Rahvahääletus Rahvuskogu kokkukutsumiseks

Nimeline tunnistus rahvahääletamisele ilmumiseks 23., 24. ja 25. veebruaril 1936

Rahvahääletus Rahvuskogu kokkukutsumiseks toimus Eestis 23., 24. ja 25. veebruaril 1936, saamaks rahvalt kui seadustega piiramata kõrgema võimu kandjalt volitus Riigivanemale kehtiva põhiseaduse muutmiseks Rahvuskogu kaudu.

Rahvahääletuse korraldamise kavatsusest teatas Riigivanem Konstantin Päts 31. detsembril 1935 peetud uusaastakõnes (Ma võin sellel pühalikul vana-aasta õhtul öelda, et minul on kindel tahtmine koos kaitsevägede ülemjuhatajaga ja koos vabariigi valitsusega astuda rahva ette veebruarikuu jooksul seaduseelnõuga, mis rahvahääletamisel tuleks otsustada. Selle seaduseelnõuga pöörduksime rahva poole ja paluksime otsust selleks, kas rahvas on valmis niisuguse rahvuskogu kokkukutsumiseks volitusi andma ja kas ta tahab, et see kogu tema asemikuna põhiseaduse kas muutmata jätab, muudab, või tuleks see täiendatult maksma panna).

Otsused rahvahääletuse korraldamiseks (nr. 3) ja Rahvuskogu kokkukutsumiseks rahvahääletuse seaduse väljakuulutamiseks (nr. 2) Rahvuskogu kokkukutsumiseks andis Riigivanem Vabariigi Valitsuse koosolekul 8. jaanuaril 1936.

Koosolekust võtsid osa: Peaminister Konstantin Päts, Peaministri asetäitja Kaarel Eenpalu, ministrid Julius Seljamaa, Otto Sternbeck, Nikolai Kann, Nikolai Talts, Karl Selter, Johan Müller, Paul Lill, Kaitsevägede ülemjuhataja Johan Laidoner, Riigikontrolör Karl Soonberg, riigisekretär Karl Terras, koosolekust osa võtma kutsutud Hans Oidermaa ja Juhan Kaarlimäe. Juhatas Konstantin Päts. Toompea lossi remondi tõttu toimus koosolek Välisministeeriumi hoones. Koosolek otsustas Riigivanema otsused täitmisele võtta.

Rahvahääletuse korraldamise eel avaldati tuntud isikute (sealhulgas Tartu Ülikooli rektor Johan Kõpp, Kaitseliidu ülem Johannes Orasmaa, Kohtuminister Johan Müller, Otto Tief ja professor Ants Piip) üleskutseid osaleda rahvahääletusel ja hääletada Riigivanema ettepaneku poolt. Kommunistid levitasid lendlehti, kus kutsusid üles vastu hääletama^[1].

Rahvahääletuse korraldamist juhtis üleriiklikult Rahvahääletamise Peakomitee, mille koosseisu kuulusid Peaministri asetäitja Kaarel Eenpalu (esimees), Kohtuminister Johan Müller (abiesimees), Tallinna linnapea Jaan Soots, Harju ajutise maavalitsuse esimees Paul Männik, Kohtuministeeriumi nõunik Johannes Klesment ja Siseministri abi Eugen Maddisoo.

Ringkondades toimetasid rahvahääletamist ringkonnakomiteed järgmises koosseisus:

