Raketikompleksi seeriatootmine algas 1975. aastal ning võeti NSV Liidus relvastusse 1978. aastal. Süsteem oli mõeldud suurte tööstus- ja haldusehitiste ning sõjaväebaaside kaitseks õhurünnakute eest ja õhuruumi kontrollimiseks. S-300 võimaldab alla tulistada hävituslennukeid ja tiibrakette, selle hilisemad modifikatsioonid ka ballistilisi rakette. Süsteemi S-300 edasiarendatud versioon on S-400 (NATO klassifikatsioon SA-21 Growler), mis võeti kasutusele 28. aprillil 2007.
S-300PMU-2
Süsteem on täielikult automatiseeritud, kuid võimaldab ka manuaalset jälgimise ja juhtimise korraldamist.[1] Jälgimisseadmed (radarid) võivad asuda juhtimispunkti lähedal või kuni 40 km kaugusel.
Modifikatsioonid:
S-300PT (SA-10A Grumble), võimaldab jälgida mitut sihtmärki ühe tulejuhtimissüsteemi kaudu, kasutuselevõtt 1978. aastal.
S-300PS/S-300PM (NSA-10D/E Grumble), arvatavasti suudab kanda tuumalõhkepead, kasutuselevõtt 1985. aastal.
S-300PMU, (A-10F Grumble), suurem lõhkepea ja juhtimiskiirus, toodi eksporditurule 1992. aastal.[2]
S-300PMU-1 (SA-20 Gargoyle), suurem lennukiirus ja -ulatus, uus radarisüsteem, kasutuselevõtt 1993. aastal.
S-300PMU-2 (SA-20B), mõeldud keskmise lennuulatusega ballistiliste rakettide vastu, kasutuselevõtt 1997. aastal.[3]
