Richard Boyle, kolmas Burlingtoni krahv

Lord Burlington
Lord Burlington
Sünninimi	Richard Boyle
Sünniaeg	25. aprill 1694 Yorkshire
Surmaaeg	4.detsember 1753 Chiswick House, London
Rahvus	Inglane
Kodakondsus	Suurbritannia
Elukutse	Arhitekt, kollektsionäär, aadlik
Tegevusala	Arhitektuur, kunst, poliitika
Abikaasa	Leedi Dorothy Savile
Lapsed	Dorothy Fitzroy, Eustoni krahvinna Leedi Julianna Boyle Charlotte Cavendish, Cliffordi 6.paruness
Vanemad	Charles Boyle, Burlingtoni 2.krahv Juliana Noel

Richard Boyle, Burlingtoni 3. krahv (laiemalt tuntud kui Lord Burlington, 25. aprill 1694 Yorkshire - 4. detsember 1753 London) oli inglise arhitekt, kollektsionäär ja aadlik.

Hoolimata salanõuniku positsioonist ja kuulumisest nii Briti kui ka Iirimaa lordide kotta, ei tundnud Burlington poliitika vastu erilist huvi. Teda paelusid kõige rohkem arhitektuur ning maastikukujundus. Horace Walpole nimetas teda lausa "Kunsti Apolloks", kuna Lord Burlingtoni loetakse palladianismi taassünni eestvedajaks Briti saartel ning ta mõjutas sellega paljude valdkondade loomeinimesi - kirjanikke, artiste, muusikuid ja teisi, andes neile finantsilisi kui ka praktilisi nõuandeid. Ta oli agar Andrea Palladio ja Inigo Jonesi joonistuste koguja, lisaks kuulus tema varamusse Raphaeli, Giulio Romano ja Baldassare Peruzzi joonistusi. Ta ei piirdunud ainult nimetatud kunstisuuna toetamise ja uurimisega, vaid edendas seda ka läbi endale kuuluvate hoonete, nagu näiteks Burlington House ja Chiswick House Londonis ja Assembly Rooms Yorkis, mis on selgelt eelnimetatud kunstisuuna arhitektuuri järgides (ümber) ehitatud. Palladianism saavutas lõpliku ja tõelise jõu 1730ndate lõpus justnimelt Lord Burlingtoni eestvedamisel.^[1][2][3]

Elukäik

Burlington sündis 25. aprillil 1694. aastal Inglismaal Yorkshire'is. Tema isa oli Charles Boyle, teine Burlingtoni krahv ja ema Juliana Boyle (neiupõlvenimi Noel). Richard oli oma vanemate ainus poeg ning juba 9-aastaselt päris ta oma isa tiitlid ja valdused, kuna Charles suri veebruaris 1704. aastal. Kuni täisealiseks saamiseni haldas tema Inglismaa ja Iirimaa maatükke ning poliitilisi aunimetusi ema Juliana.

Burlington omandas hariduse kodus eraõpetaja John Lord Somers`i käe all ning juba varajases eas tärkas temas huvi muusika ja kunsti vastu. 1711. aastast alates hakkas ta erinevaid teoseid omandama läbi oksjonite, seda tänu Richard Grahamile, kes oli Burlingtoni perekonna varahoidja. Lisaks korraldas ta Burlington House'is iganädalasi kontserte. Aastatel 1712–1715 oli Burlington House ka saksa helilooja Georg Friderich Händeli koduks.^[3]

Palladianismi taassünd

18. sajandi esimestel aastakümnetel soovisid viigidest aristokraadid Inglismaal võtta kasutusele uued arhitektuuristandardid, asendades baroki kapriissed väärtused ehtsate ja absoluutsetega, kasutades alustaladena Andrea Palladio ja Inigo Jonesi arhitektuurilisi tõekspidamisi. Palladio teooriad on kirjas tema teoses "Neli raamatut arhitektuurist" (1570). Jones mõistis Palladiot ning lisas neile ka enda teadmised ja nüansid antiikehitistest, mille omandas muuhulgas Vincenzo Scamozzi ja Sebastiano Serlio traktaatidest.^[4]

Palladio traktaat – efektiivselt ära seletatud orderite proportsionaalne süsteem, milles kasutati puulõikeillustratsioone ja mille võtmepunktiks oli täpne tekst. Kasutati muuhulgas palju Rooma basiilikat, Vicenza kahekorruselisi paleesid, Veneetsia aknaid ning vaoshoitud ornamentikat. Inigo Jonesi jaoks oli kõige olulisem see, et välisdekoor peab olema reeglitele vastavate proportsioonidega, maskuliinne ja mitte afekteeritud.^[4]

1712. aastal tehti riiklikul tasandil ettepanek luua akadeemia, mis kujundaks rahvuslikku maitset vastavalt palladianismile. Uue liikumise lõplikeks katalüsaatoriteks said Colen Campbelli "Vitruvius Britannica" (1715) ja Giacomo Leoni avaldatud Palladio "Neli raamatut" (1715–1720). "Vitruvius Britannica" oli 100 gravüürist koosnev portfoolio Briti kaasaegsetest "klassikalistest" hoonetest (1717. ja 1725. aastal lisandusid veel kaks köidet). Need teosed olid aluseks ning neopalladianismi baasiks, mis Inglismaal kanda kinnitas ja mitmeks dekaadiks valitsevaks sai.^[4]