• Tallinna ringkonnakomitee: juhataja Anton Uesson, juhataja asetäitja Jaan Masing, liikmed Theodor Käärik, Karl Virma.
• Tartu ringkonnakomitee: juhataja Aleksander Tõnisson, juhataja asetäitja Hans Kruus, liige Jaan Sass.
• Narva ringkonnakomitee: juhataja Jaan Luts, juhataja asetäitja August Pahla, liige Aleksander Põder.
• Harjumaa ringkonnakomitee: juhataja Paul Männik, juhataja asetäitja Ludvig Ojaveski, liige Oskar Suursööt.
• Järvamaa ringkonnakomitee: juhataja Villem Vessart, juhataja asetäitja Gerhard Pärli, liige Aleksander Kiin.
• Läänemaa ringkonnakomitee: juhataja Arthur Kasterpalu, juhataja asetäitja Jaan Nurk, liige Jüri Lossman.
• Petserimaa ringkonnakomitee: juhataja Alfred Mäeloog, juhataja asetäitja Jefim Liivik, liige Aleksander Makarovski.
• Pärnumaa ringkonnakomitee: juhataja Jüri Markson, juhataja asetäitja Hendrik Soo, liige Jüri Land.
• Saaremaa ringkonnakomitee: juhataja Hendrik Otstavel, juhataja asetäitja Johannes Perens, liige Magnus Õispuu.
• Tartumaa ringkonnakomitee: juhataja Otto Pärlin, juhataja asetäitja August Jürman, liige Herbert Treial.
• Valgamaa ringkonnakomitee: juhataja Jaan Saul, juhataja asetäitja Villem Rebane, liikmed: Johan Uuemaa, Theodor Villa.
• Viljandimaa ringkonnakomitee: juhataja Heinrich Lauri, juhataja asetäitja Mihkel Varik, liige Aleksander Siitam.
• Virumaa ringkonnakomitee: juhataja Karl Pajos, juhataja asetäitja Heinrich Avikson, liige Richard Känd.
• Võrumaa ringkonnakomitee: juhataja August Kohver, juhataja asetäitja Frits Suit, liige Alfred Vainola.

Hääletamisjaoskondi oli 1399. Erinevalt eelmistest rahvahääletustest ei moodustanud kaitsevägi iseseisvaid hääletamisjaoskondi. Hääleõiguslike kodanike keskmine arv jaoskonna kohta oli 542,7.

Hääleõiguslikke kodanikke oli 760 338 (68,3% rahva üldarvust), rahvahääletusest võttis osa 629 217 kodanikku (82,9%). Poolt hääletas 474, 218 (72,7%), vastu 148 824 kodanikku, 6175 häält tunnustati maksvusetuks.

Kohaliku omavalitsuse üksustest olid pooldajad enamuses kõigis omavalitsusüksustes, välja arvatud Tartu linnas ja Karilatsi ja Toolamaa vallas Võrumaal.

Pärast rahvahääletuse tulemuste teadaasaamist ütles Riigivanem Konstantin Päts ajalehe Uus Eesti toimetuse esindajale:

Rahvahääletuse tagajärgedest selgub kõigepealt, et meie rahvas tahab kindlasti demokraatlikule korrale ustavaks jääda ja et ta on nõus selle kriisi lahendamise viisiga, millega tema poole pöörati.

Ühtlasi on sellega ka tõendus antud, et juhi-haigus on möödunud ja riigivanem võib koos valitsusega tegutseda uue volituse põhjal. (Uus Eesti, 26. veebruar 1936, nr 55, lk 1).

27. veebruaril 1936 külastas Soome saadik Paavo Hynninen Riigivanemat ja andis temale üle Soome presidendi Pehr Evind Svinhufvudi õnnesoovid nii Riigivanemale kui ka kogu Eesti rahvale rahvahääletuse hiilgavate tulemuste puhul.

Otsus kuulutati Rahvahääletuse Peakomitee poolt välja 6. märtsil 1936 ja avaldati Riigi Teatajas 12. märtsil 1936.

Rahvahääletamise peakomitee 6. märtsi 1936 otsus 23., 24. ja 25. veebruaril 1936 toimunud rahvahääletamise tagajärgede väljakuulutamise kohta.

RT 1936, 21, 141.

Rahvahääletamise peakomitee, võtnud lõplikult kokku 23., 24. ja 25. veebruaril 1936 toimunud rahvahääletamise tagajärjed, otsustas 6. märtsil 1936 Rahvuskogu kokkukutsumiseks rahvahääletamise seaduse (RT 3 – 1936) § 8 p. 7 ja § 53 alusel kuulutada välja tähendatud rahvahääletamise tagajärjed alljärgnevalt:

Riigivanema otsusega 8 jaanuarist 1936 nr 3 (RT 3 – 1936) Eesti rahvale Eesti Vabariigi Põhiseaduse paragrahvide 1 ja 27 alusel otsustamiseks esitatud Rahvuskogu kokkukutsumise otsuse kava rahvahääletamisest 23., 24. ja 25. veebruaril 1936 võttis osa 629.217 hääleõiguslikku kodanikku, misjuures anti Riigivanema esildise poolt 474.218 häält ja vastu 148.824 häält, kuna maksvusetuks tunnustati 6.175 häält, seega on rahvas Rahvuskogu kokkukutsumiseks rahvahääletamise seaduse § 52 põhjal võtnud vastu alljärgneva otsuse:

Eesti rahva otsus rahvuskogu kokkukutsumiseks.

