Silmalääts (ladina keeles lens chrystallina) on paljude loomade silmamunas paiknev kude. Silmalääts on kaksikkumer ning asub silmamuna eesosas, silmaava taga vikerkesta ja klaaskeha vahel.[1]
Silmaläätse areng, anatoomia, füsioloogia, morfoloogia, ja patoloogia võivad suuresti erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.
Roomajatel
Madude silmalääts
Madude silmalääts erineb teiste roomajate omast.
Fookuskaugus ehk akommodatsioon toimub maosilmas mitte silmaläätse kuju muutmise teel, mis on ümmargune, vaid silmaläätse liikumise teel võrkkestast kaugemale.[2]
Inimese silmalääts
Väljastpoolt katab teda läbipaistev kihn (kapsel).
Silmaläätsel pole veresooni ega närve.
Selle eesmisel pinnal paikneb epiteel, mis produtseerib läätserakke. Olemasolevad rakud tihenevad ja umbes 40a. vanuses moodustub läätse keskele läätse tuum (nucelus lentis).
Silmaläätse valgustmurdev võime on 13 dioptrit. Silma võime näha selgesti erineval kaugusel asuvaid esemeid põhineb läätse omadusel muuta fookuskaugust – see on akommodatsioon.
Patoloogia
Inimese silmaläätse patoloogia võib kummalgi silma erineda ja olla kas kaasasündinud või kujuneda elu jooksul – levinumad on katarakt ja afaakia.
Läätse koostis
Silmalääts sisaldab umbes 63% vett, 35% globuliine ja 2% mineraalsooli.
Viited