"Vitruvius Britannicus" saigi 18. sajandil justkui Inglismaa arhitektide piibliks, köiteid telliti juba varakult ette. Raamatus oli peaasjalikult Inigo Jonesi ja Colen Campbelli looming. Jonesi ideed tõid Vana-Rooma arhitektuuri Inglismaale, Campbelli loodu muutis selle reaalsuseks (Mereworth Castle).^[4]

Teekond palladianismini

Lord Burlingtoni jaoks oli arhitektuur esiti hobi, sest jõuka aadlikuna oli tema põhiülesandeks valitsusülesannete täitmine (tegutses eranõustajana).^[5]

Aastatel 1714–1715 käis Burlington suurel Euroopa ringreisil. 1715. aastal, pärast Itaaliast naasmist, palkas ta Colen Campbelli oma Londonis asuvat Burlington House'i palladionistlikus stiilis ümber ehitama. Aluseks võeti Vicenzas asuv Palladio Porto-Colleoni. Hoonele tehti kaks suurt Palladio akent. Colen Campbell ja tema raamat "Vitruvius Britannicus" on tõenäoliselt üks suurimaid põhjuseid, mis Burlington üleüldse Palladio-stiilini jõudis. Euroopa ringreisi järgselt ei viidanud miski sellele, et Burlington oleks huvitatud arhitektuurist. Campbellist sai mõneks aastaks noore krahvi mentor.^[2][4][5]

Kuid erinevalt Campbellist oli Burlington oma loomingus tihtilugu vabam, kasutades lisaks Palladiole elemente ka teistest arhitektuuristiilidest.^[1]

Burlingtoni projektide juhtmotiiviks saigi edaspidi eelnimetatud Palladio aken, mille kohal on koormust kandev kaar (Kindral Wade'i maja). Palladionistlikele majadele on lisaks iseloomulikud portikused/lodžad, mille peal on frontoon ja all väike Serlio arkaad. Tähtsal kohal on ka kolme kaare laiune rustikaarkaad (Covent Gardeni väljak).^[4]

1719. aastal naasis Burlington Itaaliasse, et veelgi enam tundma õppida Palladio-stiilis hooneid. Samal aastal tutvus ta William Kentiga, kelle töö Lordile nõnda muljet avaldas, et sellest sai alguse pikaajaline, lausa elukestev koostöö.^[5]

Kentil oli suur roll Chiswick House'i juures, kus ta planeeris ära hoone ümber olevad aiad. Aed oli kavandatud geomeetriliselt, pea iga pargitee lõpus olid väikesed templid. Ohtralt miniarhitektuuri – väravad, kaskaadid, obeliskid jms. Seejärel suunduski Kent Burlingtoni juurde tööle ehitusametisse, tema avaldatud Whitehalli palee joonised avaldasid suurt mõju avalike hoonete ehitusele. Ka Briti rahandusministeerium on nende jooniste järgi tehtud.^[4]

Looming

• Chiswick House (1726–1729) – täielik Lord Burlingtoni fantaasiavili. Ülimalt liigendatud hoone, detailirohke, kõrge kvaliteediga. Burlington mõistis vanu meistreid Palladiot, Jonesi, Scamozzit jt täielikult. Chiswick oli Palladio Villa Rotonda omanäoline koopia – näiteks Chiswickis oli keskne saal kaheksanurkne, Rotondas ümmargune.^[4]
• Burlington House (1717–1720)
• The Assembly Rooms (1731–1732)
• Westminster School, Northwick Park, Tottenham House, Holkham Hall

• 
  Chiswick House
• 
  Villa Rotonda (Chiswick House peamine inspiratsiooniallikas)
• 
  Assembly Rooms (sissepääs)
• 
  Burlington House (1873)
• 
  Tottenham House
• 
  Holkham Hall

Viited

1. Worsley, Giles (1995). "Classical Architecture In Britain: The Heroic Age" (inglise). Hong Kong: Cinotron Bembo by Best-set Typesetter Ltd. Lk 111-112, 127-128. ISBN 978-0300058963.
2. "Great British Architects: Lord Burlington 1693-1753". Country Life. 13. märts 2010. Vaadatud 28. oktoobril 2024.
3. Sicca, Cinzia M. (2003). "Boyle, Richard, 3rd Earl of Burlington and 4th Earl of Cork". Grove Art Online. Vaadatud 28. oktoobril 2024.
4. Cole, Emily (2009). "Väike Arhitektuurileksikon". Tänapäev. Lk 272-281. ISBN 978-9985628089.
5. Moffett, Marian; Fazio, Michael; Wodehouse, Lawrence (2003). "A World History Of Architecture" (inglise). London, Inglismaa: Lawrence King Publishing. Lk 398-400. ISBN 978-0071544795.

Välislingid

 Richard Boyle, kolmas Burlingtoni krahv – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis