Riiklik julgeolek on riigi ja selle rahva võime kaitsta enda sisemisi väärtusi ja eesmärke väliste ohtude eest. Julgeoleku tagamiseks kogutakse teavet kehtivale seaduslikule riigikorrale, riigi valitsemisviisile või riiklikule terviklikkusele ohtu kujutatavate väliste ja sisemiste tegurite kohta, hinnatakse seda ning võetakse kasutusele adekvaatseid ohte vähendavaid või kõrvaldavaid vastuabinõusid.
Igas normaalselt funktsioneerivas riigis on olemas julgeolekuvaldkonna eest vastutav ametkond, kuid diktatuuris (Kolmas Riik, NSV Liit, Ladina-Ameerika riigid jne) on sellised ametkonnad muutunud poliitiliste teisitimõtlejate ja opositsiooni represseerijaiks.
Riikliku julgeoleku valdkonnad on militaarne julgeolek, majanduslik julgeolek, ökoloogiline julgeolek, ühiskondlik julgeolek ja poliitiline julgeolek. Nendes valdkondades käsitletakse rahva julgeolekut vägivalla ees, mis ei pruugi alati olla otsene, vaid võib turvatunnet mõjutada ka kaudselt.
Militaarne julgeolek
Tuumarelvatest Castle Romeo
Militaarse julgeoleku all mõeldakse riigi võimet ennast kaitsta ning ära hoida sõjalist agressiooni. Militaarne julgeolek on endiselt riikliku julgeoleku võtmeelemente, ent selle tähtsus on viimastel aastakümnetel vähenenud teiste julgeolekuvaldkondade esilekerkimise tõttu. Enamik maailma riikidest on rahuarmastavad ning ei ähvarda teisi riike. Sellegipoolest leidub ka vaenulikke ja agressiivseid riike, mistõttu on enamiku riikide käsutuses ka relvajõud. Sõjaliste jõudude olemasolu peetakse paratamatuseks ning seeläbi saavad riigid koos eksisteerida ilma, et peaksid muretsema sõjalise heidutamise või allutamise pärast. Paljud riigid astuvad ka sõjalistesse liitudesse teiste riikidega, et tugevdada enda riiklikku julgeolekut. Rahvusvahelises plaanis on tähtis saavutada militaarse jõu tasakaal, selleks et võim ei koonduks ühe tegutseja kätte: püütakse vältida hegemoonilist domineerimist, mis kujutaks endast sunni, allutamise ja heidutamise rakendamist teiste tegutsejate suhtes.[1]
Massihävitusrelvad
Militaarvaldkonnas on pärast Teise maailmasõja lõppu domineerinud massihävitusrelvade olemasolu. Viimaste alla kuuluvad tuumarelvad, keemiarelvad ja biorelvad. Nendele relvadele on omane põhjustada laiaulatuslikke purustusi ja täielikku hävingut.
Tuumarelvade-problemaatika on rahvusvaheliste suhete alastes diskussioonides aktuaalne olnud alates külma sõja perioodist, tänapäevaks on see pisut vaibunud kahaneva ohu tõttu. Tuumarelvade kasutuselevõtt on traditsioonilist strateegide huviala – kuidas sõdu võita – nihutanud lähenemise suunas, mille keskmes on küsimus sellest, kuidas sõdu ära hoida. Püsib hirm, et tuumarelva võib endale hankida ja nende abil teisi ähvardada aina enam riike.[2]
Arusaam poliitilisest julgeolekust on üsna hägune. 1994. aasta ÜRO Arenguprogrammis kasutatav poliitilise julgeoleku kontseptsioon on väga kitsas: see hõlmab inimõigusi ja kodanike represseerimist militaarrežiimide poolt. Tihti peetakse poliitilise julgeoleku osaks ka demokraatlikku valitsemist, seda eriti siis, kui julgeolek on defineeritud kui asjade seis, mis tuleb saavutada selleks, et panustada mingi grupi heaolusse.[3] Laiemas mõttes on riikliku julgeoleku poliitilise aspekti all mõeldud sotsiaalse korra stabiilsust.
