Raivo Johanson (7. oktoober 1953 Käina – 2. september 2003 Tallinn) oli eesti jalgrattur, treener ja sporditegelane.
Elulugu
Ta lõpetas 1971. aastal Tallinna 2. Keskkooli, hakkas sportima 1964. aastal Tallinnas majavalitsuse spordiringis Visadus. [1]
Johanson tuli Tallinna koolinoorte meistriks jäähokis, alustas jalgrattatreeninguid aastal 1968 Kalevis Rein Nõu juhendamisel, sai 1970 sotsialismimaade olümpialootuste võistlustel 80 km meeskonnasõidus 3. koha, tuli 1969–1970 maanteesõidus Eesti juunioride meistriks ja 3-kordseks koolinoorte meistriks.[1]
Johanson töötas aastatel 1971–1985 treenerina Kalevi jalgrattaspordikoolis, Tööjõureservides ja Tallinna Spordiinternaatkoolis, oli 1986–1993 jalgrattaspordikooli asedirektor ja direktor. Ta tegutses ka kohtunikuna (1979. aastast üleliiduline kategooria), oli 1982. aastast Rahvusvahelise Jalgrattaspordiliidu (UCI) rahvuskomissar, tegutses Eesti Jalgrattaspordi Föderatsiooni presiidiumis, oli 1982–1983 kohtunike kolleegiumi esimees, 1978–1979 ja 1995–2003 Jalgrattaspordiliidu tehnilise komisjoni liige ning Kehakultuuri, Spordilehe ja spordiaastaraamatute (1986, 1993) kaastööline.[1]
Tunnustus
Teoseid
- Raivo Johanson. Jalgrattasport Eestis, 1997[2]
Isiklikku
Tema poeg on jalgrattur Oliver Johanson.
Viited