PROFILBARU.COM

Kaart

Roosikrantsi tänav on tänav Tallinna Kesklinna linnaosas Tõnismäe asumis.^[1] Tänav algab Vabaduse väljakult ja viib Pärnu maanteele.

Roosikrantsi tänav on 359 meetrit pikk ja kulgeb põhjast lõunasse. Suurim majanumber on 28. Ühissõidukid seda tänavat mööda ei sõida.

Enne laiendamisi kulges trammitee Tondile mööda Suur-Roosikrantsi tänavat. Uue Pärnu maantee osa läbimurdega viidi trammitee Roosikrantsi tänavalt üle Pärnu maanteele.

Aastatel 1944–1989 kandis tänav Johannes Lauristini nime.

Roosikrantsi tänava ehitised

Roosikrantsi tänava tänapäevane ilme on kujunenud 1930. aastatel. Seoses Vabaduse väljaku kavandamisega riigi esindusväljakuks otsustati rakendada linnaehituslik kava ka seda ümbritsevatele tänavatele.

Roosikrantsi 1

Esimesena omandas oma praeguse väljanägemise Vabaduse väljaku ja Roosikrantsi tänava nurgaplats (Vabaduse väljak 7 // Roosikrantsi 1), kus 1932 valmis EKA maja (praegune Tallinna linnavalitsuse hoone, mille arhitekt oli Robert Natus).

Roosikrantsi 2

1997. aastal avati Roosikrantsi 2 majas Tallinna panga peakontor. 2009. aastal asub majas SEB harukontor.

Roosikrantsi 2A

1902 valminud Otto Greiffenhageni erakliiniku hoone, arhitektid Erwin Bernhard ja Rudolf Bernhard. 1950. aastatel asus hoones Tallinna Linna III Haigla.^[2]

Roosikrantsi 3

Pikemalt artiklis Roosikrantsi 3

Roosikrantsi 3 on 1878. aastal ehitatud vana puidust kahekorruseline ehitis.^[3]

Roosikrantsi 4

Roosikrantsi 4 asub 1929. aastal Eugen Habermanni projekti järgi valminud neljakorruseline korterelamu äripindadega esimesel korrusel.

Roosikrantsi 4A, kus elas Otto Strandman

Roosikrantsi 4B, kus asub juudist tekstiilitöösturi, Balti Puuvillavabriku direktori Mark van Jungi 1932. aastal^[4] Olev Siinmaa projekti järgi ehitatud villa. 1968 tehti ümberehitus, mille käigus säilis endisest vaid algne plaanilahendus teisel korrusel. Praegu paikneb hoones Tallinna Linnavalitsuse residents, mille tagastamisest keelduti.^[5]^[6] Maja aia projekteeris arhitekt Anton Soans 1932, kuid aed on hävinud.

Majas asus 1940–1941 Balti laevastiku Sõjatribunal, 1941. aasta oktoobrist alates aga Saksa Erikohus, mis reeglina tegi vaid surmaotsuseid, pärast 1944. aastat jälle Balti laevastiku sõjatribunal.^[7]

Roosikrantsi 4C, asub 1937. aastal 1937 Erich Jacoby projekti järgi valminud neljakorruseline kivimaja.

Roosikrantsi 6

Roosikrantsi 6 paikneb Eesti Keele Instituut. Selle hoone esimesel korrusel on raamatukauplus Ateena.

Roosikrantsi 7, 7a

Roosikrantsi 7 asub 1930. aastal Johann Ostrati projekti järgi ehitatud algne Martin Jervani üürimaja.

2009. aastal otsustasid Roosikrantsi 7a ja Pärnu maantee ääres asuva kolme krundi omanikud, majadevaheliste kvartalisiseseid olemasolevaid vundamente kasutades nüüdisaegsete ärihoonete püstitamiseks ning hoonete taga ja vahel asuvate tühemike täisehitamiseks.^[8]

Roosikrantsi 8, 8a

Roosikrantsi tänava neljakorruselised ühe trepikojaga Jaan ja Ernst Tiitsmani majad 8 ja 8a ehitati aastatel 1938–1939. Hoonete arhitekt Eugen Habermann. Esimesel korrusel asuvad suurte vitriinakendega müügipinnad ja ülemistel korrustel korterid. Fassaadi katteks on tarvitatud Vasalemma marmorit.

