Asub umbes 70 km Vilniusest edelas 108 m kõrgusel merepinnast. Linn on nime saanud järve järgi, mille põhjakaldal ta asub. Linnast põhja pool asub Giluitise järv.
Simnases asuvad gümnaasium, põllumajanduskool, vaimse puudega laste internaatkool, postkontor, raamatukogu. Vaatamisväärsuseks on 1520. aastal ehitatud katoliku kirik.
Ajalugu
Asulat on esimest korda mainitud 1382. aastal, kuigi tänapäevane asula kujunes ilmselt siiski alles XV sajandil pärast Grünwaldi lahingut. Aastal 1494 mainitakse esimest korda sealset mõisa. XVI sajandi alguses sai Simnasest alev. Aastal 1520 ehitati sinna kirik, mis on tänapäevani säilinud ja on kogu Sūduva vanim säilinud hoone.
Linnaõigused sai 1626. aastal. XVIII sajandil hakkas kiriku juures tegutsema kihelkonnakool. Aastal 1870 kaotas Simnas linnaõigused. Asula kandis tsaariajal venekeelset nimekuju Симно. Aastal 1900 olid pooled sealsetest elanikest juudid.[2] Aastal 1899 valmis alevit läbiv raudtee.
Aastal 1941 hukati 541 Simnase juuti, neist 414 12. septembril.[3] Simnas sai linnaõigused taas 1956. aastal. Nõukogude ajal oli linn kohaliku sovhoosi keskasulaks, Krosnasse viiva tee äärde rajati ka maaparandustöötajate linnak.
Elanikkond
1020 (1827)
1722 (1889)
1642 (1900)
1716 (1970)
1800 (1976)
1625 (1979)
2313 (1989)
1980 (2001)
1514 (2011)
1295 (2018)
2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Simnase elanikest leedulasi 98,48%.[4]
.jpg)
