Rohukonna leidub kogu Euroopas, kaasa arvatud Eestis. Eestis on ta mandril arvukas, saartel vähearvukas. Mägedes elab ta kuni 3 km kõrgusel.[1]
Rohukonn on tüüpiline metsakonn. Ta suudab elada ka metsastepis, aga steppi ulatub tema levila üksnes lammide kaudu. Ta veedab kuival kogu suve ja võib veekogudest kaugele liikuda, aga elab siiski üksnes niiskes kohas.[1]
Rohukonn konkureerib elupaiga pärast samasse perekonda kuuluva rabakonnaga. Nende peamine erinevus on see, et rabakonnal on niiskuse suhtes väiksemad nõudmised. Näiteks terraariumisse kuivale liivale pandud rohukonn sureb liigse veekaotuse tõttu teisel-kolmandal päeval, aga rabakonn peab vastu nädala. Seetõttu elab rabakonn stepis ka seal, kus rohukonn seda ei suuda.[2]
Seevastu talub rohukonn paremini madalaid temperatuure kui rabakonn. Rohukonna levila katab kogu Lapimaa ja ulatub Polaar-Uurali, aga rabakonn suudab mägedes elada kõigest kõrguseni 700 m. Sellepärast on kohas, kus nende levila kattub, põhja pool arvukam rohukonn, lõunas rabakonn. Seal, kus rohukonni on rabakonnadest rohkem, elavad viimased kuivemates paikades, eriti männikutes, aga kus rabakonni on rohkem, seal mujalgi. Rohukonnad seevastu eelistavad kuusikuid ja nulumetsi, tammikuid, põlde ja põõsastikke. Mänd kasvab liival ja liiva niiskusemahutavus on ainult 2%, aga kuusikud ja segametsad kasvavad liivsavi- ja savipinnasel, mille niiskusemahutavus on kuni 15%.[2]
Viimaste sajandite jooksul on rohukonna levila nihkunud kagust loode suunas. Seda on põhjustanud kliima soojenemine ja inimtegevus, eriti metsade maharaiumine. Neil aladel, kust rohukonn on kadunud, on tema asemele tulnud rabakonn.[1]
Nagu ülejäänudki kahepaiksed, väldib rohukonn soolast vett. Vees, mille soolsus on 0,7‰, suudab ta elada üksnes ühe päeva.[1]
Välimus
Rohukonn on suhteliselt suur, kasvades kuni 10 cm pikkuseks.
Rohukonnad on pruunid ja kirju kõhualusega. Kuna ta ei ole kiire ja tal puuduvad röövloomade vastu head kaitsevahendid, on tema peamine kaitse varjevärvus. Tema tagajalgadel olevad vöödid loovad pideva pinna katkemise mulje.[3] Istuval konnal seevastu jätab jala eri piirkondade vöötidest koosnev muster mulje nende kehaosade seotusest, mis päriselt seotud ei ole, ja see mulje katkeb kohe, kui konn jalgu sirutab.[3] Kõige raskemini varjatav elund on silm ja sellepärast on rohukonnal nagu kõigil pruunidel konnadel oimul tume triip või laik, mis jätab mulje, et silm ei ole seal, kus ta tegelikult on.[3]
Kahepaiksetel on kopsud nõrgalt arenenud ja sellepärast on neil tähtsal kohal nahahingamine. Maakonnadel on üldiselt nahk pisut paksem ja nahahingamine seetõttu vähem tähtis kui veekonnadel, näiteks saab rohukonn naha kaudu 33% hapnikust, aga veekonn 51% hapnikust.[4] Veel suurem on see osa konna kehas tekkivast süsihappegaasist, mis difundeerub ümbritsevasse keskkonda läbi naha, ulatudes veekonnal koguni 86%-ni.[4] Rohukonna kopsud on vähem arenenud kui kärnkonnadel, aga rohkem kui sabakonnalistel.[5] Näiteks kõikidest gaasivahetuses osalevatest kapillaaridest (kopsu-, naha- ja suulaekapillaarid) moodustab kopsukapillaaride osakaal rohukonnal 62,5%, mis on väiksem kui kärnkonnadel (63–71,5%) ja harilikul lehekonnal (74,7%), aga suurem kui vesilikel (22,8–24,5%), iidkonnal (31,9%), kollakõht-ungil (45,2%), mudakonnal (49,3%) ja tähniksalamandril (57,3%).[5]
Samasugune järjestus on konnade naha veeläbilaskvusel, mis rohukonnal on väiksem kui veekonnadel ja rohelistel konnadel, aga mitte nii väike nagu kärnkonnadel.[1]
Selili keeratud rohukonn
Eluviis
Rohukonn on öise eluviisiga loom, kes elutseb peamiselt niisketel niitudel, põõsastikes, lehtmetsades ning ka kultuurmaastikel. Päeva veedavad rohukonnad kusagil varjus. Suve veedab rohukonn maismaal. Oktoobristaprillini kestva talveune veedavad suurtesse rühmadesse kogunenud rohukonnad mutta kaevunult siseveekogude põhjas.
Kuigi kahepaiksete eluiga on keskmiselt lühike, on leitud rohukonni, kes on elanud ka 18-aastaseks, mis on küll poole lühem eluiga kui harilikul kärnkonnal, aga siiski konnade arvestuses umbes keskmine, olles poole rohkem kui näiteks kärgkonnal ja veekonnal. Looduses on see siiski tunduvalt lühem. Tõenäoliselt ei ela enamik rohukonni looduses üle 4–6 aasta.[6]
Ehkki kahepaiksete siseparasiite on vähe uuritud, on rohukonn siin üks erandeist, mille parasiite on uuritud põhjalikumalt. Rohukonnal on avastatud umbes 50 liiki parasiitseid usse, mis on pisut vähem kui veekonnal või järvekonnal.[3]
Paljunemine
Rohukonnade paaritumine
Pärast talveund algab konnadel paljunemisperiood. Rohukonnad kogunevad suurte hulkadena kudemispaikadesse: kraavidesse, üleujutatud heinamaadele, mudase põhjaga järvedesse ja tiikidesse. Kudema siirduvad rohukonnad samasse paika, kus nad ise ilmale tulid.
Koos esimeste isasloomade saabumisega algab nurrumist meenutav konnakontsert. Sigimisperioodil värvub isasloomade kurgualune siniseks ning esijalgade sisevarvastele ilmuvad suured mõhnad,[6] emased on samal ajal silmatorkavalt paksud.
Aprilli lõpus koeb emasloom madalasse, kuni 12 cm sügavusse vette 670–4000 muna, mis kleepuvad kuni 30 cm läbimõõduga klompidesse ning võivad moodustada mitme ruutmeetri suuruseid kuduvälju. Sõltuvalt veetemperatuurist kooruvad kullesed 5–16 päeva pärast kudemist. Rohukonna kullesed võivad kasvada kuni 45 mm pikkuseks. Moone toimub 65.–75. päeval pärast kudemist ning arengu kestus kudemisest noore konnani vältab 70–150 päeva. Esimese talveune ajaks kasvab rohukonn 26–33 mm pikkuseks.
Looduskaitse
Rohukonna arvukuse vähenemist põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus, samuti hukkub rännete käigus suur hulk loomi maanteedel. Rohukonn on Eestis III kategooria looduskaitse all olev liik.
.JPG)