Eesti NSV ajal elasid majades Eesti NSV Ministrite Nõukogu liikmed.^[9] 18. märtsil 2002 plahvatas Roosikrantsi 8 peaukse ees lõhkekeha. Neli minutit hiljem järgnes teine plahvatus, mille põhjustasid Juri Ustimenko ja Dmitri Medvedjev.^[10]

Roosikrantsi 8b ehitati 1938–1939 arhitektide Ott Puuraidi ja Harald Armani projekti järgi. Majas asus 1940–1941 Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi Sõjatribunal, pärast 1944. aastat Eesti NSV SARKi vägede Sõjatribunal^[7].

Roosikrantsi 8c

Roosikrantsi 8c korterelamu paikneb Roosikrantsi tänavat ääristavast hoonetefrondist eraldatult, paiknedes Roosikrantsi tn ja Hariduse tn vahelise kvartali sisemuses. Hoone juurde on ligipääs Roosikrantsi tänavalt väikese põiktänava kaudu. Tegemist on 1930. aastatel ehitatud viiekorruselise korterelamuga. Hoonel on lihtne vormilahendus, kus eristavateks elementideks on pilastritega raamistatud küllaltki esinduslikud ida- ja lõunafassaadides olevad sissepääsuportaalid, lõunafassaadi äralõigatud nurgad ning eenduv u 1,2 m kõrgune sokliosa. Viiekorruselises majas kasutatakse jätkuvalt 1933. aastal Franz Krulli^[11]^[12] toodetud ja paigaldatud lifti. Hoone fassaad on saanud uue ilme 2012. aastal.

Roosikrantsi 9

Roosikrantsi 9 asub 2002. aastal Šveitsi maja kõrvale ehitatud elu- ja kauplusehoone, tuntud ka nime all Swiss Residence, mis moodustab koos Šveitsi majaga ühise kompleksi.

Roosikrantsi 10

Roosikrantsi 10A ja selle taga asuvas majas nr 10 asus kunagise riigivanema ja eraarsti praksist pidanud Friedrich Akeli eramu.^[13] mille arhitekt oli Armas Lindgren.

Roosikrantsi 10a asuv maja mängis otsest rolli Estonia teatrimaja ehituses ja Eesti riigi sünnis^[14]. Pärast Saksa okupatsiooni lõppu asus Eesti ajutine valitsus 11. novembril 1918 taas ametisse. Esimese istungi pidas ajutine valitsus teedeminister Ferdinand Petersoni korteris Viru tänav 4. 12. novembril 1918 koliti aga (Suur-)Roosikrantsi tänav 10a Friedrich Akeli üürimajas asunud põllutöö- ja toitlusministri Jaan Raamoti üheksatoalisse korterisse. Majas asus hiljem ka Riigikontrolli kontor ja Eesti NSV ajal ENSV Riigikontrolli Ministeerium.

Roosikrantsi 11

Roosikrantsi 11 krundi õigusjärgsed omanikud on Eesti Noorte Naiste Kristlik Ühing ja Eesti Noorte Meeste Kristlik Ühing (NNKÜ/NMKÜ). Krundi uue hoone projekt on valminud Rootsi arhitektuuribüroos FFNS. Arhitekt on väliseestlane Aare Saks, kes on muu hulgas projekteerinud ka Tallinna Panga hoone Roosikrantsi tänava alguses.^[15] Maja kohta kasutatakse ka nime Šveitsi maja. Majas asub Advokaadibüroo A. Veressov.

Roosikrantsi 12

Roosikrantsi 12^[16], arhitekt Otto Schott

Roosikrantsi 15

Roosikrantsi 15 asub arhitekt Jacques Rosenbaumi projekti järgi 1911–1912 ehitatud juugendstiilis neljakorruseline katusekorrusega kivimaja. All olid kaupluseruumid, tänava pool suured esinduskorterid, hoovi pool väiksemad korterid.^[17] Kultuurimälestis nr 8215.^[18]

Roosikrantsi 16

Roosikrantsi 16, 1936. aastal valminud August Naarise maja, arhitekt Eugen Sacharias. Algselt viiekorruselisele majale on hiljem peale ehitatud kuues korrus. Korterelamu äripindadega esimesel korrusel. Moodustab koos Pärnu maantee 38, 40 ja Hariduse tänav 13 hoonetega silmapaistva ajastule iseloomulikku linnaehitusliku ansambli.