Poliitilise julgeoleku juures on määravaks:
Riiklike eesmärkide olemasolu – ilma nendeta kaotab poliitiline julgeolek enda tähenduse.
Potentsiaalne või tegelik väline oht – ohtude tajumine on riigiti erinev, seega subjektiivne.
Tegutsemisvabadus – poliitiline võimelisus tegutseda ja seeläbi soovitud tulemusteni jõuda.
Samuti on võimalik välja tuua mitmeid poliitilist julgeolekut puudutavate poliitikate dimensioone. Üks võimalus selleks on küsida:
Millele on tegutseja tähelepanu suunatud?. Siin on kaks võimalust: tegutseja võib olla väljapoole-suundumuse või sissepoole-suundumusega.
Väljapoole-suundumusega on tegutseja siis, kui selle tähelepanu ja eesmärgid on tegutseja suhtes välised. Selline tegutseja püüab teisi väliseid tegutsejaid muuta või nendega toime tulla. Sellisel juhul ei pea tegutseja vajalikuks muuta enda sisemisi väärtusi ja institutsioone.
Sissepoole-suundumusega on tegutseja siis, kui selle tähelepanu ja eesmärgid on tegutsejat ennast seesmiselt puudutavad.
Kui aktiivne on tegutseja? Poliitilist julgeolekut puudutav poliitika võib olla aktiivne või passiivne.[4]
Võimalikud poliitikatüübid poliitilise julgeoleku tagamiseks
Eeltoodud dimensioonide põhjal on võimalik on eristada kaheksat poliitilist julgeolekut puudutavat poliitikatüüpi ja neid ähvardavaid ohte:
Alistamine/hegemoonia – omane aktiivsele ja väljapoole-suundumusega tegutsejale. Nende omaduste tugeva ilmnemise korral kaldub tegutseja püüdma teisi alistada, nõrgema ilmnemise korral on tegutseja taotluseks hegemoonia. Ühel või teisel juhul on sellise poliitikatüübi esindajale omane püüd laiendada enda sisemisi väärtusi väljapoole riiklikest piiridest.
Alistamine – põhiprobleemiks vastupanu ja kulukus.
Hegemoonia – põhiprobleemiks liitlaste hoidmine leppinuna hegemooniaga.
Revolutsioon/finlandiseerumine – omane aktiivsele ja sissepoole-suundumusega tegutsejale. Nende omaduste tugeva ilmnemise korral kaldub tegutseja pooldama revolutsiooni. Nõrga ilmnemise korral on tegemist nn finlandiseerumisega. Selliste poliitikatüüpide korral seab tegutseja kahtluse alla enda sisemised väärtused ja institutsioonid ning püüab osaliselt või täielikult muuta enda sisemisi kokkuleppeid, et kindlustada enda julgeolekut.
Revolutsioon – põhiprobleemiks n-ö vasturevolutsioon ja välisjõudude sekkumine.
Finlandiseerumine – põhiprobleemiks valitsuse võime rahvast selle kasulikkuses veenda.
Manipulatsioon/manööverdamine – omane väljapoole-suundumusega ja passiivsele tegutsejale. Nende omaduste tugeva ilmnemise korral kaldub tegutseja teiste tegutsejatega manipuleerima, nõrga ilmnemise korral on tegemist manööverdamisega. Mõlemal juhul on selle poliitikatüübi korral eesmärke toime tulla teiste tegutsejatega, ilma et peaks küsimuse alla seadma enda sisemisi väärtusi ja institutsioone.
Manipulatsioon – põhiprobleemiks selleks vajalike (diplomaatiliste) oskuste olemasolu.
Manööverdamine – põhiprobleemiks usutavus, st küsimus sellest, kuidas saada kasu väheste ohverdustega.