Eesti riigivõimu kõrgeima kandjana

Eesti rahvas

rahvahääletusel 23., 24. ja 25. veebruaril 1936. aastal

otsustas:

1) anda Riigivanemale volituse kokku kutsuda Rahvuskogu, kelle ülesandeks on vastu võtta vajalikud parandused maksvas Eesti Vabariigi Põhiseaduses või vajaduse korral töötada välja ja vastu võtta uus Põhiseadus;

2) et Põhiseaduse parandamisel või uue Põhiseaduse väljatöötamisel tuleb Rahvuskogul võtta juhtnööriks, et Eesti jääb rahvavalitsuslikul alusel valitsetavaks vabariigiks, kus kõrgeim võim on rahva käes ja et Eesti riiki juhib valitav riigipea tema poolt ametisse kutsutava valitsuse ning kahekojalise rahvaesinduse tasakaalustatud koostööl; 3) volitada rahvuskogu vastu võtma Põhiseaduse elluviimiseks vajalikke seadusi;

4) Rahvuskogu koosseisu ja tegevuse kohta määrata järgmist:

¶ Rahvuskogu on kahekojaline;

¶ Rahvuskogu esimesel kojal on 80 liiget, kes valitakse rahva poolt üldisel, ühetaolisel, otsesel ja salajasel hääletamisel isikuvalimise põhimõtte alusel Riigivanema poolt antavas sellekohases valimisseaduses ettenähtud korras;

¶ Rahvuskogu teisel kojal on 40 liiget; teine koda koosneb kohtute, omavalitsuste, majanduslikkude ja kutsete omavalitsuste, vähemusrahvuste kultuuromavalitsuste, Tartu ülikooli, kaitseliidu ja kirikute esindajaist Riigivanema poolt määratavail aluseil ja Põhiseaduse väljatöötamiseks vajalikkude teadmistega ja kogemustega isikute hulgast Riigivanema poolt määratavast kümnest liikmest;

¶ Rahvuskogu esimene ja teine koda töötavad eraldi; kui lahkuminekute puhul Rahvuskogu kodukorras määratud alustel ettevõetavad kooskõlastamiskatsed jäävad tagajärjetuiks, moodustavad nad Rahvuskogu üldkoosoleku, kus küsimus otsustatakse häälteenamusega;

¶ Rahvuskogu peab lõpetama temale pandud ülesanded kuue kuu jooksul arvates tema kokkuastumisest;

¶ Rahvuskogu liikmed ei saa palka, kuid neile tasutakse istungitest osavõtmise kulud.

Rahvahääletamise Peakomitee:

Esimees K. Eenpalu Peaministri as.

Abiesimees Joh. Müller Kohtuminister.

Liikmed:

J. Soots Tallinna linnapea.

P. Männik Harju ajutise maavalitsuse esimees.

J. Klesment Kohtuministeeriumi nõunik.

E. Maddisoo Siseministri abi.

Viited

1. Nii tuli "poolt"! Rahvaleht, 26. veebruar 1936, nr 24, lk 4.

Kirjandus

• V. Jõgi. Rahvahääletus Rahvuskogu kokkukutsumiseks. Eesti Statistika, 1936, nr 176 (7) – 177 (8), lk 402―407.
• Rahvahääletus Rahvuskogu kokkukutsumiseks. Valitsusasutiste tegevus 1935/36. a. Tallinn, 1936, lk 6―7.
• Alutagusel katsutakse tekitada umbusku. Virumaa Teataja, 7. veebruar 1936, nr 15, lk 2.
• Rahvahääletusest osavõtt väga elav. Uus Eesti, 25. veebruar 1936, nr 54, lk 1.
• K. Ast. Rahvahääletuse järelkajad välismail. Uus Eesti, 7. märts 1936, nr 65, lk 5.
• "Poliitilised seebimüüjad" Tallinnas liikvel. Uus Eesti, 18. veebruar 1936, nr 48, lk 11.

Välislingid

• Rahvahääletus Tallinnas