Roosikrantsi 19

1934–1935 ehitati maja Roosikrantsi 19, mis on Eugen Sachariase projekteeritud esindustraditsionalismi väljapaistev näide. 1936. aastaks ehitati ka Pärnu maantee ja Roosikrantsi tänava nurgale (Pärnu mnt 36 // Roosikrantsi 23) tellisest äri- ja eluhoone, samuti Robert Natuse projekti järgi. Tänava keskosas asuvad viimastel aastatel skandinaavialiku hilismodernismi vaimus projekteeritud äri- ja eluhooned.

Roosikrantsi 23

Pikemalt artiklis Pärnu maantee 36 // Roosikrantsi 23

Elamu Pärnu mnt 36 // Roosikrantsi 23 on arhitekt Robert Natuse projekteeritud ja aastail 1935–1936 ehitatud äridega elamu Tallinnas Pärnu maantee ja Roosikrantsi tänava teravnurgal. Hoone on ehitismälestis alates 1997. aastast. Hoone fassaad on lahendatud klinkertellistest, mistõttu hoonet on nimetatakse ka klinkermajaks. Koos Natuse teise klinkermajaga Vabaduse väljaku ääres (praegu Tallinna linnavalitsuse hoone) on need kaks samale tellijale tehtud arhitektitööd kõige vahetumad ekspressionismi kandjad Eesti arhitektuuris ning mõlema otseseks eeskujuks on Hamburgi tellisekspressionism.

Roosikrantsi 28

Roosikrantsi 28^[19]

Ajalugu

Roosikrantsi tänav on ka kandnud Barbara tänava (saksa Barbarastraße) nime. Praeguse nime on tänav arvatavasti saanud pisut kaugemal paiknenud linna tähtsaimale hukkamispaigale, nn Jeruusalemma mäele (Võllamäele) Sepaväravast viiva tee järgi – hukatavaga kaasas olnud mungad olevat lugenud roosikrantsi abil hukatava hinge päästmiseks palveid. Ajalooliselt on tänav kandnud nimetusi - saksa keeles Kummerstraße, Gr. Rosenkranzstraße, Rosenkrantzstraße; vene keeles Большая Розенкранцская ул., Роозикрантси, ул.^[20]

Roosikrantsi tänava Tallinna vanalinna poolses algusosas asus keskajal Barbara kalmistu ühes Barbara kabeliga. Barbara kalmistu oli vanim Tallinna linnamüüri taha tekkinud surnuaed, kalmistu oli olemas hiljemalt 1379. aastal. Kalmistu ala oli suur, see ulatus oli umbkaudu nüüdse Pärnu maantee ja Roosikrantsi tänava nurgast kuni Wismari tänavani.

Kalmistu jäi linna vaesemate inimeste ja ümbruskonna külade matmispaigana püsima. 17. sajandi alguses maeti sinna palju katkuohvreid, 17. sajandi lõpus aga 1695–1697. aasta ikaldusele järgnenud nälja ohvreid. Viimati maeti Barbara kalmistule hulgaliselt Põhjasõja ajal 1710–1712, kui Vene vägede vallutuse järel oli Tallinnas taas katkupuhang. 1772. aasta ukaasiga keelati linna külje all olevale kalmistule matmine.

20. sajandi alguses kulges praeguse Pärnu maantee lõigul Vabaduse väljakust kuni praeguse Sakala tänava ristini ülikitsas Väike-Roosikrantsi tänav (Kleine Rosenkranz-Straße), mis oli tähistanud praegust Pärnu mnt 30–36 lõiku. Praegust Roosikrantsi tänavat nimetati Suur-Roosikrantsi tänavaks (Große Rosenkranz-Straße).

1935. aastal korraldati linnakujundus Pärnu maantee ja Sakala tänava piirkonnas ümber. Väike-Roosikrantsi tänav ja osa endisest Väike-Pärnu maanteest ümber Sakala tänavaks ja suundus Suur-Roosikrantsi tänava lõunaotsast ida poole) muudeti 2–3 korda laiemaks ning see lõik nimetati koos Jaani tänavaga ümber Pärnu maanteeks (Pärnu mnt lõik Viru väljakult Roosikrantsi tänavani). Suur-Roosikrantsi tänav nimetati lihtsalt Roosikrantsi tänavaks, sest kadus ära Väike-Roosikrantsi tänav. Selle ümberkorraldusega likvideeriti Pärnu maantee kesklinna jõudmise suur kitsaskoht.