Eraldumine/allumine – omane passiivsele ja sissepoole-suundumusega tegutsejale. Nende omaduste tugeva ilmnemise korral on tegemist eraldumisega, nõrga ilmnemise puhul allumisega. Kummagi poliitikatüübi puhul püüavad tegutsejad sulguda enda rahvuspiiride sisemistesse väärtustesse ja institutsioonidesse ning minimeerida nende õõnestamist. Poliitiline julgeolek on siin pigem riigisisene küsimus.
Eraldumine – põhiprobleemiks inimeste teadlikkuse suurenemine maailmas toimuvast.
Kas majanduslikku julgeolekut tuleks pidada militaarse julgeolekuga võrdväärseks või viimasest isegi tähtsamaks? Majandusliku julgeoleku eesmärk on tagada igale generatsioonile kõrgem elukvaliteet kui eelnevale. Peamised riiklikku julgeolekut puudutavad majanduslikud aspektid on:
võistluslikkus – on oluline, et riik suudaks toota kaupu ja teenuseid, mis oleksid rahvusvahelistel turgudel konkurentsivõimelised ning samaaegselt suurendaksid ka kodanike sissetulekuid. See on küsimus majanduslikust õitsengust ja heaolust.
majanduslik sõltumatus – võimalus teha ise otsuseid ja enda eest seista. See hõlmab ka võimet mõjutada maailmas toimuvaid sündmusi endale kasulikus suunas.
jätkusuutlikkus – majanduslik julgeolek ei saa olla püsiv siis, kui see ei ole saavutatud keskkonda säästval viisil, näiteks taastumatuid energiaressursse ära tarvitades või ökosüsteemi hävitades. Üks käesoleva sajandi peamisi rahvusvahelise kaubanduse komponente on tehnoloogiliste uuenduste tootmine, mis võimaldaks keskkonda parendada ja säästa.
kodanike elustandardid – majandusliku julgeoleku huvides on tagada ka kodanikele piisavalt kõrged elustandardid.[5]
Energeetiline julgeolek
Energiajulgeoleku all mõistetakse riigi võimalusi ja suutlikkust kasutada ja varustada elanikkonda ja majandust selle toimimiseks vajalike energiaressurssidega (elektrienergia, kütus jne) ning neid ohustavate tegurite kohta informatsiooni kogumist, arvestamist, hindamist ning adekvaatsete vastumeetmete kasutamist ohtude elimineerimiseks ning oma ülesannete täitmiseks.
Energeetilisest julgeolekust rääkides peetakse enamasti silmas haavatavust, mis tuleneb võimalikust ohust, et sidemed energiat varustava piirkonnaga võivad katkeda. See omakorda toob kaasa pingestatuse majandus- ja sotsiaalvaldkonnas. Energeetilise julgeoleku tagamiseks on tarvis kindlustada usaldusväärne energiaga varustatus mõistliku hinna eest. Oluline on see, et seda tehes ei seataks ohtu peamisi riiklikke väärtusi ja eesmärke.
Ökoloogilise julgeoleku alla paigutatakse paljusid riike ähvardavad keskkondlikud probleemid, mis nõuavad ka rahvusvahelisel tasandil lahendusviiside otsimist. Siia alla kuuluvad muuhulgas mitmed globaalprobleemid: osoonikihi hõrenemine, happesademed, kliimamuutus, veereostus, õhusaastus, globaalne soojenemine, vihmametsade pindala vähenemine. Keskkonnaprobleemide vastastikune sõltuvus tähendab seda, et erinevad ohud ei ole täielikult üksteisest eristatavad. Ökoloogilist julgeolekut puudutavad küsimused tekitavad rahvusvahelisel areenil vajaduse riikidevaheliseks koostööks, kuna sedalaadi probleeme ei ole enamasti võimalik ühepoolselt lahendada.[7] Muuhulgas toovad ökoloogilised probleemid kaasa suureneva ebakindluse inimeste seas, kuna lahenduste leidmine on keeruline.
