5]
Simulatsiooni võtmeküsimuste hulka kuuluvad oluliste omaduste ja käitumiste kohta paikapidavate lähteandmete omandamine, lihtsustavate eelduste ja samasuste kasutamine simulatsiooni kestel ning simulatsiooni tulemuste täpsus ja kehtivus. Simulatsioonitehnoloogia akadeemilise uurimise, täiustamise, teadus- ja arendustöö jätkuvateks tegevusaladeks on menetlused ja protokollid mudeli kontrollimiseks ja valideerimiseks, seda eriti arvutisimulatsiooni valdkonnas.[6]
Ajalooliselt arenesid eri valdkondades kasutatavad simulatsioonid suurel määral sõltumatult, kuid 20. sajandi uuringud süsteemiteooriast ja küberneetikast koos arvutite kasutamise levikuga kõigis nendes valdkondades on rajanud tee mõiste mõninga ühtlustuse ja süstemaatilisema arusaamani.[7]
Füüsiline simulatsioon viitab simulatsioonile, kus reaalne süsteem on asendatud füüsiliste objektidega. Need füüsilised objektid on sageli valitud, sest nad on väiksemad või odavamad kui tegelik objekt või süsteem.[8]
Interaktiivne simulatsioon on eriline füüsiline simulatsioon, kus füüsiliste simulatsioonide juurde kuuluvad inimestest operaatorid. Näiteks lennusimulaator ja sõidusimulaator.[9]
Simulatsiooni täpsuse abil kirjeldatakse simulatsiooni reeglipärasust ja tegeliku vaste jäljendamist. Täpsus jagatakse üldjoontes kolme kategooriasse: madal, keskmine ja kõrge. Täpsusetasemete konkreetsed kirjeldused on tõlgendamise küsimus, kuid on võimalik teha järgmine üldistus:[10]
väike – minimaalne vajalik simulatsioon süsteemi reageerimiseks ning sisendite aktsepteerimiseks ja väljundite tootmiseks;
keskmine – reageerib automaatselt stiimulitele, piiratud täpsusega;
suur – peaaegu eristamatu või võimalikult lähedane tegelikule süsteemile.
Arvutisimulatsioon
Arvutisimulatsioon (slängis "sim") on katse modelleerida reaalseid või hüpoteetilisi olukordi arvutis nii, et neid saaks süsteemi tööpõhimõtte teadasaamiseks uurida. Süsteemi käitumise ennustamiseks muudetakse simulatsiooni muutujaid.[1]
Arvutiteaduses on simulatsioonil mõned spetsialiseerunud tähendused: Alan Turing kasutas terminit "simulatsioon", et viidata mis juhtub, kui universaalne masin täidab olekusiirde tabelit (tänapäeva terminoloogias käitab arvuti programmi), mis kirjeldab uuritava diskreetses seisundis masina olekumuutusi, sisendeid ja väljundeid.[14] Arvuti simuleerib uuritavat masinat. Vastavalt tähistab teoreetilises informaatikas termin "simulatsioon" seost üleminekusüsteemide vahel, mis on kasulik operatiivse semantika uurimisel.[15]
Simulatsioon ja tootmine
Simulatsiooni üks olulisemaid rakendusi on tootmises. See võimaldab inseneridel hinnata investeeringute mõju seadmetele ja füüsilistele rajatistele, näiteks tehastele, ladudele ja jaotuskeskustele. Simulatsiooni saab kasutada olemasolevate või kavandatavate süsteemide suutlikkuse ennustamiseks ja alternatiivsete lahenduste võrdlemiseks konkreetsete disainiprobleemide korral.[16]
Teine oluline eesmärk simulatsiooni kasutamisel tootmissüsteemides on süsteemi suutlikkuse mõõtmine. Levinud süsteemi suutlikkuse meetmed on järgmised:[17]
tootlikkus keskmisel ja tippkoormusel;
süsteemi tsükliaeg (kui kaua ühe osa tootmine aega võtab);
ressursi, tööjõu ja masinate utiliseerimine;
kitsaskohad ja ummikud;
järjekorrad töökohtades;
materjale käsitsevate seadmete ja süsteemide poolt põhjustatud järjekorrad ja viivitused;
lõpetamata toodangu ladustamise vajadus;
personali vajadus;
planeerimissüsteemide tõhusus;
kontrollsüsteemide tõhusus.
Viited
↑ 1,01,1Carson, J. (2001). Discrete-Event System Simulation. Prentice Hall.