Ökoloogilist julgeolekut puudutavaid aspekte saab jagada kolmeks:
Rahvusvahelised keskkonnaprobleemid, mis ohustavad riiklikku julgeolekut laias mõttes, nt globaalprobleemid
Rahvusvahelised loodusressursse ja keskkonda puudutavad probleemid, mis ohustavad riiklikku julgeolekut traditsioonilises mõttes: ohustatud on territoriaalne integreeritus, poliitiline stabiilsus jms.
Rahvusvahelised keskkonnaprobleemid, mis puudutavad sõjandusest ja lahingutegevusest tulenevaid mõjusid keskkonnale.[7]
Kliimamuutuste näol on tegemist on rahvusvahelises plaanis enim kõne all oleva ökoloogilise probleemiga. Siia alla kuulub näiteks merevee taseme tõus, mis teatud piirini jõudes ohustab Bangladeshi, Hiinat, Jaapanit ja Hollandit, tuues kaasa miljoneid keskkonnapõgenikke. Lisaks sellele ohustab riiklikku julgeolekut ka metsade, põllumajanduslike maade, rohumaade ja rannikualade hävinemine ning puhta joogivee nappus. Riiklikule julgeolekule kujutavad need muutused ohtu, kuna võivad kõige hullemate stsenaariumite kohaselt kaasa tuua ökoloogilise katastroofi põua, kõrbestumise, nälja, üleujutuste ja miljonid keskkonnapõgenikud.[7]
Julgeolekuohud tekivad siis, kui nende ökoloogiliste muutuste tagajärjel vähenevad mingi riigi või rahva käsutuses olevad ressursid ning keskkonnapõgenikud sisenevad teistesse riikidesse. Muuhulgas on tähelepanu pööratud ka sellele, et keskkonnamuutustest tulenev loodusressursside nappus põhjustab arengumaades pingeid, mis võivad viia autoritaarsete valitsuste hulga suurenemiseni ning riikide- ja rahvastevaheliste vägivaldsete konfliktideni. Mitmed analüütikud on märkinud, et suured muutused maailma kliimas omavad kahtlemata mõju rahvusvahelistele suhetele ning mõningatel juhtudel toovad kaasa ka uued riikidevahelised konfliktid.[7]
Nende probleemide vältimiseks ja ökoloogiliste muutustega sujuvamaks kohanemiseks on oluline tegeleda demograafiliste probleemidega. Rahvastiku kasvu kontrolli alla saamine ning rahvastiku tiheduse hajutamine probleemsetes piirkondades võimaldaks tõsta elustandardit ning vähendada keskkonnaprobleeme. Rahvastikku puudutavad küsimused on tihedalt seotud majanduskasvu ja ressursse puudutavate küsimustega, omades nii mõju ka poliitilisele stabiilsusele ning riigisiseste ja riikidevaheliste konfliktide tekkele.[7].
↑Jackson Robert H., Sørensen Georg. 2007. Introduction to international relations: theories and approaches. Oxford University Press. P 4
↑Nicholson, Michael. 2004. Rahvusvaheliste suhete alused. Tallinn: TEA Kirjastus. Lk 174–177.
↑Da Costa, Thomaz Guedes.2008. Political Security, an Uncertain Concept with Expanding Concerns. Hexagon Series on Human and Environmental Security and Peace. Volume 3, Part VI, 561–568.
↑ 4,04,1Inoguchi, Takashi. 2003. Political Security: Toward a Broader Conceptualization. International Studies. 40(2). Pp 105–123
↑Romm, Joseph J. 1993. Defining National Security: The Nonmilitary Aspects. Council on Foreign Relations. Pp 78–90
↑Romm, Joseph J. 1993. Defining National Security: The Nonmilitary Aspects. Council on Foreign Relations. Pp 37–50
↑ 7,07,17,27,37,4Romm, Joseph J. 1993. Defining National Security: The Nonmilitary Aspects. Council on Foreign Relations. Pp 15–36
Kirjandus
Buzan, Barry. Wæver, Ole. De Wilde, Jaap. 1998. Security: A New Framework for Analysis. Lynne Rienne.
Strategi Solo vs Squad di Free Fire: Cara Menang Mudah!
